Krista Dudarenko
Reisijututoale
Rooma.
Igavese Linna esmaavastajad, külastame hakatuseks küllap iga turisti kohustuslikku programmi kuuluvaid vaatamisväärsusi Colosseum, Foorum, Veneetsia väljak, Traianuse turuhooned ja Kapitoolium.
Piazza Navona on kahtlemata üks Rooma kenamaid väljakuid: ovaalsel platsil seisavad koguni kolm purskkaevu, milledest tähendusrikkaim on vahest keskmine, Jõgede purskkaev. Vetevoogude keskel kehastavad allegoorilised figuurid maailmajagusid ja jõgesid. Just Navona väljakult saame täiendust kodusesse pildigaleriisse- siin müüakse akvarelle saapamaa tuntuimate paikadega ning need momendid pakuvad ohtralt äratundmis- ja meenutamisrõõmu.
Panteon, viilkatusega sammaskoja ja määratu eeskojaga kõigi jumalate tempel on tulvil pehmet päevavalgust ega jäta vaatamata suurusele sugugi massiivset muljet. Templi ümber magavad papitükkidel mitmeid väsinud hinged, olgu uinaku põhjuseks meelemürgid või roiutav suveaeg.
Vatikan
Olgugi tänapäeva Vatikani kõrvutatud tema vana ja põdura pea, paavst Johannes Paulus II´ga, on ta ikkagi mõjukas riik, kirikuvõimu keskus ning rikkalik kunstiväärtuste kogum.
Sixtuse kabelis peatuvad viivuks sadade rändurite teed, et ahmida endasse Michelangelo maalitud võlvlae imepäraseid sibülle ja prohveteid. Kui vaimustunud sumin liig lärmakaks paisub, teevad valvurid korralekutsuva “Ssshhh” ning mõnda aega suudavad massid taas sõnatult ümbritsevat jälgida.
Apostliku raamatukogu saalid on ühed valgusküllasemad ja meeleolukamad, mida ma üheski muuseumis kohanud olen. Heledaid võlvilisi lagesid ehivad punastes ja sinistes toonides piibliteemalised maalid, mis on valgusega harmoonilises koosluses.
Omaette nähtus on mõistagi muuseumi väljapääsu juures asuv Vatikani postkontor, kust ei saa lahkuda sõpradele postkaarte saatmata.
Püha Peetruse kirikusse sissepääsemine on tõeline kunst: nimelt on tõsimeelsed katoliiklased paika pannud, et mistahes soost jumalakotta pääseda tahtjatel peavad igal puhul olema kaetud põlved ja õlad. Spekuleerime küll määratluse üle strateegilistest kehaosadest, ent sellegipoolest on reiskaaslased juba varahommikul end riietanud sobilikesse kehakatetesse, trotsides kolmekümnekraadilist palavust, samal ajal kui meie kaasaga kanname jumalavallatuid suveriideid. Tema arvab ketserlikult, et pole sedasinast Issanda õnnistust vajagi ning suundub Colosseumi avastama, mina laenan giidi teksajakki ning sikutan valvuritele lähenedes seelikut allapoole. Tõtt- öelda osutuvad meetmed ülimalt tänuväärseiks, sest Püha Peetruse kirikus valitsevast ülevast vaimust poleks mingil juhul ilma jääda tahtnud.
Kupli all paiknevat Püha Peetruse kirstu varjab määratu tabernaakel, mille all olevale peaaltarile tohib astuda ainult paavst ise, viimaks läbi jumalateenistust. Ööpäevaringselt valgustab 99 õlilampi Peetruse hauda.
Seisame ära taaskordse järjekorra, pääsemaks katedraali kupli alla. Paraku liigub lift kõigest teatud kõrguseni, seejärel tuleb edasi astuda mööda üha kitsenevat ja kaldu kiskuvat treppi. Enam pole isegi niipalju ruumi, et mõelda ümber ja tagasi pöörduda- oleme jõudnud hiiglasliku kupli küljele, seega seisatab ülesrühkijate rida hetkeks, kuni taastunud jõuvarud lubavad pärale jõuda. Peagi kõlab joovastunud hüüdeid erinevates keeltes, sest vaade on sõna otseses mõttes taevalik ! Allpool, kiriku rinnatisel kõrgub 140 pühakuju, silm haarab nüüd tervikuna täiuslikku kirikuesist väljakut ning kuni taevapiirini paistavad majad, majad, majad…
Tuledesäras Rooma erilisusest võrreldes päevase linnaga on palju kirjutatud. Täpselt nii ongi: pimedus näib kuidagi pehme, küpresside varjud salapärased ja ringisagivad rahvahulgad näiksid jalutajat haaravat justkui elurõõmu keerisesse.
Ilmtingimata tuleb kasvõi silmapilguks puhata jalga Hispaania treppidel, kuna see tõotab maailmalinna tagasiteed nagu ka esimene Trevi purskkaevu heidetavatest müntidest. Õigupoolest võib münte rohkemgi heita ja neist igal on tähendus: teine kindlustavat õnneliku elu ning kolmanda heidavad abielupaarid, et potentsiaalsest lahkuminekust rohket kasu lõigata… Aga kuna ei saa eksisteerida mõlemaid pooli rahuldavat ja sealjuures veel majanduslikult soodsat varajagamist, otsustame vähemasti meie abikaasaga, et kolmas münt jääb Fontana di Trevi´l saamata. Purskkaevu võlvkaarte kõrval niððides paiknevad raidkujud, sümboliseerides Tervist ja Küllust ning lõbusalt sulisev vesi loob mulje tohututest vetevoogudest.
