"Siin- ja sealpool maanteed" on kuidagi tuttav nimi. Ja ongi nii - kunagi nõukogude ajal ilmus sellenimelisi raamatuid päris palju. Kuigi mu enda seljakotti kooli ajal läks "Kas tunned maad", on ähmaselt meeles ka midagi nendest maantee-reisijuhtidest. Amazonist võib praegugi leida müügil Võru, Rapla ja Valga rajooni "Siin- ja sealpool maanteed" reisiraamatuid. 2006. aastal ilmutas samanimelise sarja üksikraamatu Marko Kaldur trassiga Tallinnast mööda Piibe maanteed Tartusse. "Tallinn-Narva" on aga just müügile ilmunud ja kirjastus Solness lubab sama sarja ka pikemalt jätkata.
Tallinn-Narva on alustuseks hea marsruut. Peaaegu niisama oluline kui Tallinn-Pärnu. Kuid põhjarannikul tundub maanteeturistil tegemist rohkem olevat. Tee on pikem ka.
Eriti aga huvitab see marsruut sellepärast, et olen ka ise seda mitu korda läbinud. Väga mitu korda. Alates 1977. aastast, aga sellest ajast ei mäleta muidugi suurt midagi. 90ndatest aga sai seda teekonda läbitud nii rongiga (mis tähendab tutvumist pigem marsruudi mõlema otsaga), bussiga (jätab teele ka mitmeid vahepeatusi, kus ööbida) ja autoga, mis on kõige tavalisem moodus ja mida, seesama raamat näpus, enamus lugejaid kindlasti teeb. Ratast ei maksa samuti unustada.
Ka välisturistidega on Põhjarannikul käidud. Sellest alustagemgi - raamat pakub välja TOP 10 kohta Põhjarannikul, mida ei maksaks vahele jätta ja kuna mõned aastad tagasi algas retk Tallinnast umbes samas rütmis soovitatuga, kaasas hongkongi külalised, siis jääb üle autoriga esialgu vaid nõustuda: korralik valik.
Esimene koht - Saha kabel on tõesti maagiline. Nagu pirita Kloostri vähendatud mudel. Väliskülalistele meeldib. Pealegi seostub see hästi Tallinna vanalinnaga oma paekivist ja punase mütsiga ümara torniga. Ah et selline ongi siis Eesti iseloomulik ajalooline arhitektuur, nenditakse.
Jägala juga - samuti koht, millest on raske mööduda nii sise- kui välisturistil. Tallinnast alustajad võivad küll selle ka vahele jätta, kui varem nädalalõpu-väljasõitudega niigi juga vaatamas käidud, aga reisile annab see hea alguse ikka. Näiteks saab vaadata üle, kuidas veeseisuga praegu jõgedel on. Kas kraavidest saab kuiva jalaga üle või tuleb kummik kaasa võtta.
Viru raba - kuigi autor soovitab seda just väljamaalastele, siis külalised hongkongist nentisid: nagu Botswanas, aga kõvasti väiksem. Samas jäi Aasia päritolu külalistele eredamalt meelde raba ääristav mustikamets - neil seal saab samad marjad kätte hingehinnaga ja on tõeline delikatess, meil kasvavad niisama tasuta metsa all. Aga see vastab tõesti tõele - Viru rabas saab rabamaastikust kiire ja kokkusurutud ettekujutuse, ka erinevatest maastikutüüpidest.
Tammispea hiidrahn - tjah, ma ei tea, mis neid eestlasi rändrahnudega nii hirmsasti seob. Tegelikult on siin siiski loogikat ka - sile, tasane maa, kaljusid pole, iga suurem kivi, mis meenutab kaljusid, on hinnatud. Lisaks jääaja-lood ja mütoloogia, mis rändrahnudega seotud. Eesti siseturisti jaoks kindlasti oluline. Ja mis peakski see oluline olema, mida teised meie kivi-vaatamisväärsustest nii väga arvavad. Aga maailma näinud välisturistidele tundub palverännak suure kivini natuke koomiline, kui seda ei saada just giidi osav jutt legendidest, geoloogiast ja kaugest ajaloost, kui kivid veel rändasid. Hiinlane, sakslane, šveitslane ja ameeriklane küsivad: just it? ja võivad olla veidi pettunud. Kuid sarja "Siin- ja sealpool maanteed" hiilgeaegadel, kui olid vaid roostes tahvlid võsastunud platsiga, kus lebas sammaldunud kivi, olid turistid kohale orienteerudes silmnähtavalt õnnelikud. Isegi olen olnud, kui Lõuna-Kõrvemaal või kuskil mujal paksus metsas ammu unustatud rahnuni just nendesamade vanade raamatute vihjetega oleme kohale jõudnud. Tähtis on legend ja jutustus.
Palmse mõis - kahtlemata. Üks parimaid näidiseid terviklikust mõisa-ansamblist. Suvel paraku kallis külastada ja nädalavahetustel võib ürituste tõttu hoopis suletud olla. Aga aia tagant maksab piiluda ikka ja infopunktist saab läbi käia.
