Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Aurab. Varblased siutsuvad. Algab karjalaskepäeva hommik Parasmäe suurfarmis. Õues on lund nabani, nii et seekord piimaandjad välja kepsutama ei pääse. Nad lesivad taltsalt oma lahtrites kell pool kaheksa hommikul ja ootavad. Mitte kevadet, vaid hommikueinet.
Õues juba müristabki silotraktor, mis paneb kariloomadel Pavluvi refleksid tööle. Ammumine muutub nõudlikumaks ja kui söödakoorem laudaväravast sisse vurab, on meelest pühitud nii kahtlased külalised, kes betoonpõrandal ringi uitavad ja laudaelanikega sõbraks saada üritavad kui ka lillelised unitsused kevadisest aasast.
“Ärge imestage, hommikul vara on siin hirmus virtsaving,” hoiatab zootehnik Leili Velleste Magasinile lillelisi kitleid kehakatteks pakkudes. Parfüüm, mille laudast külge saab, on püsivam kui mistahes muu “tsiviliseeritud” lõhnaaine. “Kevad on karjale raske. On olnud ikka päris hulle kevadeid, kui sööta polnud, möödunud suvi aga oli hea: sai teha silo ja heina nii palju, et jätkuks.”
Lüps
...algab hommikul kella viiest. Lüpsjad tulevad kohale varem: vasikad tahavad enne seda toimetamist. Kell kaheksa on aga nad juba nii täis söödetud, et keegi ei vaata enam piimaämbri poolegi. Viimased lehmad on sel ajal veel vooliku otsas: seisavad klaasistunud pilgul ja on pühendunud piimaandmise protseduurile.
Hommikueine serveeritakse laigulistele spetsiaalse ajamiga traktorikärult. Karjakud, kellel talvel muud tööd ei ole, on nüüd uksehoidjad: kiirustavad laudaväravaid avama–sulgema, et liigset soojust hoonest välja ei hajuks. Silos nuuskivad ja sonkivad lehmad kaovad hingeõhust tekitatud aurupilvedesse ja ei tea, et praegu hoitakse neid hoolega lihakombinaadi eest, enne kui veiseliha hind tõusma hakkab. Alles siis läheb tapatalguks.
Kassid tiirutavad lauda ümber karjakaupa, ootavad oma järge. Pärast lüpsi on nende toidukord.
Linnast mööda Peterburi maanteed välja sõidutatud kõutsid on omanike poolt lautade juures maha visatud ja kui nad on nõus minema piimadieedile, võivad farmis rahulikult edasi kosuda. Kala neile keegi pakkuma ei hakka.
Isiksused
Suurfarmi lehmadel on nimed. Platsifarmi lehmadel ei ole: seal aetakse lüpsiplatsile kordamööda lüpsma ja neil pole oma kindlat elutsemiskohtagi. Parasmäel on aga kõigil oma
“pass”: kriidiga plekile kirjutatud lühitutvustsus nime, sünniaja ja muude tarvilike andmetega.
Isikupära lisavad ka sälgud, mis kõrvades: “Näete, tema on 3326,” ütleb zootehnik Velleste isendi kohta, kellel mõlemad kõrvad mingi korrapära järgi augustatud. Aukkoodi oskavad lugeda vaid asjassepühendunud. Ega teistel selle numbriga midagi peale hakata polegi.
“Karjas on tugevamad ja nõrgemad,” ütleb zootehnik, kui möödume häbelikematest, kes tulijate vastu uudishimu asemel hoopis pelglikkust ilmutavad. “Uskuge — ka lehmadel on
alaväärsuskompleks. Ja tugevamad on seda ülbemad: hakkavad nõrgemaid sarvedega togima.”
Mõnedele karja agressiivsetele on see maksnud sarved. Et nad teistele viga teha ei saaks, on need relvad noores eas maha võetud.
Lemmikud
Kuigi laudas on 205 lehma, ei ole nad zootehniku jaoks hall mass (või täpsemini — mustavalgekirju mass). Nende seas on lemmikuid, paharette ja heidikuid. “Temaga olen ma
näitusel käinud,” patsutab zootehnik vagurat laigulist looma, kes esitlemiseks end kähku püsti ajab. “Lehmi tuleb ka välja õpetada, nad on ju loomult nii arad,” teab Leili oma hoolealuste psüühikat. “Neid tuleb õpetada järel käima, kuuletuma käsklustele.”
Lemmiklehm on aga tõrges. Käsklustest ei tee ta kuulmagi ja pead silitada ei lase. “Näed, omade ees on küll kuulekas, aga näitusel või võõrastega ei julge ennast näidata,” selgitab perenaine nõutult.
Lehmamood
Lautades ei ole kari alati ilmetult must–valge. Zootehnikud püüavad jälgida omaloodud moevoolusid. Kui ühte tüüpi lehmad ära tüütavad, valitakse moekamad järeltulijaid. Viimane trend Parasmäel on punase–valgekirju.
“Varem püüdsime võimalikult suure musta pinnaga lehmi karja jätta,” tutvustab zootehnik mööduvat moevoolu. “Enne musti olid levinud täpilised.”
***
Zootehnik lubab loomi kinni hoida veel aprilli lõpuni. Siis aga algab rahutu rüselemine väljapääsude poole. Esimestel päevadel on lehmad tõeliselt hullud. Välja pääseda üritatakse mitte ükshaaval, vaid kõik koos. “Nad on karjalaskepäeval lusti täis,” ütleb Leili Velleste.
“Ja ega lüpsinaisedki kurvad ole: nemad saavad kringlit.”
Karjalaskepäeval on suurfarmi juures ka mõned uustalunikud, kes lehmaga esimesi aastaid on tegelenud. Nad kahtlustavad lauta talveks kinni pandud lehma hulluses: äkki hakkab tükke tegema, kui vabadusse pääseb. Nad ootavad kogenud loomakasvatajate abi. Kuid ega nemadki kevadhulluses loomi talitsema hakka. Vabad loomad, tehku, mis pähe tuleb. Peaasi, et tervete kontidega lauta tagasi tulevad.
pildiallkirjad:
- VARAHOMMIKUNE LÜPS: Enne võetakse piim, siis antakse silo.
- MOEST LÄINUD: Täpiline vasikas oli lehmamoes kuum sõna mõni aeg tagasi.
- ISIKSUS: Zootehnik Leili Veliste ja lehm, kes ei ole üks paljudest, vaid isiksus.
- HOMMIKUNE MAKE–UP: Parukas hommikueineks.
