Öömaja:
- Tallinnas: (hinnad alates) Burmani villa 500 kr/kahene, Alexi hotell 500 kr/ühene, Kelluka hotell 490 kr/ühene, Kloostrimetsa kämping 140 kr/ühele, telk 95 kr
- Maardus: hostel Gabriel,
- Jõelähtmel: Musta Kassi kämping 120 kr/kahene,
- Kolgal: Kolga hotell 410 kr/kahene,
- Viitnal: Viitna puhkekeskus 100kr/ühene
- Võsul: Rannaliiv 400kr/kahene, Võsu Viiking 300 kr/kahene,
- Käsmus: Merekalda pansionaat 90 kr/ühene
Toit: (prae hinnad alates)
- Musta Kassi baar Jõelähtme lähedal 28 kr, baar Kolgal 40 kr, söökla Loksal 15 kr, Kiiu torn 24 kr, Viitna kõrts 51 kr.
vaatamisväärsused:
- Ülgase küla kaevanduskäigud Maardu lähedal, Maardu mõis, Jägala juga, Kiiu tornelamu, Kolga mõis, kalurikülad Juminda ja Pärispea poolsaartel, Viitna kõrts, Palmse mõis, Sagadi mõis, Viru raba, Käsmu rannaküla, Altja kalurikõrts, Vihula mõis
Pühapäevaleht, 13.07.1997.
Kaido Einama
Põhja-Eesti pankrannik pole sugugi halvem kui Kreeka kallas Vahemere ääres. Kui Tallinna poolt suund mööda rannikut ida poole võtta, leiab kohti, mis viimaseid aastaid turisti eest varjatud on olnud.
Palava suveilmaga Tallinnast väljapääsemine polegi nii lihtne. Sulav asfalt, autoummikud ja linnast põgenevad inimesed on igal pool jalus. ja teid on uuesti liivatama hakatud! Tõrvast ligasele asfaldile käivad liivapuisturid liivatolmu pistamas, niiet suurest teest tuleb paratamatult võimalikult kiiresti kaugemale pääseda.
Koopad Tallinna lähistel
Maardu sadama juurest algab isegi paljunäinud lasnamäelasele huvitav vaatepilt: stalinistlikus stiilis ja tagapool ka natukene breþnevlikku elustiili viljelev Kallavere. Lugematu hulk baare ja keldripoode on nagu mälestus kooperatiivi aegadest. Rahvas teab juhatada kuulsat koduloomade poodi, kus sai endale osta lemmikuid kilpkonnast ahvini, poepidaja on aga pärast pikkade meresõitude lõppemist oma loomatagavara ammendanud ja poe kinni pannud. Lahti on vaid baar paneelmajade vahel, kus hinnad pealinna omadest tubli kolmandiku võrra odavamad ja kus eestikeelse küsimuse peale veel mõni müüja "Što?" vastab. Aga kohake on vaikne - asfalt viib mäest alla otse mere äärde, sealsamas algavad ka Maardu aedlinnakese tänavad. Ja nende taga salapärane küngasmaastik.
Küngasmaastik on tekkinud kunagiste "fosforiidiusside" tegevusest. "Koopad? Ah need mida poisikesed käivad kogu aeg uurimas? Mina küll sinna ise minna ei julgeks," vastab vanake tee ääres heina rehitsedes. Koht kannab nime Ülgaste. Kui hoolega otsida, siis leiab võsa vahelt tõepoolest sissetallatud rajakesi, mis musta koopasuu juures lõppevad. Koopas on lõket tehtud ja pidu pandud. Kui kaugele nad ulatuvad, seda ei tea keegi. Mõnekümne või mõnesaja meetri sügavusel on enamus koopaid sisse langenud ja sellest kohast edasi ilma labidata lihtsurelik enam ei pääse.
Jägala juga - suviste kihlvedude paik
Soomlaste bussid keeravad Peterburi maanteelt kuhugi - siseturistil maksab Tallinnast väljudes neile sappa võtta. Sest soomlastel on kodus kosed, nii suurt juga aga seal maal näha pole. Soomlased tulevad langevat vett Eestisse vaatama.
"Jägala juga on väga võimas oma veerohkuse tõttu, sarnanedes Niagarale," hõiskab üks Eestimaad tutvustav turismibroþüür. Niagarast on asi siiski veel kaugel, aga parki mööda Jägala jõele lähenedes on tõepoolest näha aurupilve metsa kohal ja kuulda salapärast mühinat.
Kose juures on grupp palja ülakehaga noormehi - vee-ekstremistid. Nad ei kavatse küll paadiga joast alla sõita, vaid proovivad jalutada kose tagant läbi. Tüdrukud dþiibi juures ootavad käterättidega. Mängus on kihlveoraha, summa ei ole eriti suur, sest pealtnäha on kose tagant läbiminek koolmekümnekraadises kuumuses päris mõnus tegevus.
Kalanaised ja meri
Põhjaranniku käänuline kallas on täis kalurikülasid, kus rohkem või vähem elatakse vana kalurielu. Kaberneemes ei põlga ka 70-aastased naised merele minna ja võrke välja vedada, lapsed aga kipuvad rohkem pealinna poole. Need noored, kes kaluriküladesse nüüd tulevad, on värsked pintsaklipslased: Kaberneeme, Salmistu, ASndineeme ja Juminda külades on uusi vanade suvilate asemele ehitatud villasid kõrvuti endiste kultuuri- ja haridustegelaste suvekodudega. Loomulikult on küladesse maksujõulise seltskonnaga saabunud ka baarid ja poekesed.
Salmistu külas saab jällegi tegeleda vee-ekstremismiga. Rannast mitte kaugel on saar ja osav otsija leiab üles liivaseljaku, mis vee all saarele viib, nii et jalad kogu aeg põhja puudutavad. Saar on tõeline matkaja paradiis sileda männimetsa, liivaranna ja ligipääsmatusega.