Toolse linnus - jällegi hea koht. Huvitav, kas seal ikka veel piletiraha küsitakse? Juba eemalt jätab suursuguse mulje ja müüride vahel tekib vaid kahetsus, et rohkem säilinud pole. Nagu raamat soovitab - laste piraadimängude jaoks õige peatuskoht.
Kiviõli tuhamägi on samuti turismimagnet, mis tõmbab lisaks vihmapilvedele ka turiste hästi ligi. Ilmselt on kõige pildistatum koht Eestis mõni Toompea vaateplatvormi vaade, aga Ida-Virumaal pretendeerib tuhamägi küll esikohale päris tugevasti.
Valaste juga jääb südasuvel külastamiseks küll veidi lahjaks, aga talvel jää tekke või kevadel suurvee aegu maksab tõsisemalt pildistada-filmida. Maailma näinud turistid võivad ju veidi skeptilised olla pangalt langeva "kraavivee" suhtes, aga Eesti kõrgeim on siiski siseturistile oluline, eriti kui ära käia ka all mere ääres ja juga altvaates vaadata.
Kohtla Kaevandusmuuseumi soovitatakse ka - täiesti nõus. Siin on isegi disniländi elemente ja meeldib isegi väga pealiskaudsetele välisturistidele, siseturistidest rääkimata. Siin tehakse meie "naftat".
Kuremäe klooster - no muidugi, välisturiste ei jäta see kindlalt külmaks ja Eesti turistidele, kes pole väga kirikurahvas, jätab ka piisavalt sügava mulje. Jällegi - hoopis teine maailm, teine keskkond. Ja millised puuriidad!
Autor jätab meelega Narva oma TOP 10 seast välja, kuna see linn pole veel väga avatud turistidele. Ei oska siin väga kaasa rääkida, pole mitu aastat Narvas käinud. Küll aga jäid meelde 90ndatel tehtud Narva-sõidud rongiga - tavaliselt talvel, kõva pakasega. Kaasas olnud humanitaarinstituudi tudengid üritasid sotsialiseeruda. Käisime Kreenholmis, Narva-Jõesuus, kahtlases agulis ja jõe ääres. Narva-Jõesuus viskas laine üle pea kõva jõulueelse pakasega. Rongis sulasime jääkoorikust lahti. Peksasaamise oht oli paaril korral muidugi ka. Sellised mälestused.
Raamatus on aga lisaks TOP 10 nimetamisele ohtralt soovitusi loodus-, arhitektuuri-, ajaloo- ja kultuuriväärtuste kirjeldustega, kaarte, skeeme ja pilte. Kui sama kirjastuse "Jalutaja teejuht" püüab pigem linnakeskkonnas jalutajale ülevaadet anda, siis Tallinn-Narva raamat sobitub rohkem pikema reisi planeerinud seltskonnale abiks olijaks. Kui kõik objektid läbi käia, siis tuleb ligi 1000 kilomeetrit, korralik vähemalt paarinädalane puhkus oleks sellega sisustatud.
Muide, kohe alguses märkab ka seda, et objektid on varustatud GPS-koordinaatidega. Hea algatus - need koordinaadid võiks olla kuidagi ka reisile kaasa võetavad, näiteks allalaetavad või salvestatavad. Kümne aasta pärast ilmuv kordustrükk on arvatavasti varustatud QR-koodi laadse pildiga, mida oma mobiilile näidates on võimalik järgmine sihtkoht navigaatorisse sisestada.
Esimese ringina on raamatus maha märgitud meie igasuvine jalgrattamarsruut. Väga lahe.
Mida edasi Narva poole, seda vähemkülastatumaks lähevad kohad. Kuni jõuab kätte Narva. Siin võiks natuke peatuda ka raamatu kirjastiilil. See tundub veidi kuiv, aga kui võtta raamatut teatmeteosena, siis lugeja ei hooligi kirjanduslike kujundite ja sorava mõttelennu vähesusest. Faktid - kuhu minna, mida teha, mida näha on ju olemas. Nagu entsüklopeedia. Kuigi ise oleks oodanud ka rohkem juturaamatulikumat jutustamist, põnevust.
Narvaga aga raamat ei lõpe. Kaugel sellest. Asi on alles poole peal, sest nüüd tuleb sõita Tallinna tagasi. Ja nüüd käiakse läbi teised kohad, kui tulles. Näiteks mõned huvitavad matkarajad. Lisaks vaatamisväärsuste koordinaatidele oleks ma lisanud ka nende matkaradade "pealeminekukohtade" koordinaadid. Majakivi-Pikanõmme raja algust on turistil üsna raske leida.
Ma ei tea, kas just enamus lugejaid otsustab kogu trassi Tallinnast Narvani läbi käia, aga ise leidsin vähemalt mitu mõtet, kuhu üheks-kaheks päevaks minna ja mida näha. Võib ju pendeldada Tallinnast huvitava lõiguni ja tagasi, eriti, kui mõned kohad on huvitavamad just siis, kui pole pikka suvepuhkust ja aega vaid laupäeval-pühapäeval. Ka raamatu loogika tundub olevat nii üles ehitatud - ringid, mis sobiks läbida ühekorraga (kas ühe või kahe päevaga) ja mitte ilmtingimata kogu puhkust kulutades algusest lõpuni, ehk siis raamatu kaanest kaaneni.
