Pühapäevaleht, Kaido Einama
Tallu jõudmine algas sellest, et Pärnu lähedalt
tuli üles leida Uulu kauplus. Selle tagant tuli kord
pöörata vasakule, kord paremale, siis otse jne. Ekslejaid
teati Mägra turismitaluni juhatada küll: "See ilus
hoone seal kruusatee lõpus," viipas jalgrattaga mööda
sõitev külamees.
Talu turvasid kaks koera, kes külalisi esialgu autost
välja ei lasknud. Sauna poolt tuli ka peremees Tiit
Sommer, kes valvurid enda juurde kutsus.
"Ega me tegelikult nii väga ei pretendeerigi turismitalu
nimetusele," on peremees ja perenaine Aili tagasihoidlikud.
"Me pole kunagi selle mõttega siin alustanud." Nende
3 kuud tegutsenud turismitalus on ruumi parasjagu ühe
pere jaoks, kelle päralt on kahekorruselise maja 2.
korrus.
Soome perekond, kes täispuidust mööbliga sisustatud
igati mugavates tubades puhkab, on hetkel kodust ära.
Seetõttu saame pererahvaga "hiilida" ka külaliste tubasid
vaatama, kuhu tavaliselt turiste segama ei minda. On
ikka uhked ruumid küll. Koduturistid, kes enne Euroopasse
naasmist 13 aastat Ameerikas elanud, olevat siiamaaani
igatahes väga rahule jäänud. "Neil on huvi reisida
just laste pärast," teab perenaine Aili külaliste
kohta rääkida. "Nende lapsed ei taha linnas üldse
olla.
Meil saab ka ratsutada, mis neile väga meeldib. Laename
selleks vajaduse korral Reiu hobusetallist hobuseid.
8 hobust käivad sealt vastutasuks meie karjamaal söömas.
Talli õpetajate käe all saab ratsutamise enam–vähem
selgeks juba 10 tunniga."
Lähme meiegi ratsusid elektrikarjusega ümbritsetud aeda
vaatama. Lapsed, kes hobustega juba harjunud on, otsustavad
uudistajatele "külma" teha ja ajavad 8–pealise karja
huilgamise ja muude häälitsustega meie poole jooksma.
"Muidu on nad sõbralikud, ainult see valge on vahest
natukene tige," hoiatab üks väike poiss, kui viimatinimetatu
huilgamise peale mitte ära ei jookse, vaid rahurikkujaid
karmil pilgul silmitsema jääb. Meie oleme samal ajal
juba ka elektrikarjuse mõju ära proovinud.
Naabrid arvavad turismitalust teisiti, kui ehk turistid,
kes sinna suvitama tulevad. "Kui ei ole lehma või
lammast, siis on tegemist hobitaluga," on Uulu lähedal
asuva küla inimesed kindlad. Mis sest, et Sommerite
perekonnal on ümbruses ajutiseks kasutamiseks 28,3 hektarit
maad.
Õues võib märgata ka riistapuud, mis sademete hulka
mõõdab. Seadeldis on üsna kuival. "Veega on meil
praegu tõesti raske, peame külalistele rääkima, et nad
duððiga ei liialdaks, muidu jääb kaev kuivaks," kurdab
Tiit. "Kord juba oli nii, et külalised imestasid,
miks WC–s vett peale ei tule, mees võttis koguni loputuskasti
osadeks lahti ja uuris, mis viga on. Selgus, et kaevust
ei tulnud piisavalt vett."
Ajame juttu sauna ees, kus perekond Sommerid suviti
elavad, et suures majas külalistele vähem tüli teha.
Õhtuti ollakse koos elutoas, vaadatakse telerit ja lapsed
mängivad omavahel. "Keelebarjäär neid millegipärast
ei taksita, nad saavad üksteisest hästi aru," imestavad
vanemad. Lapsed vaatavad täiskasvanuid kavalal pilgul
ja oma suhtlemissaladust ei avalda.
Vahepeal on välja ilmunud ka talu hiirtehävitaja. Kass
volksab korraks kabrioletiks tehtud vana "Ðkoda" presendi
alla, kus on ta magamispesa ja tuleb pärast uuesti külalisi
uudistama. Koeradki on uustulnukatega juba harjunud
ja nuiavad pererahva poolt pakutud kringlitükist oma
osa. Tiit Sommer räägib oma tulevikuplaanidest (viljakuivati
jaoks ei saa kuskilt raha laenata) ja kirub vene tehnikat,
mis kasutult õues seisab ja töökorras ei püsi. Lahkudes
kutsub pererahvas neid jälle külastama.
