Päevaleht, 1995
Nii nagu mõni aeg tagasi Eestis välismaalasi pärismaalastest
rangelt eraldi hoiti, on ka Hiinas sarnased kombed säilinud
siiani. Turistile pakutakse spetsiaalset raha, nn. sertifikaate,
neile on eripoed, hotellid, spetsiaalsed lõbustuskohad.
Muidugi ei astu keegi risti teele ette, kui välismaalane
temale mõeldud "mängumaalt" väljaspoole astub, kuid
siis ei garanteerita enam, et võõras ise hakkama saab.
Selleks puhuks, kui eestlane peaks Hiinasse sattuma,
proovime välisajakirjanduse põhjal mõned nõuanded anda.
Kuidas kohale jõuda?
Eestist maailma suurima rahvaarvuga eksootilisse riiki
pääsemiseks on peaaegu ainsaks võimaluseks lennuk. Mitmed
Eesti turismifirmad on proovinud korraldada ka bussireise,
kuid vahepeale jääv mõõtmatu Venemaa on sellised plaanid
tavaliselt ära rikkunud. Pealegi ei leiduks vist piisavalt
palju asjasthuvitatuid, kes oleksid nõus veetma veerand
aastat Lõuna–Siberi ja Mongoolia mägismaalt läbitungimiseks.
Niisiis jääme transpordiliikide valimisel kindlaks lennukile.
Pekingist näiteks kell 18.10 õhtul väljuv lennuk on
Tallinnas järgmisel päeval kell 10.50 — kui lennatakse
Stockholmi kaudu. Või 13.00, kui vahemaandumiseks kasutatakse
Kopenhaageni lennuvälja. Niisiis pole Hiina sugugi mitte
kaugel.
Linnades on parim võimalus sihtkohta jõudmiseks takso
kasutamine. Bussi ja metrooga jõuab ka kohale, kuid
need variandid on suhteliselt ebakindlad. Linnadevaheline
transport on mõnikord kõike muud kui täpne — sõiduplaanidest
ei pruugita täpselt kinni pidada.
Millal minna?
Tavaliselt külastatakse Hiinat ajavahemikul aprill–november,
talvel on turiste vähem. Jaanuaris–veebruaris eriti
külalistega ei tegeleta — Hiina Uue Aasta ajal on poed
kinni ja lõbustusasutused ei tööta. Seda mitu nädalat.
Välismaalasele võib sel ajal tunduda, et muidu nii idamaiselt
kärarikas elu oleks nagu välja surnud.
Kuhu minna?
Kuna Hiina on umbes samasuguse riigikorraldusega, kui
endine NSV Liit (kuigi on ka suuri erinevusi), tuleb
arvestada mitmesuguste piirangutega turistide ringiliikumisel.
Näiteks Tiibet on juhukülalise jaoks suletud — sinna
saab vaid varem ette teatades ja eriloaga, mille saab
kohalikust Avaliku Korra Kaitse Büroost. Luba antakse
ka kohaliku reisibüroo kutse alusel. Üsna lootusetu
on välismaalasel piiri ületamine Nepaali–Tiibeti piiril.
Hiina suuremates linnades eriti turiste ei kimbutata,
kui nad jäävad neile ettenähtud ja lubatud aladele.
Linnast välja sõites võib juhtuda, et pikkadel bussireisidel
läbi väheasustatud alade korraldab mõni kaasreisija
bussiröövi. Kuid loomulikult mitte iga kord!
Ðanghaisse või lähedusse sõites tuleks arvestada, et
seal sajab väga tihti vihma ja seks puhuks tuleks vastavad
riided kaasa võtta. Kevadeti on aga Pekingis väga kuum
ja kuiv.
Peking on üks viiest Hiina muinasajast pärit pealinnast.
Linna vanus on üle 3000 aasta, säilinud on arhitektuurilisi
mälestusmärke iidsetest dünastiatest ja ainulaadseid
terrakotakujukesi.
Hiina müürini on Pekingist 80 km. 6000 kilomeetri pikkune
ehitis kaitses muistset Hiinat Põhjast tulevate röövvallutajate
eest.
Ðanghais ühinevad Lääne ja Hiina kultuur, tegemist on
ühega Hiina nn. vabakaubanduspiirkonnast, kuhu on lubatud
sisse tungida ka Lääne majandusel ja kultuuril.
Kaubandus
Kui Eesti turist kavatseb teha Hiinas sisseoste, tuleks
häälestada end olukorrale, mis valitses meilgi enne
rahareformi. Kasutu on otsida vajalikku kaupa mitmest
poest — kui kuskil soovitud asja müüakse, tuleb see
ruttu ära osta, sest vaevalt seda mujal veel üldse müügil
on. Pealegi on Hiinas kahte sorti kauplusi — nagu meil
rubla–ajalgi — s.t. pärismaalastele ja välismaalastele
eraldi. Ja ega turistile tavalist raha hotellides ei
vahetatagi — antakse hoopis inglisekeelne talong, nn.
FEC (Foreign Exchange Certificate), mille eest
saab kaupa osta turisti–poodidest või maksta hotelliarveid.
Hiina rahvuslik raha on renminbi (RMB), mida on
keelatud riigist välja viia. Seda raha saab vahetada
Bank of China kontorites ja lennujaamades.
FEC–idega saab tasuda hotellide juures asuvates spetsiaalsetes
poodides. Neis poodides ei saa hinna üle tingida — see
on võimalik ainult nn. "vabadel turgudel" tänaval, kus
püütakse turistile ka rahvuslikku valuutat müüa. Vahelejäämise
korral aga ootab nii turisti kui müüjat range karistus.
Kauplused on tavaliselt avatud 9–18, ka laupäeviti ja
pühapäeviti.
Öömajad
on sotsialismimaale iseloomulikult tagasihoidlikud,
kuigi Hiina majandusliku tõusu ajal on viimasel ajal
nende tase tunduvalt paranenud. Näiteks Ðanghai on juba
tõeline Lääne kaubandus– ja ärikeskus, kus kesklinna
siluett sarnaneb üha rohkem New Yorgi või Frankfurdi
omaga. Turiste teenindatakse maailmatasemel, igasuguseid
piiranguid on seal vähendatud.
Ööelu on Hiina linnades üsna tagasihoidlik, peamine
ajaveetmiskoht on turistil ikkagi oma hotell. Hiinlaste
kutsumine oma numbrituppa aga võib pahaaimamatule välismaalasele
lõppeda traagiliselt — karistuseks on maalt väljasaatmine
või vanglakaristus.
