Pühapäevaleht, 1996. Urve Repp
Londonist võib Ðotimaa pealinna Edinburghi sõita kiirrongiga, mis jõuab kohale umbes nelja ja poole tunniga. Öörong väljub Eustoni vaksalist pisut enne südaööd.
Öö ratastel saadetakse mööda kaheinimese-kupees ja pärale jõutakse juba varavalges. Kaheinimese-kupeed ei hiilga ruumikuse poolest. Euroopas on raudteed kitsamad kui meil ja ka rong on seetõttu kitsam.
Vahekäigus võib kellegagi kohtumisel oma kupeesse tagasi minna, sest vastasel juhul tuleb kõht kõvasti sisse tõmmata, et mööduja sama meetodit kasutades kuidagi edasi pääseks. Kõht-sisse nõksu läheb vaja ka kupees, kus on ruumi just nii palju, et saab ennast vaevalt ringi keerata.
Linke:
Hinnad:
- Pizza 80-120 EEK
- Õlu 0,5 l 22-80 EEK
- Kohv 1 tass 80 EEK
- Mahl 1 klaas 24 EEK
- Coca-Cola 0,5 l 16 EEK
- Inglise hommikueine 240 EEK
Kui rong on jaamast väljunud, on jänesed lootusetult lõksus. Sest alles siis tuleb vagunisaatja piletit kontrollima ja veenduma, kas sõitja nimi vastab tema käes olevale reisijate nimekirjale. Inglismaal on vagunisaatjad enamasti mehed. Hommik teega Inglismaalt Ðotimaale reisija käest küsitakse õhtul, kas hommikuks serveerida teed või kohvi ning mis kell võib äratama tulla. Kuigi rong saabub jaama veidi enne kella seitset, võib seal viibida (magada) kuni kella kaheksani. Sellega reisimugavused aga ei piirdu.
Igale voodile on British Railway (Inglise Raudtee) jätnud hoolitsevalt komplekti pesemisvahenditega, kust ei puudu isegi hambahari ja -pasta. Neid saab kasutada kupeest väljumata: kui lähemalt uurida akna all asuvat lauda, siis selgub, et plaadi võib üles tõsta ja oh imet, nähtavale ilmub kahe kraaniga valamu.
Kuna rong väljub hilja, lähevad reisijad tavaliselt kohe magama. Ukse juures seinal on temperatuuriregulaator, mida võib oma tahtmist mööda sättida. Hommikul äratab vagunisaatja uksele koputades igaühe tellitud ajal üles ja naaseb peagi kandikuga, kus on vastavalt tellimusele kas tee või kohv, värske moosipirukas ja tilluke plekkpurk apelsinimahla. Ilma inglise beekoni ja härjasilmata, kuid varahommikul sellest piisab.
Viskimuuseumis öeldakse "Tervist!"
Ðotimaale sattudes tuleb kohalikke traditsioone austades ära käia ka viskimuuseumis.
Muidu ei saa kohalikest inimestest võib-olla nii hästi aru. Viski on maailmakuulus ja ðotlased oskavad oma tulivee valmistamise saladusi hästi hoida. Viskimuuseumis avaldatakse lahkelt igale huvilisele siiski mõned nipid viskitegemise protsessist. Sissepääs on rahulik ja vaikne: linnulaul ja allikavee vaikne vulin. Seejärel saab teada, milline peab olema vili ja kui puhas peab olema vesi, et viski maitseomadused oleksid parimad. Videoklipid ja lühifilm aitavad asja selgemaks teha, pealeloetavad salasõnad ja salanipid jäävad aga ainult viskimeitsrite teada. Viskitehase liikuvate seintega maketilt on kogu protsess hästi jälgitav. Külastajad juhatatakse baariletiga saali.
Esialgu seal siiski viskijoomiseks ei lähe. Ruum pimeneb ja leti taha ilmub filmitriki abil hallipäine vanamees, kes räägib, et viski puhul on kõige tähtsam aroom. Ðotimaa tunnustatud viskidegusteerijad on kõik äärmiselt head asjatundjad lõhnade alal ja seepärast rõhutatakse, kui tähtis on omada tundlikku nina. Selle võib koguni suurt raha teenima panna. Kui valmistamine ja aroomid on külastajale selgeks tehtud, kutsutakse kõiki ekskursioonile ajalukku.
