Keila–Joa kaks elu

Eesti Päevaleht, juuni 1995
Kaido Einama
Tallinnast mööda rannaäärseid teid lääne poole sõites jääb reisijale mulje Eestist kui õitsvast kapitalismimaast: paremal kurikuulus "Lollidemaa" lagendikul kerkivate villadega, mererand ja soliidsed suvilarajoonid. Vääna–jõesuust võib leida purjelaudureid, skuutrisõitjaid ja vana ümberkohandatud vene maastikuautoga ringikihutajaid. Enne Lohusalusse jõudmist aga juhtub midagi ebatavalist: hea elu märgid paremal pool teed kaovad, puude vahelt ilmub välja sõjaväelaga ja varemete vahel käiv veidra kultuuriga elu. Keila–Joad läbiv maantee eraldab selle asula kaks elustiili — vasakul pool teed asuvates suvilates ja uusrikaste villades elatakse ühtmoodi, siniste paneelidega viiekordsetes sõjaväemajades aga hoopis teistmoodi. Keila–Joa militaarne minevik algab juba sajandeid tagasi siia kolinud mõisnikest. Aleksander von Beckendorf, kes mõisa valitses, oli tsaar Nikolai II lapsepõlvesõber, ihukaitsja ja salateenistuse ülem. Lisaks ka suur loodusearmastaja — tsaarilt laenuks saadud miljoni kuldrubla eest rajati suveloss ja kujundati haruldane park Keila joa ümber. 20. sajandi militaristid kujundasid lossi ümber. Ehitasid raudredelid, müürisid liiga palju maja sisemust paljastavad aknad kinni ja panid maja ette välja autahvli eesrindlike sõdalaste piltidega. II maailmasõja ajal oli mõis Saksa sõjaväeluure baasiks, kuni nõukogude sõdurid ta üle võtsid. Ka pargipuud on militaristidele ja salanõunikele nii eelmisest kui sellest sajandist ette jäänud. Kohalik legend räägib sellest, kuidas tsaarile ei meeldinud Keila–Joa mõisas käies, et puudus vaade merele. Hommikul, kui kõrgeausus ärkas, oli metsa raiutud siht, kust meri paistis otse tsaari magamistuppa. 20. sajandi militaristid raiusid puid aga lihtsalt sellepärast, et need jäid mõnikord ette tähtsate sõjaväe–asjade ajamisel. Eelmisel Eesti Vabariigi ajal kuulus loss välisministeeriumile. Volkonskid, kes lossi omanikud olid, said sel ajal kasutada osa majast. Kahjuks asub loss sellel pool maanteed, kus elavad inimesed, kelle põhimõtteks on hõivata aina uusi eluasemeid, jättes vanad maha niipea, kui need ära on lagunenud. Mõis on mahajäetute hulgas. Turist võib Keila–Joa militaarmaastikul ekseldes leida palju huvitavat — näiteks avastada, et asfaldiaukude lappimiseks sobivad suurepäraselt ka vanad gaasimaskid. Võib ka tutvuda kohaliku ühiseluga siniste glasuurplaadikestega kaetud viiekordsetes paneelmajades, kus pesu riputatakse kuivama pikkade ritvade otsas üle rõduääre õue kohale. Paneelmajade kõrval on mahajäetud puumajad, mis aeg–ajalt põlema süüdatakse, kui kõik äärtuslik (aknad, uksed, põrandalauad) ära on viidud. Arhitektuursete imede hulka võib liigitada ka ohvitseride suvilad sealsamas asula läheduses. Looduslähedust taotledes on klassitsistlikku stiili aimata püüdes ehitatud putkadele kasetüvedest valmistatud sammastega eeskojad (tüved on koorimata, mõnikord ka oksatüügastega), peenramaa on ümbritsetud tankiosadest valmistatud aiaga. Kõige raskem on ära tabada, millest Keila–Joa paremkalda elanikud elatuvad. Tõsi küll, aneelmajade vahel on märgata aiamaad, kus kõik kasvab kompaktselt ja segamini. Võib–olla on tuluallikaks see, mis mahajäetud elamutest ja sõjaväehoonetest järele on jäänud? Kui uurida ohtunud müüride vahel maapinda, leiabki märke kohalike "metallurgide" tegevusest: siin–seal on tuleasemeid, kus vaskjuhtmetelt isolatsiooni on põletatud. Protseduur käib lihtsalt: majaseinast tõmmatakse juhe (krohvi alt on see kergesti kättesaadav), keritakse puntrasse ja visatakse lõkkesse. Mõne minutiga on isolatsioon põlenud ja jääb üle vaid haljas metall kokkuostu viia. Selgub, et kohalikud elanikud kauplevad ka turul. Kui välja arvata piima– ja dressimüüjad kohaliku kaupluse ees, käivad ülejäänud kaupmehed militaaratribuutikat pakkumas. Selleks võetakse Tallinna turgudele kaasa kõike, mis turistile Eesti punast minevikku meenutab: viisnurkadega pagunid, mundrid, sõjaväetehnika. Kaubapuudust ei ole: kõike seda on hunnikutes nii Keila–Joa majade vahel kui pisut eemal mere ääres. Tallinna poolt tulles vasakule jääb turisti jaoks tunduvalt igavam elurajoon. Seal nimelt on suvilad, kuhu võõraid eriti ei oodata. Nende peletamiseks on rohus okastraat ja majade ümber võrkaed. Suvilakooperatiive valvab valvur, kes turismist midagi kuulda ei taha.