Esimest korda Hiinasse saabumine on shokk. Sudu, meeletud lagendikud täis linnu, rahvamassid, kohutav liiklus. Aga hiljem hakkab palju asju juba meeldima.
Viisa-ametnik laseb liigsete küsimusteta läbi, kusjuures tema kõrval plingib kogu aeg armatuurlaud, kus palutakse vastata, kas teenindus on piisavalt sõbralik, piisavalt kiire ja piisavalt täpne.
Taksonduses on aasiapärast sekeldamist - enne, kui taksopeatusse jõuad, on ammu platsis taksohangeldajad ja pakuvad näiteks neljasele grupile sõitu linna mikrobussis 400 yüaani eest. takso ise muidu maksab poole vähem.
Takso ei saa aru ei eurooplase hääldusest ega kirjutatud nimest. Vaja on hotell hieroglüüfides esitada, siis on lootust.
Maksta tuleb sulas.
Liiklus on hullumeelne. Mitte kunagi ei tohi sõiduteele astuda lootuses, et lähenev auto kiirust maha võtab, et jalakäija üle saaks. vastupidi - kui oled ülekäigurajal keset teed jõudnud, vilgutatakse tulesid ja signaalitatakse, et ära nüüd ette astu.
Lisaks võib auto ette jääda ka punase tule ajal (autodele), kui jalakäijatel põleb roheline. Vahele trügitakse julmalt, niipea kui trügija autonina on trügitavast natuke eespool.
Kui eurooplane tahab midagi süsteemivälist, näiteks jupikaupa arveldamist, siis teenindaja loogiline tegevus seiskub, Nad ei taha reeglitest välja minna.
Olukord Interetiga on vahelduv. Heades hotellides on numbritoas LAN, mis tuleb administraatoril eraldi sisse lülitada. Fuajeedes on vahest WiFi.
Mujal on levinud võrk CTC WiFi, kuid sinna sisse logida ei saa - visatase kohe välja. Starbucksi läheduses võib aga nettipääs õnnestuda - üks Starbucks on Orient Toweri juures natuke jõe poole minna.
Orient Toweris piisab teise kerasse minekust, sest kolmandast enam vaade eriti ei erinegi (samamoodi nagu Eiffeli tornis) - teine kera on isegi juba piisavalt kõrgel. Pilet 100 raha, kolmandasse kerasse minnes 135 raha.
Üle jõe jala ei saagi, või nagu kohalikud ütlevad, on see ülimalt ebamugav. Mugavam on metroo - 1 peatus, 3 raha. Metroojaamades on automaadid, tädid ei oska välismaalasega midagi peale hakata. Automaadid on aga ka ingliskeelsed ja väga lihtsad.
Metroorongis trügitakse üsna halastamatult. Eriti tipptunni ajal.
Süüa maksab rahvastatud kohtades - seal on normaalsed hinnad ja normaalne söök. Sõimegi ühes nurgapealses kiirkohas - tellimisega on ka seal lihtne, näitad toidule ja siis sõrmedega, mitut tahad. raha tuleb maksta kohe. Kui hiljem juurde tellid, siis ka raha kohe kätte.
60 krooni eest saab söönuks küll.
Igal pool kaubatänavatel on tegelased, kes müüvad võlts-Rolexeid ja võlts-iPhone'isid. Proovisime ühega õnne - tuli kuhugi kohale sõita, selgus. Ei hakanud katsetama.
Erinevalt Tuneesia ja Türgi pealekäijatest piisab hiinlasele tavaliselt ühest korrast, kui ütled, et ei taha - ta ei tule nagu uni uuesti peale käima.
16 miljoni elanikuga hiigellinna metroo kulgeb 30-40 km linna alt ühele ja teisele poole, selline suur pindala tähendab, et igale poole metrooga ei jõuagi, eriti öörelinnas. Tipptunni ajal voorivad agulites metroorongist tööliste hordid mööda kõnniteid kodude poole. Sellegipoolest ei lase autd neid kuskil vahele, rahvas silkab ise autode vahelt läbi kui saab.
Tervishoid on Hiinas kallis. Õppimine ka. Aga õpivad nad hirmsasti. Mõnikord käivad tööl ja samal ajal õpivad. Tudengid on väga püüdlikud, eriti naissoost. Kõik uus asi talletatakse oma elektronmärkmikesse. Ja natukese aja pärast korratakse üle ja jäetakse meelde.
Suitsetatakse igal pool. Ka hotellides.
Messil nänni eriti ei jagata. Näha oli, mis siis juhtus - messiboks laastati lihtsalt ära.
Eesti messiboks võttis siiski riski ja pakkus näksi ja vanatallinna-shampuse segu.
BBC andmetel on Hiina 2025. aastal kõige mõjukam riik. Järgnevad India ja Venemaa.