Nii nagu paljudes Londoni muuseumides sõidutatakse ka Edinburghi viskimuuseumis huvilisi elektriautoga. Alustatakse Ðoti talupoja kehvast elamisest ja algelisest viskiajamisest. Kui valmisid esimesed viskitehased, sai kanget märjukest toota nii palju, et seda hakati vedama ka Inglismaale. Kuid viskile leidus vastaseid, kes läksid isegi nii kaugele, et põletasid tehased maani maha. Joojaid see ei häirinud. Nagu ei häirinud seegi, et Inglismaal keelustati viski müümine ja seda ei tohtinud ðotlased enam sisse tuua.
Kuid see viskimaitse suhu saanud inglaste huvi meelepärase joogi järele loomulikult ei vähendanud. Salakaubavedajad jätkasid lausa elu kaalule pannes salaviski vedamist januste inglasteni. Viskimuuseumi külastjaid ehmatatakse selle koha peal pimedusest kostvate häälte ja tulistamisega. Reis lõppeb juba tunduvalt rahulikumas toonis ja lõpusirgele lähenedes hakkavad kaugusest kostma toostid. Kõrvupaitavalt kostis ka "Tervist!". Tavaliselt meeldib välismaalastele küll rohkem toost "Terviseks!", kuid ðotlased seda ei eelistanud, olid lõpuni täpsed. Hea seegi, et eestikeelset toosti üldse ütlemisvääriliseks peeti. Pärast kodust toosti maitstakse lõpuks loomulikult ka rahvusjooki ennast. Kõigile pakutakse siis sõrmkübara-suurusest topsist tilgake ehtsat ðoti viskit.
Õudus müüb
Õuduse- ja hirmumuuseumid, kus näidatakse vägagi tõetruult kõikvõimalikke keskaegseid piinamismeetodeid, ei tunne külastajatest puudust. Vägivald on alati rahvale meeldinud. Sellest annavad tunnistust järjekorrad kassa juures ja küllaltki soolane piletihind, mis jääb alla ainult Madame Tussaud' vahakujude muuseumi omale, kus on ka oma õuduste sektsioon. Pääsu eest säärasesse muuseumi tuleb maksta üle 140 krooni. Verd tarretama panevaid stseene vaatama minnes võetakse kaasa isegi lapsed. Pimedus, õudustäratav muusika ning sekka metsikud karjatused peavad tekitama vägivallafilmidega harjunud publikus kõhedustunde. Kujud on pandud liikuma, et erinevad piinamisvõtted külastajani paremini kohale jõuaksid. Ðotimaa kuninganna Mary Stuart on saanud võimaluse viimast korda rääkida enne seda, kui tagaplaanil mõõka peakohal hoidev timukas kohtuotsuse täide viib. Samas kutsutakse kõiki vaatama, kuidas giljotiiniga pea maha raiutakse. Kulminatsiooni hetkel tehakse ruum igaks juhuks pimedaks, et väga jube poleks. Enamikest Inglismaa ja Ðotimaa muuseumidest saab välja ainult poe kaudu, kus müüakse muuseumis nähtuga seotud suveniire.
Osav müüginipp õigustab ennast: pealuudega kaunistatud kruusid, sõrmkübarad, pokaalid, märkmikud, järjehoidjad, pastakad jms. piiravad väljujaid ja leiavad paratamatult uue omaniku.
Jalgpall tegi eestlased tuntuks
Kes ei teadnud Eestimaast suurt midagi, noogutas Ðotimaal lihtsalt pead. Õudusmuuseumi noormeestest uksehoidjad paistsid siiski Eestit tundvat, aga ütlesid, et nad on seda rahvast harva kohanud. Ðotimaal teati Eestit palju paremini. Isegi vanemad härrasmehed ilmutasid selget äratundmisrõõmu. Vägisi puges hinge kahtlus, et toimumata jäänud jalgpallimatði tõttu teatakse eestlasi küllaltki hästi. Kui Ðotimaal viibisime, siis oli mängu saatus veel lahtine. Nüüd oleme kindlasti veel kuulsamad.
Üldiselt ei ole inglased ja ðotlased eriti uudishimulikud ning kui midagi päritakse, siis peab neid asi tõesti huvitama. Inglise viisakus ja tagasihoidlikkus on tõesti olemas nii, nagu sellest räägitakse. Kui keegi teid metroos või mõnes muus rahvarohkes kohas tõukab ja ei vabanda, siis võib kindel olla, et tegemist on välismaalasega. Viisakad ðotlased kogunevad õhtuti pubidesse jalgpalli vaatama või pidulikus seelikriietuses mõnda tähtpäeva tähistama. Kaaskodanikke segamata.
