Pühapäevaleht, 1996-1997 Kaido Einama
Kuidas suhtuda inimestesse, kes võtavad jalgrattad lennukisse, et lennata kuhugi külmale maale keset suve, seal maha vändata 2100 kilomeetrit ja siis sügisel tagasi tulla? Seltskond eestlasi, kes Siberi tsuktsimaani juba läbi kolanud, otsustas seda kõike teha. Vedada jalgrattad Islandile ja sellele saarekesele 2100–kilomeetrine tiir peale teha.
Enne katsumuste teekonda kogunes matkajate grupike Aegviidu polügooni poristele metsaradadele. Kalli reisivarustusega vändati nõrkemiseni, et proovida, milleks keegi suuteline on. Kõik ootamatused mängiti läbi. Kes vahetas välja sadula, kes jalanõud.
Pärast
Käes on september ja ilmad siin nagu südasuvisel Islandil. Rattamatkajad istuvad puhkeruumis ühes Tallinna kontoris ja vaatavad neljatunnist videot. Keegi nuriseb fotosid lapates tuhmide värvide üle. "Islandil oligi selline luitunud värvi maastik," lohutab keegi. Reisi naisliige Ingrid Pakats otsib samal ajal anumat, kuhu matkal tekkinud lemmikjooki segada. Kapis on kauss. "Ära seda võta, see on põrandapesukauss," hoiatab reisi organiseerija Guido Leibur. Kausiga assotsieerub reisiseltsilistele nii mõndagi. "Mina ei saanud reisil kaussi puhtaks lakkuda, kui habe kasvatama hakkasin," kurdab Avo Raigla. Muud nurisemist pärast 2100 kilomeetri läbimist ei ole.
Enne
"Sellise reisi ettevalmistamine võtab palju aega," räägib Eesti Telefoni arvutisüsteemide spetsialist Guido Leibur. "Eelmise aasta sügisel hakkasime juba sõitu planeerima. Idee tekkis muidugi varem — paar aastat tagasi, aga siis tuli suvi liiga ruttu kätte ja ei jõudnud kõiki asju korraldada." Islandile saab kohale meritsi ja lennukiga. Matkajad valisid lennuki, sest see oli odavam ja kiirem. Lennuvahend maandus Reikjaviki lennujaamas, mis oli ühtlasi ka NATO õhujõudude baas. Reisi ette valmistades ei planeeritud kõike kellaajaliselt. Kogenud rändajatel oli vaid kondikava. "Ootused olid kõigil sellised, nagu matk tuligi. Keegi ei lootnud, et oleks kergem," räägib Guido Leibur, "ühesõnaga — arvestasime sellega, et iga päev sajab, et ilm on külm ja vahepeal tuleb jaguneda võimete järgi mitmeks grupiks."
Infoajastu matk
Kuna seltskond, kes plaanis Euroopa äärele jalgratastega turnima minna, üksteist hästi tundis, siis osati ka üksteise võimeid hinnata. Tehnikainimesed vedasid kaasa infoühiskonnale väärilise varustuse ja jaksasid vahepeal Eesti Päevalehele pihuarvutil sisselöödud reisikirjeldusi interneti vahendusel saata. "Ega side just suurem asi polnud," nendib Eesti Telefoni arvutispetsialist, "arvutiga ühendatud mobiiltelefoniga iga kord interneti vahendusel lugusid ära saata ei saanud, nii et mõnikord pidid lehelugejad pettuma, kuni me uuesti levialasse jõudsime." Ka varustus valiti välja interneti vahendusel: maailma jalgrattamatkajad jagasid vestlusgruppides oma kogemusi erinevatest rattafirmadest, telkide valimisel olid Siberis karastunud matkajad ise ka profid. Telgid valiti voolujoonelised, neljasesoonsed ja loomulikult kahekordsete seintega. Ivar Järving käis neil ise Ameerikas järel. "Jalgrataste valimisel oli kõige kriitilisem käiguvahetussüsteem," teab Guido Leibur. "Põhimure oli jõgede läbimine ja tuiskliiv. Esimene uhus õli jooksudest ära, teine kulutas laagreid ja lõhkus kumme." Orienteerumiseks polnud Islandi reisijatel kaasas mitte lihtlabane kompass. Pealegi võis kompassist udusel liustikul orienteerudes väheseks jääda. Matkajaid abistas GPS–süsteemi satelliitnavigatsiooniseade, mis määras rändurite asukoha mõnekümnemeetrise täpsusega. "Islandil on ilm väga kiiresti muutuv," põhjendab Guido Leibur täpse aparatuuri vajalikkust. "Ühel hetkel on selge, siis aga võib järsku uduseks minna ja sadama hakata."