Niisiis rüüpame ses õhtuses sumeduses kaasavõetud joogipudelites veega segatud veini (janu peletamiseks isegi veest parem !), oleme lõbusad ning täidame kuulekalt üksteise järgi kõiki abinõusid, mis naasmist võimaldaksid… On ju ilmselge, et mistahes aeg jääb armutult lühikeseks säärase linna saladustesse pilguheitmisel.
Firenze
Linn nagu pärl, õhkõrn pitskudum, habras kujutelm. Kahetsen südamest ja üha, et ei sattunud siia enne Roomat, sest oma mõjukal moel on Igavene Linn jätnud emotsioonidele pitseri, mille alt näiks keelatud kõrvale kiigata, truudust murda. Siiski, mil Rooma tundub kohati liig imposantne või raskepärane, siis Toscana pealinna renessanssarhitektuur, mis läbib paleesid ja kirikuid, tänavaid ja sisehoove, on läbini helge.
Õhtupäikese kiired mänglevad toomkiriku (Santa Maria del Fiore katedraali) kupli soojadel toonidel ning kellatorni roosal, rohelisel ja valgel marmoril. Siin jõuab erilise selgusega pärale keskaegne taotlus jätta lihsurelikule aukartustäratavat muljet jumala eluasemest- Firenze toomkirik on suuruselt maailma kolmas pühakoda, kupli kõrgusega on 60 meetrit ja kiriku pikkusega 153 meetrit. Sisevaates ent domineerib kainus: napp interjöör on vastavuses keskaja ja vara- renessansi rangete vaimulike ideaalidega. Süütame küünlad, lõpuks ometi ehtsad, mitte elektrilised, ning ajame pead kuklasse, imetlemaks kaheksanurkse kupli mosaiikkaunistusi ja võimsate mõõtmetega kella peaukse kohal.
Uffizi galerii kunstiväärtused jäävad sel korral ajanappuse tõttu avastamata, kuid mulje suudavad luua ka Ammannat`i ja Michelangelo skulptuurid, mis Uffizi esisel väljakul silma hakkavad. Ja mõistagi arvukad kunstitudengid, kelle pildid, kes teab, ehk mõnesaja aasta pärast samas muuseumis eksponeeritud saavad ?
Vanal Sillal ehk Ponte Vecchio´l on kulla- ja pärlikaupmehed oma poekesi pidanud 16. sajandist. Kahjuks ei pääse tänapäeval privaatgaleriisse Corridoio Vasariano, mis ehitati Firenzet valitsenud Medicite suguvõsa mugavamaks kulgemiseks sillalt otse Palazzo Vecchio raekotta. Õnneks on kõigile kättesaadav kaunis vaade silla poolt linnasüdamiku suunas: Uffizi galerii siseõue sammaste alt paistavad nii toomkiriku punane kuppel, kui osake raekojast ühes tema torniga.
Mitte ei saa külmalt mööduda itaalia köögi võludest, niisiis põikame mehega sisse väiksesse kohvikusse, kus pakutakse ka kõikvõimalikke pastatoitusid. Tellime singitäidise- ja koorekastmega tortellini´sid ning valik osutub ainuõigeks, sest toidupalad lausa sulavad suus ! Otsekui muuseas pilgutab noormees koogileti taga silma ja joonistab kakaopulbriga mu cappuccino peale naeruse suu ja silmad, mille kohal kiri “Firenze”. Sulan nagu suhkur tassis, sest NII ilusasti pole keegi osanud kohvi serveerida… kuni abikaasa tungiv hääl mu taas maapeale toob ja peaaegu et käsib lõpetada ringivahtimise !
… Järgmisel päeval oleme samas kohas tagasi, et veel kord tortellini´dega maiustada. Õnneks tegutseb leti taga teine vahetus.
Pisa.
Pisa on ülikooli- ja sadamalinn ning arvatavalt koguni Roomast vanem.
Firenzest asub Pisa vaid sajakonna kilomeetri kaugusel ning nähaigatsetud viltune kellatorn paistab juba eemalt maanteelegi kätte. Imede väljakule (Piazza dei Miracoli) jõudes veendume, et kaheksakorruseline torn on tõega silmatorkavalt kaldu ja seda koguni üle nelja meetri. Tõsi, tänaseks on torni vajumine peatatud ja kuna uudishimulikke turistidegruppe enam torni ei lubata, jääb loota kampaniilile pikka iga.
Kummatigi jätab Pisa Toomkirik eredamagi mulje, osalt kindlasti tänu tähelepanuväärsele kontrastile, mille moodustavad kiriku valged marmorseinad ja rohetav muru. Ansamblit täiendab ringikujulise põhiplaaniga baptisteerium.
***
Kodutee viib meid järsult sügisesse… Alpides on sooja vaid +9? kraadi ning kui harjumuspärastes suverõivastes väljume Saksamaal bussist, pildistamaks Garmisch- Partenkircheni uskumatult armsate seinamaalingutega maju, vaatavad jopedes kohalikud meid põlglik- imestunult.
Äsjane muljete tulv on alles korrastamata ning ma soovin üksnes üht: et võrratute mälestuste pagas rutem settiks, nõnda nagu saavad lükitud fotod albumisse ja suveniirid riiulitele.
Küllap võib siinkohal tsiteerida poeet Joachim du Bellay sonetikogu “Rooma muistised”:
“Jääb Rooma. Oh nüüdse aja muutlikkust,
mis tugev on, see aja tõttu vaob,
mis põgeneb, see pääseb hävingust.”
