Linke:
Magasin, juuli 1996.
Kaido Einama
"Ilupuiestikud. Purskkaev oma sätendava veega. Loss
või lossi moodi uue aja ehitus oma tornikestega, lipukestega, akende ridadega, palkonitega," kirjutab Juhan Liiv jutustuses "Vari". See kirjeldus käib Murumäe lossi kohta, mille iga inglane eksimatult ära tunneb. Tunneb küll ära, kuid ei paiguta ehitist kaugeltki mitte Peipsi äärde
Juhan Liivi sünnikohta Alatskivile. Inglane on veendunud,
et talle näidatakse kuninglikku suveresidentsi Ðotimaal
Balmoral Aberdeenshire–is, mis ehitati kuninganna Victoriale.
Lähemal uurimisel selgub, et oma teisikust Ðotimaal
eristab Alatskivi lossi see, et erinevalt Balmoralist
ei ela seal kunagi kuninglikku perekonda. Mõisas ei
ela üldse kedagi, ta on mahajäetud tondiloss. Vaid kohalik
aktivist, nagu neid igas Eestimaa piirkonnas veel üksikuid
on, võib sama üksiku eksinud turisti viia vanasse parki,
järve äärde ja looduse õpperajale, rääkides Alatskivil
oodatavast elu taasärkamisest. Nagu mitmed teised Eesti
mõisad, mis on müüdud või renditud välismaalastele,
ootab ka Alatskivi uue soomlasest omaniku investeeringute
ja plaanide täitumist.
Lembit Kukk, kes ongi turistide teejuht sealkandis,
on sündinud mõisa kõrval vallamajas ja juba varakult
häärberi elu jälginud. Tema mälestused ulatuvad peaaegu
mõisavalitseja aegadesse tagasi, kui lossi ümber veel
hirvepark oli ja parun tõllaga ümber järve sõita sai.
Kolm aastat tagasi keskkonnaministeeriumilt taotletud
rahadega on Lembit Kukk üritanud võsa eemale peletada,
et mõisa–aegne hiilgus lõpuks tagasi tuleks. Ekskursioonidele, kellele ta giidina kuninglikku koopiat näitab, manab ta silme ette tulevikupildi: kui kolm aastat tagasi mõisa viiekümneks aastaks rentinud soomlane on sinna rajanud luksusliku vesiravila, milline on siis lossi
ja selle ümbruse elu.
Reisijuht räägib, kuidas mõis 1920. aastal riigistati,
kuidas 1930. aastast algas taas ehitise hiilgeaeg kohaliku
piirivalveringkonna staabina, ja kuidas veel kümme aastat
hiljem tuli kolhoos traktoritega vanade pargipuude alla
puujuuri lõhkuma. Vahepeal hüppab Lembit Kukk räästa
alla ja toob peidikust välja kiltkivitüki: "Selliste
plaatidega oli kaetud lossi katus," seletab ta, "see
oli igavene katus. Aga sõja ajal pommitati puruks."
Ajakirjanikke ta päris majja sisse lasta ei saa. "Valvuritädile on soome omaniku poolt sõnad peale loetud, et ta ajakirjanikke lähedale ei laseks," ütleb ekskursioonijuht ja näitab mõisa väljastpoolt. Nendelt külgedelt, kust saab.
Mõis on Lembit Kuke Alatskivi loodusrajal objekt nr.
17. Võsast puhastatud rajad kaovad aga nõgeste vahel
pargisügavustesse. "Näh kits jälle siin," leiab Kukk
mõisa tagant müüri pealt soku, kes vahtralehti noolib.
"Ta on külalistega harjunud, ärge kartke," julgustab
Lembit Magasini, kui Hirvepargi mäenõlvast allapoole
jalutame. Murelik kitseomanik tuleb siiski lähemale
ja noomib: "Ärge teda hirmutage, ta on piimaloom, võib
müürilt alla hüpates viga saada."
Kodu–uurija Kukk leiab sildi "Linnamägi" juurest õllepudeli. "Sellised asjad mulle ei meeldi," kõrvaldab ta soovimatu vaatamisväärsuse ja korjab kokku mõned paberinutsakad, mis metsa vahele teerajale on loobitud. "Ma pole siin mõned päevad käinud, siin on jälle sodi tehtud," vabandab ta ekskursiooni takerdumist. Kunagi, mäletab ta, käis asularahvas ise luudade ja rehadega metsaalust riisumas.
Ega ainult lohakad inimesed loodusraja rajajale muret
tee. Loomad ei saa ka korraliku hoolitsetud pargi mõttest
aru. Koprad näiteks on nõutud: üle järve tammi ehitada
ei õnnestu, kuid üritavad ikkagi ja närivad sajandivanuseid tammesid. Lembit Kukk peab nendega võitlema võrkaiajupid
käes.
"Kobraste peale olen ma eriti verine," näitab ta üle
järve paistvat kuivanud tammevõra. "Ei jõua kõikidele
tüvedele ka võrkaeda ümber tõmmata. Nad on nii nahaalsed,
et elavad rahumeeli asula südames edasi. Pole teistest
mingit kasu ka, sest nad on varjatud eluviisiga ja näha
neid pole."
Lembitu isa oli paruni kutsar. Kui soomlasest omanik
pärast kolmeaastast mõtlemist lõpuks vesiravila rajamist
alustab, saab näha, kas kutsari poeg uue mõisavalitseja
teenistusse võetakse.
"Ega ma mõisa juures eriti enam ei tegutsegi," on Kukk
tagasihoidlik. "Loodusrajaga on nii palju muret, et
sellest, mida uus omanik mõisaga kavatseb ette võtta,
pole aega mõelda. Vanainimestel on ju ka kogu aeg kiire,"
räägib Alatskivi patrioot. Vallavanem, kes teda kõrvalt
on kuulanud, lubab uurida, mis saab planeeritud vesiravilast.
Siis teab Alatskivi tundja peale ajaloo lähemalt rääkida
ka mõisa tulevikust. Venemaa valimised on läbi, nüüd
oleks aeg investeeringuteks, nagu lubatud, loodavad
omavalitsejad Venemaa käitumist äraootavaid välisinvestoreid julgustades.
