Lõuna-Aafrika: lõvi ei hammusta, päike ei põleta

Click for Johannesburg, South Africa Forecast

Pühapäevaleht, veebruar 1997. Kaido Einama

Lõuna-Aafrika Vabariigis võib leida kõike: päikest, tuult, ookeani, mägesid. Seda, mida ühes paradiisis oleks vaja, on Lõuna-Aafrikas küllalt. Paradiisis käisid Wris-i ühekordse reisiga kümmekond eestlast. Seiklustest teisel pool maakera räägivad Pühapäevalehele Hansapanga töötaja Anu Müürsepp ja ajakirja Stiil vastutav väljaandja Pille Pihlamägi.

Linke:

Hinnad:
Praad restoranis 62-200 EEK Õhupallisõit 2875 EEK/in. Muuseumipilet 37-50 EEK Ööklubidesse sissepääs tasuta Hotellituba keskmiselt 1000 EEK/in. Sun City hotellis Palace ööbimine 3750 EEK/in., sviit 50000 EEK/öö taksosõit (Kaplinn) 6 EEK/km

"Turismi, puhkust, kõike oli," ütleb päikesest kergelt pruun Anu Müürsepp nädal pärast reisi. Päikest oli ka, aga mitte üleliia palju. "Korraldamine oli ka tasemel: ei küllastunud niisama lebamisest ära ja ringikäimisi oli ka parajasti nii palju, et kui tekkis tahtmine jälle puhata, siis seda ka sai." Pille Pihlamägi ja Anu Müürsepp käisid kohtades, mida eestlased pole näinudki. Paigad muutusid reisi jooksul aina huvitavamaks, viimane koht - Kaplinn - oli aga nii fantastiline, et sinna oleksid reisijad Eestist tahtnud lausa jäädagi. Kohalikud keskealised puhkajad ei saanud eestlaste kiirustamisest aru: kaks nädalat, millal grupp seal viibis, oli nende mõistes arutu läbitormamine. Maailmaturistid lebasid Lõuna-Aafrika mõõduka päikese all ikka pool aastat või siis vähemalt kvartali.

Eesti maailmarändurid pole aga mitte pensionärid, vaid läbipõlemist kartvad tegusad kolmekümnendates äriinimesed.

Aeglased, aga viisakad

Lõunamaal käib kõik pisut teise tempoga. Põhjamaalased ei saa pidada end aeglaseks ja uimaseks, kui näevad mustanahalist teenindajat, kes kunagi eriti ei kiirusta. Kõik võtab piisavalt palju aega: toidu tellimine, ettetoomine, arve maksmine. Meeldivad suhtlejad, kuid mõnda asja tuleb neilt mitu korda küsida. Sellegipoolest keegi ei vihasta. "Nad teevad oma tööd mõnuga," imetleb Anu Müürsepp musti ettekandjaid, "kogu aeg naeratavad.

Mis sest et aeglased, Lõuna-Aafrikasse on ikkagi enamus turiste puhkama tulnud, kiiret pole kellelgi.

Johannesburg: linn kullalademete otsas

See Lõuna-Aafrika linn on turistile pisut ohtlik, kui üksi tänavale sattuda. Mõte "lähen-kolan-mööda-linna" tuleb ka Aafrikas ära unustada. Valged elavad küll tohutus luksuses, kuid kõik see on piiratud kõrgete kivimüüride ja okastraatidega. Tänavatel on tunda rassidevahelist pinget.

"Kui bürood ja kontorid kesklinnas kinni pannakse, pole valgetel enam tänavale asja," kirjeldab Anu Müürsepp. "Nad sulguvad tsitadellidesse, raudeesriiete ja maa-aluste koridoride taha, tänaval liikuda saab ainult autos. Mõnes kohas on ka autoga liikumine ohtlik."

Taksojuhil on selleks puhuks laetud relv valmis, et turisti elu pärast võidelda. Giidid libisevad sellest teemast tavaliselt mööda öeldes, et see pole oluline, aga kohalikud valged lahkuvad. Või kerivad oma müürile okastraati juurde. Kesklinnas on luksuslike ärihoonete kõrval ka mahajäetud, sissepekstud akendega hotelle ja kontorihooneid.

