Selleks, et üle Atlandi Ameerikasse lend liiga igavaks ei muutuks, maksab teha keset ookeani vahepeatus Islandil. Ka karmide sügisilmadega on sealne loodus põnev ja õues saab isegi ujuda. Stockholmist või Kopenhagenist lendab lennuk Islandile 3 tundi, sealt edasi USAsse 5-6 või Kanadasse 4 tundi. Pilet läbi Islandi Ameerikasse ja tagasi lisab reisikuludesse vaid ligi tuhat krooni, kuid võimalus peatuda vulkaanilisel saarel, kus on 1000 aastat elanud viikingid ja kus loodus on nagu teisel planeedil, tasub selle lisaraha kindlasti ära.
Enne reisi tasub teada
- Viisa: Island on Eesti kodanikele viisavaba.
- Raha: Islandi kroon (ISK), 1 EEK = 5,4 ISK.
- Transport lennuväljalt hotelli: ca 60 km, bussipilet ca 160 kr.
- Bensiin: 18-22 kr.
- Majutus: hotellituba Reykjavikis alates 1300 kr, võõrastemajas ühene tuba 500 kr.
- Lennufirmad: Icelandair ( www.icelandair.net ), Iceland Express ( www.icelandexpress.com ).
- Riigi info: http://www.iceland.org
- Turismiamet: http://www.icetourist.is
- Blue Lagoon: basseini lahtiolekuajad talvel 10:00 - 19:30, pileti hind täiskasvanutele ca 180 kr (koduleht www.bluelagoon.is/english/ ).
- Maanteeinfo: (Islandi ilmastik on väga muutlik) www.vegagerdin.is/vefur2.nsf/pages/english.html
Vaata ka Islandi pildialbumit. Allikas: Äripäev
Keflaviki lennujaam asub Islandi pealinnast Reykjavikist ligi 60 kilomeetri kaugusel. Sinna jõudmiseks saab võtta üüriauto, mis Islandi loodusega tutvumiseks on kõige õigem valik. Liinibussiga saab linna samuti, pilet maksab alla 200 krooni. Bensiin maksis lennujaamas 120 islandi krooni, pisut eemal Keflaviki tee ääres aga langes hind juba 92 ISKini. Kui üüriautoga talviselt libedal asfalt-teel lennujaamast minema sõita, maksab meeles pidada, et kiiruseks on saarel 50 km/h linnas ning 80 ja 90 km/h linnast väljas. Kogu tee Keflavikini on valgustatud, aga meie valgest Toyota Yarisest kimavad rohkem kui 95ga sõites kõik mööda. 
Linnas põrutame aga hotelli otsides õigest teeotsast mööda, sest silte on Islandis üldiselt vähe. Jõuame Reykjavikis otse ookeani kaldale, kus asub Russalka sarnane rannapromenaad. Laavatükkidest rannakindlustuse taga loksub Atlandi ookean ja sealt tulevaid torme trotsib 1000aastasst Ameerika avastamist meenutav laevakujuline monument. Islandlased nimelt olid esimesed, kes Gröönimaa rannikut pidi juba millennium tagasi sellele mandrile oma jala tõstsid. Kaldal on külm, -5 kraadi ja meretuul. Reykjaviki peakatedraal on pealinna suurim turistilõks. Omapärase kujuga, betoonist tehtud, modernne, valgustatud kirik kõrgub üle linna merele. Väikeses linnas, kus elab tartu jagu inimesi, eriti rahvast ei liigu, kiriku ümber on ka inimtühi. Tõsi küll, kell on ka pool 1 öösel. Kell 8 hommikul on Islandil juba novembris veel kottpime. Keset talve võib aga valget aega nautida vaid mõne tunni, millega peaks arvestama linnast välja loodusse sõidul. Peale hotelli rootsi lauast hommikusöögi maitsmist, mis koosneb muu hulgas ka mitmest sordist magusatest heeringatest kihutame autoga linnast välja, sest päikesetõus on kell 10 ja selleks ajaks tahame jõuda juba esimese vaatamisväärsuseni: geisriteni. Esialgu väljume linnast jälle vale teed pidi, aga õige pea saab viga selgeks ja pöörame õigesse suunda. Linna ümbritsevad ringteedega ristmikud, kust islandikeelsed viidad näitavad erinevatesse suundadesse. Igaks juhuks läheme kogu aeg otse, kuni pole leidnud tuttavat Pingvelliri asulani viitavat silti. 