Mõisaelamisi erinevates stiilides
"Mitmekesi tulete?" küsitakse Kiiu torni telefonil helistades ärevalt. Vasalli tornelamu on ehitatud rohkem kaitseks kui külaliste vastuvõtuks ja nii saab stiilses kohas firmajooki "Kiiu torn" maitsta napilt ekskursioonibussitäis turiste. Kiiu torni maksab minna imetlema ülisõbralikku teenindust: keskeas naised, kes roogasid valmistavad ja ette kannavad, on ka mõne soomlase oma püsikundeks meelitanud, ja nii siis istubki Juha või Pekka all puupakust baaripukil, olles Viru hotellist üüriauto või liinibussiga kohale sõitnud.
Suuremat mastaapi mõisaelamine on kohe järgmises külas - Kolgal. Sealne sammastega häärber on väljast kole ja katkine, sees aga peidab ennast tõeline luksusrestoran, kus on muidugi ka luksushinnad. Mõisa välismaalasest omanik on kompleksi pakkunud Rootsi riigile kultuurikeskuse rajamiseks, aga isegi Rootsi riik on mõisa taastamist endale ülejõukäivaks pidanud. Nüüd proovib omanik kalli restorani sissetulekutest tasapisi raha koguda. Külarahvas aga käib kõrvalmajas odavas baaris, kus nädalalõppudel on disko ja naudib keskmisest madalamaid praehindu.
Võsu - koht, kus suvel paikseks jääda
Kui Loksa tühi sõjaväelinnak ja Pärispea poolsaare käänuline rannatee kohustuslike vaatamisväärsustena selja taha on jäetud, tasub öömaja või koguni pikemat peatust planeerida järgmisel poolsaarel - Käsmus. Kui kohale jõuda, selgub, et sedasama on mõelnud sajad teisedki ja majutust polegi niisama lihtne leida. "Meil on kõik kohad 20. augustini välja müüdud, aitäh ja nägemist," vuristab merekalda pansioni administraatoritädi ja paneb toru hargile. Pole ka ime - mõnusas rahulikus erahotellis saab alla saja krooni eest omaette toa. Sealsamas kõrval asuv puhkekeskus Lainela on küll väljast nagu suur pioneerilaager, aga seest euroremonti saanud ja korralik.
Kohalikud elanikud on aga väsinud: "Rahulike puhkajate vastu pole meil midagi, aga suvel tulevad siia suured asutused oma pidusid pidama, tellivad ansamblid ja võimendid üürgavad poole ööni," on kaks Käsmu eidekest pahased. Linnasakste pidudepanemine aga on toonud käsmulasteni oma pangakontori ja kaardiga telefoni, mida alguses nagu ilmaimet vaatamas käidi.
Moodsad puhkajad on Käsmusse toonud ka skuutrid ja üürivad väikest laevakest, mis lahel lõbusõite teeb. Paadisadam pole täis mitte kalureid, vaid inimesi, kes seisavad-lamavad kividel, paadisillal või vees. Vesi on nagu supp ja õhk nagu saunas. Ja rahvast aina tuleb ja tuleb.
Kuradisaare kuratlik teekond
Käsmu on turistide jaoks oma legendi juba valmis mõelnud. Poolsaare tipus on kivikuhi, nagu ülesvõetud sillutise ladu. Kivikuhja otsa ukerdavad nii noored kui vanad turistid, tehes valged püksitagumikud halliks. Legend ütleb, et kui õnnekivide kuhja ka oma kivi paned, siis täidetakse sinu soov. Ja kui soov antud, siis ei ole pääsu reisist Kuradisaarele: sinna minemiseks tuleb pool kilomeetrit kivide vahel madalas vees sulistada. "Saare teises otsas oli eelmine aasta kast šampanjat," teab üks turist ja meelitab kaasa veel kümmekond omasugust. Seekord šampanjat saare otsas ei ole, sest pidu pidavad pankurid pole sellel aastal sinna paadiga jooki vedanud. On hoopis luigepesa, milles kaks muna ja päris saare lõpus, kus kivilt kivile hüpates peaaegu avamerele jõuab, lebab hülge skelett.
Võsu - euroopalik rannakuurort
Männimetsa all kaks kolmandikku aastast vaikuses mööda saatev Võsu on suvel rahvast täis: kõik ajad, isegi nõukogude aja üle elanud puhkekoht on nüüd isegi eriti aktiivsetele inimestele elamiskohaks: Tallinnani on 80 kilomeetrit ja Rakvereni alla 40 kilomeetri, Euroopa mastaapides kõlbaks Võsu Tallinna äärelinnaks.
"Ma olen turistidega täiesti rahul," noogutab turismitöötaja, kes suviti Võsule tööle tuleb. "Ah, kohalikud elanikud on harjunud, et enamuse aastast räägitakse veel mitu päeva, kui keegi külast läbi käis, nüüd on suved aga nii rahvarohked, et kõiki nägusid meelde ei jää. Kui needsamad elanikud kuhugi Lõuna-Euroopasse viia, siis poleks tagasi tulles nuriseda midagi - sealsed "vaiksed" kuurorstid on nagu südasuvine Pärnu kesklinn, Võsu aga on vaiksem kui Itaalia või Prantsuse rannaäärsed kolkakülad." Veel eelmine aasta vaadati Võsul kaarditaksofoni jaoks kaardi ostjat kui imelooma, sel aastal ei tehta üllatunud nägu sellegi peale, kui sularahaautomaati otsida. Koos (euro-)turistidega jõuab vaiksesse rannakülla ka suur maailm oma hüvede ja pahedega.
