Linke:
Reisijututoale saadetud jalgrattakiri, 4.09.2002
Vidrik Puruvana ;)
Juuli viimase nädalavahetuse hommikuunise Võrtsjärve limnoloogiajaama rahusse trügib ükshaaval ja seltskonniti 130 ratturit. Ees ootab kolmas Võrtsjärve Sihtasutuse jalgrattamatk. Kas Setust ja Saarest tulijaid oli, ei tea, Tartust ja Tallinnast küll, sekka mõni peedulane-elvalane, limnoloogiajaama ja “Waide” motelli rahvast.
Rannu vallavanem heiskab esmakordselt sihtasutuse lipu “Vaatame tulevikku”. See oligi stardipauk ja rattakillavoor seab end tasapisi teele, ees ootamas 150 km metsa- ja kruusateid, sekka ka asfaldilinti. Ilm ei tõota midagi head, läänekaares tihenevad pilved ja kohal ongi esimesed vihmapiisad. Nõrgemanärvilised tõmbavad juba selga vihmariideid.
Kihutame esimese hooga Lõve vesiveskini Rõngu jõel. Veski seisab veel kindlalt, ent tema saatus nagu paljudel muudel asjadel Maarjamaal on tume. Mingu tal vähemasti Euroopa Liidus hästi.
Aakre mõisani testitakse veel jalgrattaid ja jalgade jõudu, siis on selge, mis kehvapoolne. Aakrest jäi meelde Tartu kunagise kuulsa linnaarhitekti A. Matteuse projekti järgi ümberehitatud kaunis ja korras mõisahoone (praegu algkool-lasteaed) ning räämas endine kolhoosiküla möirgava muusikaga, pidu alustava või lõpetava seltskonnaga. Ilus ja vaheldusrikas Otepää kõrgustiku ääreala maastik koos lagunenud Põhu veskiga.
Enne Pukat proovime endise kuulsa ministri hr Toivo Jürgensoni ajal rajatud taliteed, polegi teisel suvel midagi viga. Puka on kena, ent raudteejaam viletsas seisus. Aga ega Balti jaamgi mingi iludus ole.
Edasi sõidame Kuigatsi poole. Päevinäinud “Tunturi” tagaratta kumm visiseb kahtlaselt. Pingutan veel paar kilomeetrit, siis on hommikupuder kõhust haihtunud ja rattakumm tühi. Kuigatsis täidetakse kõhtu ja kohendatakse rattaid. Kunagine suurepärane mõis on troostitu ja mahajäetud. Eks näeb, kas saabub rikas euroonu või laguneb enne kõik. Ja viimane variant on ehk paremgi. Pole mõisat, pole probleeme ega vigisejaid.
Soontagana kaudu jõuame Kadajärvele. Maha piirid ja eraomandus! Milline omanik söandaks vastu astuda 130 ratturi soovile supelda järves. Jõgevastel aga väärib Barclay de Tolly hauakamber igatahes vaatamist.
Rulli ja Leebiku kaudu jõuame Tauli Torupilli tallu. Telgid püsti, sauna ja järve, kohati ka vastupidi. Õhtusööki saadavad peremehe torupillilood. Õhtul on Viljandi pärimusmuusikafestivali osavõtjate elamuslik vabaõhukonsert. Tänu esinejaile ja korraldajaile! Hommik algab taevase märuliga. Kargame telgist välja. Meie peade kohal tiirutab torupilli-Tauli lennumasin. Igatahes üks omapärasemaid äratusviise, mida oleme turismitaludes kogenud. Pärast võis iga huviline kütusepaagist meisterdatud lendavat põrgumasinat uudistada. Sõidukihku ei tekkinud, jalgratas siiski turvalisem. Taas sadulasse hüpates jõuame Riidaja mõisa ja kabelisse, päris toredad mõlemad. Siis Helme lossivaremed ja koopad. Peaaegu iga vald on püüdnud jõudumööda oma vaatamisväärsusi korrastadaDemokraatia puudumist kurdavad veel vaid üksikud, raha puudumist enamik valdu ja inimesi. Alati segab miski. Ehk teevad eurod seda, mida rublad ei suutnud.
Alal tõuseb huvi keskpunkti külakaupluse joogi- ja jäätiselett. Kõik on õnnelikult pääsenud ka purjus seltskonnaga “Peugeot’st”. Kahepäevasel teekonnal ei kohanud me ühtegi politseinikku, küll aga joomaseid seltskondi autoroolis. Auto on muutunud tihti jalgratturi ja jalakäija vaenlaseks, eks vahel ka vastupidi. Autos mõeldakse välja mõni ehmatav manööver või lennutatakse sinu pihta pudel.
Meie higiseid nägusid nähes koputas mõni kainegi autojuht elutargalt sõrmega otsa ette, anti signaali, naerdi. See pidi vist kohati tähendama: “Kuradi näljarotid, kui teil raha pole autot osta, siis ärge vähemalt ronige maanteele”.
Mitmel pool üllatas nii suur jalgrattaarmee külaelanikke. Noh, on alles inimesed, ei oska nädalalõpulgi korralikult puhata (viina võtta, õlut juua, lesida, raha lugeda, keelt sügada), kihutavad suures kambas kuuma ilmaga külateil. Jah, maailm on täidetud tobudega ja Lõuna-Eesti pole erand. Vähemasti niiviisi võidi mõelda.
Taagepera on vapustavalt ilus koht oma 20. sajandi algul valminud juugendliku mõisa peahoonega. Kuuldavasti avatakse seal järgmisel aastal hotell ja restoran. Aga juba praegu võib rikas kodanik pidada siin ümbruses faasanijahti. Järgmise üllatuse pakub Ainja orujärv, mis asub suurest maanteest 300-400 m kaugusel kaunis Karksi maastikus. Siin saab toredasti supelda ja leevendust vähemasti olulistele ihuhädadele. Kõht täis, taas ratastele. Ees ootab järjest palavamaks muutuv ilm ja Sudiste-Kärstna-Soe treppisõidetud kruusatee. Uhke Kärstna mõisa härrastemaja vääris pingutust. Paljusid üllatas Kärstna Kabelimägi oma hiigellõviga, Anrepite mõisnikesoo viimane puhkepaik. Võrtsjärve Sihtasutus on asunud lisaks matkale ja kontserdile edendama ka meie kodumaatundmist.
Üllatas ka giidi jutu tähelepanelike kuulajate arv. Ja lõpp oli Kivilõppes. See pühapäeva õhtupoolik läheb küll sealse sadama ajalukku. Neljale laevale laaditakse üle 100 ratta, ratturid ukerdavad ise laevalaele. Et ühe laevaga juhtus mingi viperus, siis vaierdati kaks laeva külgipidi kokku ja uus monstrum liikus tuuletul Võrtsjärvel limnoloogiajaama poole. Istuti, juteldi, silmitseti Tondisaart ja järve, aasiti teise laeva rahvast. Ei ole vist ilmaski nii palju eestlasi ületanud meie suurimat siseveekogu koos jalgratatastega. Limnoloogiajaama sadamas kiideti rattureid ja jagati tänukirju. Korda läks.
