Linke:
Vajalikku:
Raha: Filipiinide peeso,
1 PHP=0,5 EEK (loo ilmumise ajal)
Viisa: saab piirilt
Merevesi: külmemal ajal 25°, suvel 30-35° C
Toll: küsib riigist lahkumisel 500 pisot (250 EEK) turismimaksu, narkootikumide leidmisel on karistuseks surmanuhtlus
Hinnad:
Rahvuslik lamp, ümmargune 250 EEK
Taksosõit linnas 600 EEK, pärast tingimist 200 EEK
2,5 tundi hobukalessisõitu 200 EEK
Kann õlut 17 EEK
banaanišeik 20 EEK
sõit jeepneyga 1 EEK/esimesed 4 km
Hotellituba kahele 1875-6250 EEK
Restoranis on valida Hiina ja Euroopa köögi vahel
Hommikusöök hotelli rootsi lauas 200 EEK
Pühapäevaleht, veebruar 1997
Kaido Einama
Tundmatud saared Vaikse ookeani keskel - Filipiinid - on eestlaste jalajälgi veel väga hõredalt täis. Eelmise aasta lõpupoole seal käinud golfimeeskond sai MM-võistlustel küll päris viimaste hulka, kuid reis ise oli väärt kohaleminemist. Kaugest maast räägib AGE reklaamibüroo projektijuht Karin Kilp.
10 miljoni elanikuga linn Manila meenutab eestlasele vanu töökodasid või garaaþe, mis on juhuslikult teede äärde kuhjatud. vaid pankade ja hotellide ümbruses on rohelised oaasid, kus turist võib nautida paradiislikku ümbrust ja luksust. Astudes sellest kujutletavast piirist üle kohalike elanike keskele, võtab väliskülaline endalt kindlustuse: agulis võib ükskõik kellega ükskõik mida juhtuda.
"Mina katsetasin Manilas iseseisvalt ühe päeva hotellist kaugemal käia," räägib Karin Kilp kohalike jaoks 'vägiteona tundunud ettevõtmisest. Pahaaimamatu turist loomulikult mingit ohtu ei aimanud.
"Inimesed, kes tänaval vastu tulid, hakkasid hoiatama, et valge naine üksi tänaval käia ei tohi - liiga ohtlik." Manilas on turistide ainukesteks liiklusvahenditeks taksod: need võtavad hotelli trepist peale ja viivad sihtkohta, ilma et peaks jalga vahepeal tundmatus tänavarägastikus maha panema.
Rikkad ja ilusad on tsitadelli taga
Filipiinidel kohtab selliseid kontraste, mida eurooplane pole elu sees näinud. Kui on vaesus, siis piiritu, kui rikkus, siis samuti.
Kohalikud aguli söögikohad on kohutavad urkad: ühe kuurinurga taga keegi sööb, teise nurga taga pestakse nõusid. Pappkasti-nimesed elavad pleki- ja eterniidikuhjades, katusel on kivid, et troopilised vihma- ja tuuleiilid ulualust minema ei viiks. Või elatakse lihtsalt tänaval, papilätakas telgiks pea kohal. Neid inimesi võib hommikuti kohata maanteede ääres "piknikul": palmitükkidest on tehtud lõke ja seal soojendatakse mingit tundmatut ollust.
Samas on rikaste linnaosad, kuhu pääseb ainult eriloaga. Seal on elu tõeline paradiis, kus kõik vajalik on olemas, nii et nendest piirkondadest pole elanikel kuigi tihti asja metsikusse aguliellu raudse eesriide taga. Kui turist sõidab sinna taksoga, siis peab taksojuht ära andma autojuhiload, et ta pärast ikka kindlasti tagasi tuleks.
Rikastel pole tsitadelli taga kerge. Liiklusummikute vältimiseks (igal rikkal on ju auto istumise all) on kehtestatud kord, mis numbrimärgiga autod mis päevadel välja tohivad sõita. Nii peavad rikkad perekonnad naabritega autosid jagama, kui on pakilisi väljasõite neil päevadel, kui auto peab kodus seisma.
Turistid kui märklauad
Maailm, kus turistid Filipiinidel viibivad, on täis golfiväljakuid, kinniseid plaaþe, lukshotelle ja basseine. 16. sajandist pärit Hispaania kindlus Intramuras on vahetult nn. hiinalinna kõrval, kuhu ei julge minna ka kohalik elanik.
"Nad söövad seal hiinalinnas kõike," imestab Karin. "Kasse, koeri, ühesõnaga kõike, mis liigub. Selle võrra on hulkuvaid loomi loomulikult vähem." Peale juuakse kookuspähklivett, ühest pähklist võib end lausa oimetuks juua.
Jaapanlased on filipiinlastele nagu meile Soome turistid: nende üle heidetakse nalja, petetakse raha välja ja nad langevad tihemini kuritegude ohvriks. Ameeriklased ja teised valged aga on pühad: nendesse suhtutakse tõsiselt ja pahade kavatsustega ei tüüdata.
