Äripäev, Puhkepäev, 18. august 2000
Ahti Kooskora
Kaks sentimeetrit aastas – see on kiirus, millega Euroopa Ameerikast eemale kihutab. Viimane “keevis”, mis kahte kontinentaalset platood koos hoiab, on väike saareriik Island.
Laava, tuff, kraatrid ning valendavad liustikud – esimene pilk, mis Islandile läheneva lennuki aknast avaneb. Voolamisjälgedega, sakiline ja poorne – nagu oleks meie Kalevipoeg kaugel põhjas õnne valamas käinud.
Maavärinad on Islandil üsna tavaline nähtus. Siiski on sagedasemad nõrgemad väristamised. Islandi tänavusel iseseisvuspäeval, 17. juunil, toimus vastalanud sajandi kõige suurema ulatusega maavärin, epitsentriga ligi 80 kilomeetri kaugusel pealinnast Reykjavikist ning tugevusega 6,5 magnituudi. Viibisin ise ka sel ajal seal, aga minu õnnetuseks bussis, mille amortisaatorid tegid värina tundmise võimatuks. See värin oli ainulaadne sellepoolest, et oli tunda kogu saare ulatuses. Tavaliselt saare lõunaosas asetleidvat värinat ei ole põhjas tunda.
Jumalik loodus
Suures osas katab vulkaanilisi kivimeid Islandi samblik. Vanematel laavaväljadel on juba “lopsakam” taimestik. Sõna lopsakam tuleb lausuda muigega, sest just taimestiku osas leiab Eestiga võrreldes kõige parema näite. Paju, mis meil kasvab 200 aastaseks ja mitmel mehemürakal annab teda haardesse võtta, on Islandil 10 cm kõrgune vitsaraoke. Väeti kaheharuline oksake, imetillukeste lehtede ja paari “paju-utuga”.
Islandi maastik ja loodus on maaliline. Ettearvamatu ilm lisab sellele oma võlu. Üsna tavaline on vaatepilt, kus üks mägi on paksus vihmapilves, naabermägi särab hoopis päikese käes. Päeva jooksul saab kogeda nii päikest kui ka vihma. Siiski on Islandi kliima pehmem kui meie vihmane suvi. Vihm on suhteliselt kerge ja äikesetorme ei esine. Õhk, jõed ja järved on Islandil ülimalt puhtad, sest saarel puudub reostav tööstus ning soojusenergia saadakse kuumast veest maapõues.
Maastikule lisavad ilmet looduslikud vaatamisväärsused – vaatemängulised kosed, kergeid aurusambaid taeva poole eritavad kuumaveeallikad ning geisrid. Haukadaluri orus asuvad Islandi kuulsaimad ja suurimad geisrid: “pensionipõlve pidav” Geysir ja kellavärgina toimiv Strokkur. Kõigi geisrite ristisa Geysir viskas oma vee- ja aurusammast ligi 80 meetri kõrgusele. Viimati töötas ta 1930ndatel. Arvatakse, et ta on nüüdseks igaveseks purskamise lõpetanud või tegutseb vaid pärast suuri maavärinaid. See-eest Strokkur, tõlkes “lähker”, saadab vee- ja aurusamba taeva poole iga 15 minuti järel. Vaatepilt ja tunne on imepärane, kui seisad geisri kõrval, mis paiskab keevat vett kuni 35 meetri kõrgusele. Ehk natuke kõrgemale kui 11-korruseline elamu.
Islandi peamised majandusharud on kalandus ja turism. Saare ligi 300 000 elanikust 2/3 töötab teenindussfääris. Turismitööstus töötab Islandil täie rauaga.
Elu Islandil
Elatustase on Islandil suhteliselt kõrge, nii ka kaupade ja teenuste hinnad. Islandlased on ülimalt tehnoloogialembesed. Krediitkaardiga saab maksta praktiliselt igal pool, ka hamburgeriputkas. Pea igas kodus on arvuti. Internet puudub vaid nendest kodudest, kes põhimõtteliselt selle vastu on. Elektronpost toimib täiuslikult, kui reisieelseid broneeringuid teha.
Inimesed on pealtnäha jahedad ja reserveeritud, seest aga ääretult soojad ja vastutulelikud – meeldiv segu keltidest ja skandinaavlastest. Islandlased käivad koos supelasutustes, mis on neil samasugune tava nagu iirlastel pubis või Soome lahe rahvastel saunas käimine. Saare asustamisest alates on kümblus soojas vees olnud üks islandlaste tervise tagajaid. Geotermiline soojus kütab aastaringselt kasutatavaid väliujulaid. Näiteks 150 000 elanikuga Reykjavikis on neid kuus.
Tervislikest kuumaveekümblatest kuulsaim on Sinine Laguun. Suplus mineraalirikkas maapõue soojendatud merevees, millele ränimulla muda ja vetikad annavad omapärase piimja akvamariinse värvi, on tõeliselt kosutav ja tervistav. Lisaks veel puhas õhk. Vaatamata jahedale kliimale võib külastust Islandile võrrelda kuurordis käimisega.