Õigest kohast ära pöörates jõuame napilt enne päikesetõusu lausa kosmilistele maastikele – laavaväljad, mäed, järved ja külmunud või kohati kuumaveelised ja auravad mägijõed. Päike teeb taeva tumepunaseks ja härmatisega kaetud lagendikel tekivad samblikega kaetud laavakuhilate vahele pikad varjud. Teeme mitu peatust turistidele mõeldud kena vaatega parkimiskohtades, temperatuur sisemaale sõites aina langeb: juba on -12. Pingvelliri maalilise järve ääres püüab meid kinni ka üks turistide mikrobuss. Geisrite juurde näitav silt viib turistid suurelt teelt ära, kuid maastikud on endiselt imelised. Isegi asfalt lõpeb ära, tee muutub käänuliseks, augud sügavamaks. Siin-seal tõuseb maapinnast suitsu, kuid geiser on kaardi järgi veel kaugel. Jõuame paarikümne kilomeetri pärast kehvalt mägiteelt taas asfalt-teeni, mille ääres väike asula kasutab soojaenergiat majade kõtmiseks. Asula serval mägede jalamil on hiiglasuur autokaravanidega kaetud lagendik. Pealtäha inimtühi, kuid ka sinnapoole näib suunduvat soojatorustik. 
Geiser ise on peale 100kilomeetrist sõitu Reykjavikist sisemaa poole üle laavavälja kaugelt näha, kui purskab. Tihemini purskab kui turistijuhis lubatud 15 min tagant, selgub hiljem. Kuna aga samas piirkonnas on mitu loodusobjekti, kihutame geisritest kohe edasi Gulfossi joa juurde, mis on Euroopa võimsaim. Inimtühjal vaateplatvormil pole kedagi, jõgi langeb pealtvaatajateta kõrvulukustava lärmi saatel hiiglaslikku laavakanjonisse. Lund pole, kuid langev veesammas tekitab joa kohale lumepilve, mis mäenõlvadel kiiresti ära jäätub. Geisrid on joast vaid kpmmekond kilomeetrit ja kui sinna tagasi jõuame, ta jälle purskab, olles nähtav juba kaugelt üle mäenõlvade. Geisri maa seest tulevates aukudes on soe ja värviline vesi. Mädamunahaisu levib. Tagasiteel otsustame seiklushimuliste turistidena „lõigata“ otseteed pidi Islandi külastatavaima turistiatraktsiooni Blue Lagooni juurde mööda saare lõunarannikut kulgevaid kaardi järgi igati korralikke teid. Saame teada, et magistraalist kõrval on need „korralikud“ teed ühed jubedad mägiteed ohtlike tõusude, laskumiste ja kurvidega. Auto kattub kiiresti punaka laavatolmuga. Jubedaid mägiteid tuleb kokku üle 60 km. Maastikud on muidugi ilusad, inimasustust eriti pole. Ühel siledamal lagendikul levib väävlihais ja oranþ udu, mis tähendab, et kuskil läheduses purskab vulkaan. Jõed, mis keset talve peaksid vähemalt osaliselt jääs olema, auravad ja voolavad rohelise samblaga ääristatud sängis. Kui asfaldile jõuame, on Blue Lagooni välibasseinidesse kümne minuti tee. See hiigelbassein on endise elektrijaama ja katlamaja jahutusbasseinides, avastati nimelt et miks sooja jahutsuvett niisama lasta raisku minna, parem on sinna sisse turistid lasta. Laguunist tõusev aur sajab ümbruses laia lumena maha. Laava sisse raiutud tee viib peahooneni, kuhu saabuvad bussid ka otse lennuväljalt. Populaarne on teel Euroopast Ameerikasse peatuda Islandil vaid mõneks tunniks, sõites lennujaamast otsebussiga sinisesse laguuni ja tagasi. Käepaelaga, mille sissepääsus saab, võib igasuguste teenuste eest tasuda ja avada uksi. Hiljem käepaela ära andes, kui üleriided seljas ja rahakott kaasas, saab kõige eest tasuda. Basseinis on 37-40kraadine vesi. Miinuskraadides aurab helesinine laguun nii palju, et esialgu ümbrust suurt ei näe. Basseini tagumises otsas on kõva (ja jäine) tuul, mis auru minema viib, seal on näha ka ümbruse laavavälju ja katlamaja korstnaid. Vee äärest leiame islandikeelse sildiga topsi. Mõned määrivad sealt seest endale midagi näkku. Pidada aitama ravida erinevaid nahahaigusi ja ka muidu naha nooreks ja ilusaks tegema. Kogu islandi-reis võib Ameerikasse minekut pikendada vaid ühe päeva, kuid 150 tegutseva vulkaaniga saar on kindlasti elamus, nagu oleks vahepeal peatunud teisel planeedil.