Siberis karastunud
Tegelikult polnud see matk nii hull midagi, meenutavad vanad matkameistrid Siberi aegu meenutades. "Vene ajal õmblesime ise telgid valmis, seljas oli 25 päeva toidutagavara ja ei mingeid jalgrattaid. Praegu tassis igaüks kaheksa ja poole kilost varustust ja seda ka jalgratta küljes, nii et selg oli vaba," räägib Guido Leibur. Kuid päris pühapäevamatkaks ta Islandi–matka ka ei nimeta. "Eesti Matkaliidus on praegu kolm kategooriat, esimene ja teine on sellised tavalised bussireisid Euroopasse, kolmas midagi tõsisemat. Vene ajal oli aga viis järku. Meie Islandi–reisi võibki nimetada Eesti süsteemi järgi kolmanda järgu matkaks." Hoolimata Siberi–karastusest ei olnud matkajatel Islandil söögiga nii hästi läinud, kui Nõukogude Liidu mõõtmatutel avarustel. Lihakilo maksis 200 krooni ja välismaalt võis sisse tuua vaid kuni 3 kg toiduaineid. Päevas sööb üks korralik rahvamatkaja ühe kilo kuivaineid. "Sellistel matkadel tavaliselt ikka planeeritakse täpselt süsivesikute, valkude ja rasvade tasakaalu," nendib Guido Leibur, "kuna aga kõik oli nii kallis, siis sõime põhiliselt ainult putru ja makarone. Nii 200 grammi korraga. Siberis sai putru söödud korraga 50 grammi, aga siis oli muid asju ka rohkem."
Asfalt oli luksus
Jalgrattaga Islandil vändates ei saanud loota heale asfaltteele. Ainukene suur ringtee ümber saare oli vaid 50% ulatuses asfalteeritud, ülejäänu kivi– või lihtsalt pinnasetee. Peale selle olid teed ebaloogilised, ehitatud võimsate dþiipide jaoks. Milleks minna ümber mäe, kui dþiip jaksab ka üle sõita, pealegi avanes tipust autosõitjale ilusam vaade. Jalgratturile polnud mingit rõõmu mäkke vändata, aga muud võimalust polnud. Jõge ületati samuti autodega ja jalgratas pidi sama teed minema. Tee ääres oli hoiatavaid silte, mis sisemaal võisid teatada, et järgmine bensiinijaam on näiteks 200 km kaugusel.
Vulkaaniline soojus
Karm kliima turiste ei hellitanud, maasoojus aga küll. Soojaveekraatrites, nagu matkajad video pealt näitavad, ujuti ilma riieteta: kes ikka sünteetilisi supelriideid 40–kraadisesse vette sulatama läheb. Mütsi võis pähe jätta: et pea ei külmetaks. Islandile iseloomulikud kuumaveeallikad võivad asuda sadu kilomeetreid asustusest eemal mõnes turismikeskuses, mis turistile läheb üsna kalliks maksma, nagu muu elugi seal. Viis minutit dušši maksab 40 EEK–i ja lülitub pärast aja möödumist välja, nii et sooja vee all tuli käia karjakaupa. "Näe, seal on turistid!" hüüavad matkajad videot vaadates mäenõlval rühkivaid inimkogusid märgates. "Meid kutsuti rohkem hulludeks, mitte turistideks," selgitab Guido, "kuna magasime mitte motellides, vaid telkides ja ronisime igale poole hirmsatesse kohtadesse, kuhu vaevu teid läks." Ka kohalik tädikene, kes keset laavavälju elas, oli turistide suhtes skeptiline: "Tulevad jah siia laavaväljadele jalgratastega, aga tagasi tahavad mingi transpordiga saada!"
