Internetilinke:
- Mõis.ee - mõisapiltide galerii ja mõisate ajalugu
Pühapäevaleht, 27. jaanuar 1996.
Kaido Einama
Kunstiajaloolane Ants Hein jälgib oma Vanalinna-kodu töötoa aknast
Shoti klubi tulevärke ja on mures Eesti kaduva maailma ja kultuuri -
mõisate pärast.
Heina raamat "Hüljatud mõisad", mida esitleti läinud nädalal avatud
näitusel "Eestimaa tondilossid", algab Rootsi sajandialguse
ajakirjaniku Carl Mothanderi arvamusega, et Eestis pole
vaatamisväärsed mitte kuurortid ja restaureeritud vanalinnad, vaid
kaduva maailmana siis ja ka praegu hävinev mõisaarhitektuur.
"Tondilossid pole mitte täiesti varemetes mõisad," selgitab Ants Hein
näitusel ja raamatus esitletud häärberite valikut. "Tondiloss on see, kus
inimene enam ei ela, tont aga küll. Kuna ka tont ei taha lageda taeva all
olla, siis neil majadel on katus (veel) peal."
70-ndate lõpus inventariseeriti Eesti mõisaid, mitme aasta jooksul käidi läbi
kõik hooned, mida teati. "Loomulikult ei leitud kõiki nimekirja kantud kahte
tuhandet objekti üles," räägib kunstiajaloolane Hein, "mõnest mõisast on
järel vaid puutüügas põllu keskel, mõnest sedagi mitte."
Mõisaid pole mõisauurija arvates raske otsida. "Sakslaste arvepidamine oli
ju kunst omaette, vanade dokumentide järgi kohale sõites tekkis ainult
probleem koha ülesotsimisega muutunud (kolhoosi)maastikult."
Mõisa leiab asjatundja juba kaugelt. Isegi siis, kui maju enam säilinud pole,
võib looduses kilomeetrite tagant silmata pargikrooni või iidseid
saari-pärnasid, mis reedavad paiga paarisaja-aastast kultuurilugu.
"Kunstiajaloolased otsivad ilu," vastab Ants Hein küsimusele, mis sunnib
teda talurahva rõhujate eluasemeid otsima, "alles siis järgnevad
harukordsus, vanus, kultuuriloolisus."
1919. aastal võeti Eesti vasttärganud vabariigis mõisnikelt ära maa. Vaid
siis, kui baltisakslane polnud uue riigi vastu sõdinud, võis ta pidada
keskmise talu suurust mõisasüdamikku. 1939. aastal võeti neilt seegi -
Eesti ja Saksamaa leppisid kokku, et sakslastelt võetud mõisad
kompenseeritakse.
Mõisamüüjate miljonijaht
"Kui praegu mõni välismaalane mõisaostuplaane peab, siis muutub laguneva
häärberi omanik kasuahneks ja küsib meeletut hinda," arvab Ants Hein.
"Näiteks ostis Belgia ärimees Eesti tondilossi eest küsitud rahaga hoopis
kaks Tshehhi restaureeritud mõisat. Infopuudusest, kui palju mujal
maailmas on pakkumisi ja millised on hinnad, küsitakse Eestis mõisate eest
kuue nulliga summasid. See on ilmselge ülepakkumine!"
Meeletu hinna küsimine on ainult üks põhjus, miks mõisaarhitektuur hääbub.
Sageli juhtub, et ostetakse vale mõis.
"Norra mõis osteti 4000 krooni eest," teab mõisauurija, "see aga oli juba
varemetes, päästa polnud suurt midagi. Suure-Lähtrus on veel katus peal,
ei pea hakkama uuesti ehitama. Ahjudki on mõnes tondilossis sees, võib
kasvõi kohe kütma hakata. Kuid isegi neile mõisatele ei leita ostjaid."
Korralik mõis toob piirkonda elu tagasi. Keskaegsed ülikud ei olnud rumalad
- nad rajasid mõisa ilusa koha peale, silmapaistva maastikuga paika ja
asustuse tsentrisse. Praegu on taastatud mõisad näiteks Lahemaal tõstnud
ümbruskonna suvilate ja elumajade hindu.
"Tondilossid tuleb käest ära anda poolmuidu," soovitab mõisate väärtuse
asjatundja. "Kuid tihti ei teagi, kellelt lagunevat mõisasüdant küsida.
Helistasin Purila mõisa ja küsisin, kelle oma see on - arvati, et keegi
soomlane, kes ehitist vaatamas käis, olla vist ära ostnud.
Klooga mõisat pakuti Luksemburgi ostjale. Viimane ehmatas loomulikult ära,
leides küll ilusa järve kaldal kenas kohas asuva mõisakoha, kuid juba
lootusetult varemetes.
Riisipere mõis, mis on suuruselt nagu Tartu Ülikooli peahoone, sobib
ostmiseks ainult fanaatikuile. Vaevalt, et kellelgi on praktilist vajadust nii
suurt maja pidada. Kuigi - sinna võib ju rajada tootmise või ükskõik mida,
keegi ei keela kasvõi mõisavastase muuseumi rajamist."
Vana on siiski odavam, kui uus
Kõigi nende näidete peale on ärimehed arvanud, et odavam on ehitada uus,
kui taastada vana. Kardetakse muinsuskaitsjate ettekirjutusi ja muid
bürokraatlikke takistusi. Ants Hein ei usu, et mõis nii väga kallis on: "Müüt,
et vana taastamine on kallim, kui uue ehitamine, on pärit nõukogude ajast.
Tegelikult vajavad mõisad ainult odavat kohalikku materjali, sest nii on nad
kunagi tehtud. Vana mööbli või seinamaalingute taastamine pole enamikes
mõisates samuti probleem - neid polegi tavaliselt säilinud." Hein teab
vanainimest, kes oma pensionist mõisasüdant edukalt elamiskõlblikuna on
hoidnud - seinad värviti lubjavärviga, katus kaeti eterniidiga. Palju rohkem
polegi vaja.
Ajaloolase arvates pole mõisa taastades andetule arhitektile midagi
lubatud. Andetu omanik on tegutsenud näiteks Ohtu mõisas, saagides
pooleks rokokoo-stiilis ukse, et selle tükk akna ette vandaalide eest
kaitsmiseks naelutada.
Andekale arhitektile aga on kõik lubatud.
