Melodramaatiliste ööde ettevalmistus Rooma kaunis äärelinnas Frascatis algas mitu kuud tagasi, kui sai e-posti teel öömaja broneeritud. Kirjavahetus sujus pikkade pausidega, kuid lõppes kinnitusega, et kõik on korras, tulge maikuus ja ööbige.
Kui ettenähtud aeg saabus, võttiski hotell vastu Frascati mägistel nõlvadel asuva mõnusa kompaktse vanalinnaga, mis tuntud oma pitsarestoranide, kohaliku värske söögi ja joogi ning ööeluga. Hotell Panorama on väga väärtuslik kinnisvara vanalinna tagaküljel kõrgel mäenõlval, kust avanevad hingematvad vaated alla orgu ja taamal kumavatele mägedele ning kui veidi kaldarinnatisele nõjatuda, siis näeb ka vasakul laiuva Rooma linna ära kas öises tuledesäras või päevases uduvines.
Tegemist on vana perehotelliga - nii oma pool sajandit või enamgi on seal tegutsenud seesama vanapaar, kes fuajees vastu võtab. Mängukaardid on laual, seal kuskil tagaruumides nad elavadki. Aeg on siin seisma jäänud 90ndatesse, kohati isegi veel kaugemasse aega, kui mööblit ja interjööri vaadata, vanatädi peab arvet paberil, kus on külastajate nimekiri ja üht-teist juurde kirjutatud ja maha kriipsutatud.
Inglise keelt nad ei oska. Küsimuse peale, kas saab broneeritud toa, öeldakse kiiresti no no no, kõik on täis. Küsimuse peale, et kas broneeringut siis ei leitud, otsitakse Gmaili Inboxist eelmise päeva kirju ja vangutatakse pead. Kuid olukord lahendatakse siiski kliendi kasuks ja elavalt žestikuleerides saame lõpuks selgeks, et ruum on nüüd olemas ja probleeme pole.
Vanapaar on sõbralik, kuid vahest veidi torisevad omavahel. Mees tuleb ja juhatab ise koha teisel korrusel kätte. Ulatab raske, metallist pommiga võtme, nii nagu 90ndatel. Et seda kogemata kuhugi ära ei kaotaks.
Panorama asukoht on väga hea Frascati linnas: kohe jalutuskäigu kaugusel vanalinna tähtsamatest vaatamisväärsustest ja restoranidest, aknast avanevad hingematvad vaated mäe otsast alla orgu ja teistele mägedele. Ümbrus on ka suhteliselt vaikne, kuigi kohe nurga taga asuvad restoranitänavad. Laupäeva öösel siiski korraks rahvas valgus tänavale kell 12, kui söögi- ja joogikohad suletakse, aga siis oli jälle vaikne ja korras edasi.
Hotellis endas aga kõik seestpoolt nii väga korras pole.
Ainult asukoha pärast ei saa paraku hotellile kõrgeid hindeid anda, ehkki kinnisvaras on kolm kõige tähtsamat asja asukoht, asukoht ja asukoht. Hotellituba sa heas asukohas oma maitse järgi üles ei löö ega ei remondi, vaid pead leppima sellega, mis on ja seal öö veetma.
Tundub, et vanapaar on pikka aega pidanud täiesti korralikku esinduslikus kohas asuvat butiikhotelli, kus näiteks voodipeatsi, kraanikausi ja dušimehhanismi näol on kasutatud kunagi kindlasti esinduslikku ja peent disaini. Praegu aga leidub majutuses palju väsimuse tundemärke.
Alustame sellest, et lülitid ei tööta – ühe voodi juures ei töötanud ükski lüliti ja lamp, teise voodi serva ääres üks öölamp siiski põles. Lambikuppel oli traadiga ära parandatud.
Esikus on ära murdunud ainus plastmassist nagi. WC-duširuumi ukse alumine serv on täiesti läbi pehkinud.
Põrand on väljaspool suveperioodi jahe ja plaadid kohati lahti. Põrand natuke kleebib.
Riided peab riputama akna kõrval olevasse üsna väiksesse kappi. Kapis on ka üks paks vatitekk, mis on natuke plekiline ja päevinäinud, ehkki kuningliku pits-äärisega.
Vannitoas ka kõik veidi logiseb, prill-laud on lahti ja duši ääred ja nurgad veidi hallitavad. Kraanikausil, mis iseenesest on suurejooneline portselanteos, on kaks kraani, kuid üks neist ei tööta. Õnneks teisest kraanist tuleb nii sooja kui külma vett. Dušš töötab normaalselt, kuid oma šampooni pole kuhugi panna - kas veidi hallitanud põrandanurka või dušikonstruktsiooni plekkserva taha pea kohale? Sinna olid ilmselt sokutanud oma minipudelid ka mitmed eelmised külastajad, sest käega kobades tundus neid seal veel olevat.