Need on maha jäetud ja nendega ei oska keegi midagi peale hakata. Kulla- ja teemandikaevanduste kontorid, börsid ja ärikeskused on tõmbunud "ärioaasidesse", kus on relvastatud valve ja suletud territoorium.

Valged lõplikult ei lahku, sest kulla- ja teemandivarusid näib olevat lõpmatult. Kaevandused lähevad aina sügavamale ja väärtuslikku maavara on sealgi.

Gold Reef City on kullakaevajate linnake Johannesburgi lähedal. Sinna viiakse kolmeks päevaks Johannesburgi sattunud turistid kindlasti.

Kuigi Eestist jaksasid kallile reisile minna 30-ndates äriinimesed, ei olnud nemadki kuigi palju saanud kümnekilost kullakangi katsuda. Kullakaevajate linnake, millest on saanud midagi vabaõhumuuseumi sarnast, pakub sajandialguse elustiili ja kullakangist saab kinni hoida, kuid valvur samal ajal hinnalist kamakat käest lahti ei lase ja hoiab teisest otsast kinni.

Teemante niisama katsuda ei antud. Näidati, kuidas kivim maa all tükkideks puuritakse ja siis maa peale töötlemiseks tuuakse. Turiste loksutatakse Disneylandi-stiilis kaevurirongiga mööda šahte ringi kihutades.

Mandela linnas plahvatavad pommid

Pretorias asub uus Lõuna-Aafrika valitsus. Turistid saavad valitsushoonet külastada ja uut riigivõimu kaeda. Mandela kehtestas demokraatia: nüüd saavad ka mustad minna sinna, kus varem ainult valged võisid käia. Kuid ikkagi on kohad, kus kohtab ainult ühe nahavärviga inimesi. Valged käivad ühtedes, mustad teistes kohtades endiselt. Kui keegi eksib koha suhtes, kõlavad paugud: "Olime parajasti valitsushoones, kui kuskil all-linnas plahvatas pomm," kirjeldab Anu Müürsepp.

Riik siiski hoolitseb vaeste eest: on kohti, kus on riigi kulul vesi ja elekter onnidesse toodud, kuid samas elatakse ka vastastänavas ilma millegita ja ka ollakse rahul. Aafrikas lihtsalt on selline muretu päike, et läbi saab ka üldse mitte midagi omades.

Päikeselinn: ainult puhkajatele

Keset savanne on Lõuna-Aafrikas kummaline rajatis: Sun City ehk Kadunud Linn. Lugematud Hollywoodi filmid kuskil keset dþunglit asuvast muinasjutulinnast on Lõuna-Aafrikas tõelisuseks ehitatud. Tühjale kohale on rajatud tehisjärved, kosed, maastikud ja antiiksed tehisvaremed. Turistid elavad jõudeelu kolmes lukshotelis, milliseid pole ka Euroopa nooblimates puhkekeskustes. Tehis-ookeanilainetes surfavad lainelaudurid keset Aafrika savanni, antiiksete varemete vahel asuval sillal saab üle elada keskmise maavärina. "Keegi Sun Citys ei ela," räägib Pille Pihlamägi, "see on üleni tehislinn, ainult turitidele." Isegi rongijaam on seal nagu välja surnud: savannis on raudteejaama silt, jaam ise aga nagu tuulest viidud.

Lõbustus- ja raharaiskamiskeskusse sõidetakse bussiga Johannesburgist. Tehiskose sahina saatel ärgates saavad turistid nautida luksusliku hotelli restoranis hiigelmosaiikide ja kujukestega kaetud seinte vahel hommikusööki harfimuusika saatel. Kui tellid prae kahele, pühitakse laud puhtaks ja tuuakse meetrise läbimõõduga vaagen, mis on kuhjaga mereande täis. Ka suurim õgard suudab vaevu seda kuhja väiksemaks teha, enne kui ettekandja peab roa ägavate turistede eest jälle kööki viima.