Survival trip kärestikel
Aprillis ja märtsis jõuab Filipiinidel kätte suvi. Praegu on seal varakevad. Siis on turistil õige aeg Vaikse ookeani äärde lennata. Kuigi Manilasse jõudes ei kujuta ette, et saarel veel kuskil vaba kohta on looduse nautimiseks, ilma et keegi sulle kõrva köhiks, saab 90 kilomeetrit Manilast eemal juba ette võtta tõeliselt ürgse kanuumatka. Pagsanjanist viiakse reisijad kaheks ja pooleks tunniks kipakate paatidega kärestikele. Kanuus on kaks turisti ja kaks kanuumeest, pärast kümmekond minutit sõitu on lisaks neile paadis ka parasjagu vett.
"Nad on kohutavalt osavad," imetleb Karin kohalikke kanuujuhte, "vedasid kanuu vastuvoolu üles, hüppasid veealustel kividel ja olid ülikärmed. Jalgadel on neil juba paks nahk, kive nad ei tunne."
Kui reisijatel on viimnegi julguseraas kadunud, selgub, et kõige hullem on alles ees. Suur kosk, milleni jõutakse, pole küll allasõitmiseks, kuid köiega veetakse kõik soovijad parvel kose taha. Kössis turistid saavad veelkord läbimärjaks, parvemehed hakkavad aga kose taga tantsima. Hulljulgemad võivad nüüd ujuma minna.
"Asjad tuleb panna mitmekordsetesse plastikaatkottidesse, päästevestid on ka kohustuslikud," teab "ellujäänu" Karin. "Mõnikord lähevad kanuud ümber ka."
Kogu selle veemöllu ümber kõrguvad kahel pool jõge mitmekümnemeetrised kaljud, kus aeg-ajalt käivad Hollywoodi filmigrupid actionfilme filmimas.
Kalessinoormees
Hotelli juures võib saada endale tõelise teenri: kalessiga noormehe, kes teeb turisti heaks kõik, mida teha annab ning hoiatab, et ilma temata on valgel inimesel üksi ohtlik. Kohati pealetükkivalt abivalmiks muutuv hoburakendijuht toimetab hinnalise reisija suurele maanteele autode vahele ja manööverdab hobusega osavamalt, kui mõni autojuht.
"Nad oskavad tähelepanu pöörata pisiasjadele," on Karin meelitatud, "tarvitseb vaid fotoaparaat vutlarist välja võtta, kui juba ta seisab, oodates, et hakkan pildistama. Kui ei pildista, siis oletab ta, et sobiv vaade on möödas ja tagurdab. Mõnikord on endal ka piinlik, kui nii palju vaeva nähakse."
Peale hoburakendite liiguvad tänaval ka sealsed rahvuslikud liikumisvahendid: jeepneyd. need sarnanevad mikrobussidele, kuid on ümber ehitatud Ameerika sõjaväebaasidest ostetud vanadest dþiipidest. Odavates dekoreeritud ja lahtistes sõidukites istutakse tihedalt põlv põlve kõrval ja hüpatakse peale või maha, millal vaja on. Juht jälgib pidevalt, kui kaua keegi on sõitnud ja kasseerib selle järgi täpse raha.
Lund ei ole unes ka nähtud
Filipiinlased ei kujuta ette, kust eestlased tulevad. Lund pole keegi näinud. Need üksikud, kes teavad, mis see on, peavad meie talvist looduse-ehet koledaks ja vastikuks: külm ja märg, ei midagi head.
"Eestlased? Kas see on mingi väike küla Euroopas?" küsivad inimesed, kes harjunud kümnete miljonite inimeste kooselamisega. Poolteist miljonit on liiga väike, et rahvuse mõõtu sealkandis välja anda. Peredes on palju lapsi, lahutamine pole lubatud ja nii ongi näiteks sellel saarel, kus Manila asub, juba 63 miljonit elanikku. Aga saari on ümbruses palju.
"Kui astusime Amsterdami lennukist maha, tundus, et polegi midagi hingata," räägib Karin, kolmekraadisest soojast kolmekümnekraadisesse ümberasumist pärast 16 tundi lendu andis seedida. Õhuniiskus on nii suur, nagu kasvuhoones, kuumus ka harjumatu." Kui Manilas autot ostetakse, siis muu pole oluline, peaasi, et konditsioneer töötab.
Filipiinidelt lahkudes läbib turist "maailma odavaima" tax Free tsooni, nagu kohalikud seda reklaamivad. Enne aga tuleb ära maksta turismimaks 500 pisot, muidu maalt minema ei saa. Narkootikume leides on jutt lühike: olenemata kodakondsusest ootab kurjategijat surmanuhtlus.
