Päevaleht, Vojaazh, reede, 19.05.1995 Kaido Einama
Peipsi ääres asuv väike 2000 elanikuga linn elab muust Eestist erinevat elu. Kevadel, kui lumi sulab, kaetakse puusõrestikud aedades kiledega, tassitakse kohale raudahjud ja külvatakse maha kurgiseeme. Juba kevade keskpaigas kasvavad kasvuhoonetes pikad rohelised köögiviljad — selleks, et täita põhjatut Vene turgu ja tuua Eestisse raha. Kurgikasvatajate linnas on neli kirikut: õigeusu, luteri, vanausu ja baptistide. Järverannas asub suur raamatukauplus, kahel pool teed on sajameetrised kasvuhooned, kus kasvab piklik kurgisort libelle. Majad on ligistikku, mis viitab idapoolsetele mõjudele, rannal ootavad kaluripaadid püügihooaega. Kõneldakse nii vene kui eesti keelt — esimest siiski rohkem.
Venemaa turg on kadumas
Kurki on praegu Venemaale vedada raske. Raskem kui kunagi varem, nii et eraettevõtjad seda ei üritagi. Köögivili kogutakse suurde furgoonautosse ning hiljuti moodustatud aktsiaselts läbib raske ja ohtliku teekonna Mustveest St. Peterburi turule. Mustvee maanteede ääres võib kohata venekeelseid kalaärimehi. Kuskil põõsaste vahel tossab suitsuahi, teepeenrale on varda otsa sätitud hiiglaslik reklaamkala. Suure suitsukala eest küsitakse 50 krooni, millega teelised kohe ka nõus on. "Kes see siis kohe kaupa teeb," noomis Mustvee linnavalitsuse majandusnõunik Aare Uleksin kalaleti juures linna külalisi saates, "kaubelda tuleb! Pange raha kohe ära!" — ja kaupleb hinda 40 krooni peale. Kaubale saab 45–ga, pisema kala eest küsitakse veerandsada Eesti krooni.
Eesti keelt räägitakse harva
Appolinaria Repkina on Mustvee II Keskkooli õpetaja. "Meil juhtub väga harva, et eesti keelt peab rääkima," selgitab õpetaja, "olen rahvuselt venelane, Mustvee aga on minu kodulinn." Sealkandis räägiti vene keelt juba enne teist ilmasõda, praegu kohalikeks elanikeks saanud inimesed on Peipsi randa ida poolt tulnud sajandeid tagasi ja ehitasid kaldale üksteise kõrvale tihedalt väikeseid maju. Sest suuri maatükke migrantidele ei antud. Hiljuti ühendati Mustvees kaks lasteaeda. Erikeelsete kokkupanemine põhjustas esialgu palju paksu verd. Kuid tavaliselt saavad erinevad kogukonnad üksteisega hästi läbi.
Vanausuliste kirik tuli põranda alt välja
Mustvee "äärelinnas" Rajal asub puust kirikutorn ja vundament, millel kunagi asus vanausuliste kirik. Nüüd elavad vanausulised kõrvalhoones, mis tegutses nõukogude ajal põrandaaluse kloostrina. Koguduse vanem Sasima Jotkin räägib, mis eristab neid õigeusulistest: "Vanausulised ei olnud palveraamatu parandustega nõus ja jäid endiste kommete juurde. Oleme tagasihoidlikumad ja ei ehi end kullaga. Kui Venemaal vanausulisi taga kiusama hakati, põgeneti Poolasse. Tuldi ka Räpina mõisa ja Eestisse, kus loodi nn. skid–kloostrid, milles elasid naised ja mehed koos." Nõukogude ajal varjusid usklikud kõrvalhoonesse, sest muidu oleksid ajaloolised kirikutarbed ära viidud. Praegu aga kardetakse teist sorti äraviijaid — turvalisus pole iseseisvumisega suurenenud. Koguduse majas on säilinud kõik nii, nagu sajandeid tagasi. Elektrit tarbitakse minimaalselt, veevärki pole. Valgustiteks on küünlad, mis peavad olema "puhtad". "Vaadake meie küünla leeki ja teie nägemine saab korda," lubab Sasima ja jagab külalistele vahaküünlaid. "Ja pidage meeles, et kirikus peab naisterahvas kandma pearätikut!"
Linnaelu on Mustvees rahulik. Naised — need suurimad tülide põhjustajad väikelinna meeste arvates — on kodus, kõrtsi lähevad ainult mehed. Hotellis "Havi" lõhnab suitsu järgi, restoranis on odavad praed. Öömaja kasutavad sagedamini kaugema kandi kalamehed, hiljuti olid kohal Läti kalurid. Peipsil siiski nendega uut "kilusõda" ei puhkenud. Kesklinn on tühi juba viimasest maailmasõjast saadik. "Ongi hea, et siia vahepeal midagi ei ehitatud," rõõmustab Appolinaria, "nüüd ehk tehakse midagi moodsamat." Üks levinumatest vargustest Mustvees on kevadeti mesilasevargus. Kasvuhoonetel on spetsiaalsed augud, mille ette pannakse mesipuud, et mesilased sealt välja lennates kasvuhoonet läbiksid ja kurke tolmeldaksid. Talvel aga ei viitsi keegi mesilastega jännata ja nad surevad ära. Kevadel ostetakse uued ja sel ajal on mesilinnud üsna kallid. Mõned linlased eelistavad siis odavamat varianti: kaaslinlase kasvuhoone küljest mesilaspere endale võtta.
Mitu saaki ühelt peenralt
Linnas kasvatatakse lisaks kurkidele ka kõike muud. Peenarde harimisel on oma metoodika: ühelt peenralt kogutakse 4–5 saaki. See käib nii: kõigepealt korjatakse ära valminud redised, siis nende vahel kasvavad sibulapealsed, mõne aja pärast mugulsibulad, seejärel nende vahele külvatud porgand ja lõpuks peenraservadel kasvanud peet. Kui aga kurk hoolitsust vajab, on muu elu linnas välja surnud. Kurk peab saama kasvatajalt kõik, mida kasvuks vaja. Ja kui väädid on kasvuhoonest kokku korjatud, valatakse mõnikord kilealuste peenarde peale betoonpõrand ja peetakse sealsamas pulmi — suuri ja kärarikkaid, nagu muiste.