WiFi parooli oli ka arvatavasti eelmine omanik oma tšeki tagaküljele kirjutanud ning sahtlisse unustanud ja see oli juba nagu põnevustuba proovida, mida see tähekombinatsioon teeb - jah, see oligi WiFi parool. WiFi on olemas ja täiesti kasutatav - mitte väga kiire, aga veebis ja e-kirjades saab hakkama.
Hommikuks oli vannitoa põrandale kogunenud veidi vett. Kas öisest vihmasajust või torustikust - see jäi selgusetuks.
Teleril on kaks pulti – digiboksi ja teleri enda jaoks. Kanalitest on pea kõik itaaliakeelsed. Päris huvitav oli aga filmikanalilt vaadata Lembit Ulfsakit selges itaalia keeles rääkimas, sest juhuslikult näidati itaalia keelde dubleeritud "Mandariine".
Toole toas pole, on üks väga väike taburet. peegleid see-eest on mitu, akna kõrval peegli taga paistis ka konditsioneer.
Hommikusöök jäi suures õhinas sellest, et vaatamata sekeldustele ikkagi toa sai, testimata. Ka ei räägitud hommikusöögist midagi - seda oleks itaalia keeles inglise umbkeelsele turistile liiga keeruline ilmselt olnud selgeks ka teha, sest teiste hotellikülastajate varasema info põhjal käib söömine lähedalasuvas baaris, kust saab saiakese ja kohvi. Kas vastab tõele, jäi kontrollimata, pealegi pole põhjust gurmeevanalinnas hakata hotellihommikusööki taga ajama, kui kogu ümbruskonnas on nii palju hõrke kohvikuid juba alates poole seitsmest hommikul lahti.
Ka õhtul leidub ümbruses ohtralt restorane, eriti aga tasub ära proovida ehe itaalia pitsa mõnest püstijala-pitsapoest, kust antakse nii kaasa kui õues laua taga söömiseks soojad viilutatud plaadipitsad. Veel tuleb ära proovida ka kohalik maailma parim jäätis mõnest jäätisekohvikust, mida on ka igal tänaval.
Järgmisel hommikul sajab peale 11 sisse koristaja - tätoveeringutes mees, kes oskab vaid itaalia keelt ja asub midagi elavalt seletama. Lõpuks, kui ta mobiili Google Translatorisse mõned sõnad sisse on löönud, selgub, et oleks pidanud lugema uksel olevat gooti kirjas itaaliakeelset sõnumit, mis palub tubadest enne 11 lahkuda, kuna siis tuleb Room Service ja see on maja reegel. Kiirelt vahetatakse siiski rätikud ja tühjendatakse prügikast. Do not disturb silte toas pole, mida ukselingile riputada.
Hotellist lahkumine on siiski sõbralik, antakse ka tšekk, sest osad hotellipidajatele tuttavad väljendid on neile teada ja kaardiga saab oma ööde eest samuti kohe maksta. Kaardiga kasseeritakse ka turismimaks, mis lisandub hinnale.
KOKKUVÕTTEKS
Kui see hotell Frascatis valida, siis oleks hea omale mõned itaaliakeelsed check-in´iks vajalikud väljendid selgeks teha. Broneeringu võiks proovida teha Hotels.com-i kaudu ja mitte hotelli enda lehelt või e-postiga. Tundub, et ingliskeelsetele kirjadele vastab neil keegi ebaregulaarselt ja harva. Kui aga itaalia keel suus, võib muidugi ka helistada, nad panevad korralikult märkmikku kirja.
Kõik on hotellis ülimalt elementaarne ja askeetlik. Soodsa hinna otsijatele peaks 40-50 eurot öö eest olema isegi sobiv, kui on soov ka veidi ekstreemsusi kogeda.
Roomast saab kohale rongiga, mis sõidab 30 minutit. Rongijaamast on jalutada umbes kilomeeter. Aga kui võimalik, võiks mõne teise butiikhotelli selles mägises ja gurmeelikus väikelinnas leida, neid on seal mitmeid. Vähemalt kuni hotell Panorama järgmise värskenduskuurini. Sest aimata on, et kunagi oli see täitsa korralik õdus butiikhotell ja äkki kunagi on jälle.
PLUSSID
+ hea asukoht kesklinnas, kõik oluline on lähedal
+ miljonivaated aknast alla orgu ja mägedele
+ kõrvaline ja mitte väga lärmakas koht
MIINUSED
- hotellipersonal ei oska inglise keelt
- hotellituba on väsinud olemisega, mööbel katki ja põrand ning seinad räpased, aknad ja duširuum hallitanud
- toad kostavad läbi, kõrvaltoast on kuulda ka vaikne kõne ja astumine
HIND:
Ca 50 eurot (2019)