"Jaanalinnuliha ei olnud nagu looma liha," meenutavad reisilt tulnud. "Ikka rohkem nagu linnuliha. Aga veel parem." Anu Müürsepal jätkus julgust ka veelõbustuspargi kanalist alla söösta. "Esialgu polnudki nagu teab mis kõrge," kehitab ta õlgu. "Kui alla sööstsin, oli küll nagu benji-hüpe: peaaegu püstloodis." Sealt mindi edasi krokodillikasvandusse, et sisse juhatada pikem kokkupuude loomadega. Aafrikas käinu peab kindlasti käima ka korralikul safaril.

Safari metsikute elevantide keskel

Sun City kõrval on Singapuri suurune rahvuspark. Anu Müürsepp ja Pille Pihlamägi sõitsid lahtises dþiibis safarijuhi saatel, kes imestas, et seekord nii palju loomi nähti: ninasarvikut, kaelkirjakut, sebra, piisonit, tüügassiga jne. "Nagu Lion Kingi multifilm oleks mööda jooksnud," kirjeldab Anu. Autost välja minna ei lubatud, loomi nähes pidi vait olema. Metsikud elevandid on aeg-ajalt dþiipidest kogemata üle jooksunud: "kaks ja pool tonni 45-kilomeetrisel tunnikiirusel kihutades niisama lihtsalt pidama ei saa," arvab Anu.

Õhupallisõit nagu Jules Verne-i seiklusromaanis

Esimesel Eesti grupil magas õhupallisõidu bussijuht sisse. Teenindaja osutus liiga aeglaseks. Lohutuseks said teised sõitjad järgmisel ringil poole hinnaga. Veerand neli hommikult ärgates jõudis parasjagu õhku päikesetõusu vaatama. "Lendasime loomade pargi kohal," räägib Anu. 5 inimest istusid korraga ühe õhupalli korvis. "Pooleteisetunnise lennu jooksul olime vahepeal päris kõrgel. Kõik olenes tuulest: mõnikord jälle laskus pall puulatvade kohale kaelkirjakute peade kõrgusele, ninasarvikupere sattus paanikasse." Lendajaid jälgib kogu aeg maastikul järgi sõitev auto, mis on lennujuhiga raadioühenduses.

Seekord aga juhtus nii, et ühendus kadus ära. "Kui sidet polnud, kandis tuul meid üle mingisuguse mäe," kirjeldavad Anu ja Pille nagu seiklusfilmi. "Mäe taga alles sai maanduda. Pidime korvis maha kükitama, see paiskus kaks-kolm korda vastu maad ja lohises siis küljeli edasi. Olime tundmatus kohas väljaspool rahvusparki." Kohe ei hakanudki turistidele igalt poolt ligi hiilima verejanulisi kiskjaid. Kujutati ette, milline oleks olnud maandumine, kui korv oleks tüüpilisi pensonäridest turiste täis olnud ja hakati õhust nähtud tee poole astuma. Ülevalt vaadates tundus see sealsamas, kõndida tuli aga peaaegu kolmveerand tundi.

Vahepeal komistas keegi jõehobu jälje sisse, mis oli suur nagu ämbripõhi. "See ei olnud ikka normaalne maandumine," teab Anu, kui oli hiljem spetsialistide käest küsinud, kas iga kord niimoodi reisijaid väntsutatakse.

"Mingi segadus oli, reisijuht lubas abi kutsuma minna ja kadus pärast maandumist savanni ära."

Mudaste, väsinute ja ehmatanutena jõuti lõpuks maanteele, mis oli igasugu kiskjate jalajälgi täis. Keegi ei nurisenud: nüüd alles oli see päris Aafrika, mitte turvaline turistiparadiis, muust maailmast ja loodusest eraldatud.

"Mustade mikrobuss viis meid linna tagasi," kirjeldab Anu seikluse jätku. Buss oli täpselt selline, nagu ühes tuntud nätsureklaamis.

Sun City juurest mustad enam edasi ei viinud, sest linna väravast pääses läbi vaid magnetkaardiga ja kaart oli ainult neil, kes linnas töötasid. Eesti turistid lasti ilma oluliste formaalsusteta linnaväravast sisse järgmisele bussile.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.