Äripäev, Puhkepäev, 20. aprill 2000.
Kaido Einama
Kui 13 kanuutajat aprilli lumisel varahommikul Paidra lähedal kanuudesse istub, on kohalikud elanikud üllatunud – viimased suusatajad pole veel Lõuna-Eesti kuppelnõlvadelt lahkunud, kui juba esimesed veesportlased Võhandu jõele trügivad.
Aktsiaseltsile Veetee on aprilli alguses kanuutama tulnud Reisijututoa ja OK Jutuka internetiseltskond hooaja esimene. On kaks juhendajat – üks liigub maad mööda maastikuautoga ja teine sõidab vett mööda kaasa. Matka organiseerija Toomas Perle on ise välismaal, olles enne soovitanud külmetamise vastu pudeli viskit kaasa võtta. “Kuid mitte rohkem,” noomib ta telefoni teel matkale minejaid.
Veesjuhendaja näitab Võhandu kaldal paar meetrit veest kõrgemal kasvavatele puudele – eelmine aasta olid need üleujutuse ajal vee all. Selle aasta kevad on rahulikum, suurt tulvavett pole. Kuid just nüüd, kevadel pääseb Võhandul kanuuga üle ka arvukatest veskitammidest, mis suvel enam ei meenuta mägijõgede kärestikke. Kivid on ka veel jões pigem suured veekuhjatised, suvel neist kanuuga üle libiseda ei saa.
“Kaks kilomeetrit saate harjutada, siis algab esimene veskitamm,” hoiatab Veetee instruktor, kui Paidra veski juures kiire vool viimased kanuutajad allavoolu viib. Langenud puude vahel manööverdades on vaatamata tihenevale lumesajule soe – mõladega töötegemine peletab niiskuse ja külma ning rahulikult sõita peaaegu ei saagi. OK Jutuka ekstreemsportlane hüüdnimega Lendur on enne rääkinud osalejatele hirmulugusid kanuuga jõel lendamisest ja kevadistest suurkärestikest, kus mägijõe-tunnetuse kätte saab. Esimese veskitammini jõudes selgub, et tal on õigus – suvel rahulik ja kivine jõgi veab kevadel paate jõuliselt üle palkidest tõkete, mis endiste vesiveskite juures vee all varitsevad.
Esimesest tammist kanuumatka juhendajad matkajaid siiski alla ei lase – liiga palju risu. Kanuud veetakse kõrvalkanalit pidi teisele poole tammi. Sealgi on kärestikke veel küllalt, kus esimene paaditäis kistakse vette selg ees. Halvim on sattuda sellises olukorras risti jõge, seepärast ujub kolmene paadimeeskond rahus selg sõidusihi poole vaiksematesse vetesse ja pöörab seal otsa ringi.
Tagumine paadisistuja tavaliselt juhib, esimene on mootor, kuid kärestikus pole mootorit enamasti vaja. “Tavaliselt jäädakse kärestikku ehmatanult silmitsema ja uhatakse aga aerudega hoogu juurde,” hoiatab instruktor. “Teie ärge nii tehke. Proovige ohtlikes kohtades ikka hoogu maha saada.”
Teise veskitammi juures kogunetakse kaldale aru pidama – tõsine vete mässamine paneb mõned sõitjad kõhklema.
Lõpuks siiski esimene paat stardib ja läbib allameetrise hüppe üle tammi õnnelikult. Kuigi hüpe on alla meetri, tõuseb kanuu nina hetkeks õhku ja kisub siis esiosa langedes vee alla. Veemühinast on läbi kosta kanuude raginat, kuid nende sitked sünteetilised kered ei purune. Pigem keerab kummuli: just selles kärestikus näitab põhja instruktori paat koos kõige noorema matkajaga. Nüüd muutuvad vajalikuks veekindlas kotis kaasa veetud tagavarariided, mis teistel matkalistel kasutult mudases paadipõhjas pampu seotuna matka lõpuni vedelevad.
Kogu Võhandu matk kulgeb läbi ilusa maastikukaitseala. Matka keskel algavad järsud liivakivinõlvad koobastega, kuhu suurvee ajal pääseb ainult kanuu või mõne muu veesõidukiga lähedale. Kohanimed on halvaendelised: Süvahavva, Põrguhaud, Sõjatare müür, Kalmatu müür. Leevil on Võhandu kõrgeim veskipais, sealt edasi on jõel juba kõrged liivakivikaldad pika liivakivikaljuga, mida kutsutakse Põdramüüriks. Kõiki kõrgeid liivakivikaldaid kutsutakse müürideks, neid on Võhandul peaaegu Räpinani välja. Leevaku juures on ainult jõgi vaikne, rahulik ja madalate kallastega.
Vanades veskikohtades on elu välja surnud. Enamasti leiab sealt suursuguse vana veskihoone, millel aknad laudadega kinni naelutatud või on isegi katus sisse langenud. Jõe kõrgetel kallastel on viimaste aastatega kerkinud uusi saunu ja suvilaid. Kuid lumesajusel laupäevahommikul ei paista seal kedagi.
Lõuna serveeritakse matkajatele lihtsalt jõe kaldal maastikuautost. Supp, pirukad ja tee on menüüs ning kui need sees, hakkab kanuudesse ronijatel väga külm. Ainuke võimalus on aerudega edasi rabeleda.
Viimane veskitamm valmistab kanuuomanikele peavalu – ligi meeter vaba langemist tammipalkide vahelt läbi sõites ja seejärel kohe järsk kurv, mida ääristab maakividest müür, ei mõju arvatavasti kanuude tervisele eriti hästi. Veesõidukid aetakse siiski kõige laiemasse palgivahesse ja esimene meeskond sõidab küll õnnelikult tammist alla, kuid raksaki vastu kivimüüri. Jäävad vee peale.
Järgmistel läheb juba puhtamalt, kuid viimane paat kisub valesse vahesse, mis on ilmselgelt kanuu laiuse jaoks liiga kitsas. “Pange mõla risti ette!” hüütakse kaldalt, kuid kanuutajad pressivad ikkagi palkide vahele, kanuu küljed ragisevad. Mõlaga risti veskitammi palkide vahele jääda kärestikust alla kihutajad ei soovi.
Jäänud viit kilomeetrit nimetab Veetee juhendaja laisaks tasaseks lõiguks, kuid sealgi leitakse mõni kärestik ja koht, kuhu nagu harkide otsa kanuuga kinni sõidetakse.
Matka lõpus jääb külmarohupudeli tühjendamine mitte-autojuhtide hooleks, kes peavad lörtsisesse võsasse ootama jääma, millal autojuhid, kes sooja maasturiga stardipaika tagasi viiakse, autodega finiðisse jäänuid päästma tulevad.
