Linke:
Rahvuslikud lõbustused:
- Charreada on vaatemänguline spordiala, kus ratsanikud demonstreerivad härgade ning metsikute hobuste püüdmist lassodega;
- Corrida, härjavõitlus, mis toimub igal pühapäeval maailma suurimal härjavõitlusareenil Plaza de Toros de México;
• "Seebiooperite" sünnimaal vabaneb eelarvamustest
Päevaleht
KAI AARELEID
IVAR KANGUR
Mehhiklaste teadmised eestlastest on peaaegu olematud.
Parimal juhul tuleb mõnele pähe, et oleme kusagil "ääretus Euroopas". Eestlaste teadmised Mehhikost on samuti napid. Meenub ehk midagi ähmast sombreerodest ja tumedanahalistest inimestest. Või tequila - kaktuseviin. Või hoopis vaesus, välisvõlg, ebastabiilsus, maavärinad, imporditud tex-mex söök ja meil populaarsed teleseriaalid, mida sealmaal enam keegi ei meenuta. Mehhiko pealinn México, hispaania keeli Ciudad de México (Mehhiko linn) ehk Distrito Federal (Föderaalpiirkond) asub riigi keskosas mägedega piiratud orus, mille kohta enam-vähem võrdse sagedusega kasutatakse nimesid Mehhiko ning Anahuaci org (viimane tuleneb nahuatli keelest ja tähendab "veega ümbritsetud kohta").
Südalinn on umbes 2240 meetrit üle merepinna. Linna ümbritsevatest, enamasti vulkaanilise päritoluga mägedest on kuulsamad Popocatépetl ("Suitsev mägi") ja Iztaccihuatl ("Valge naine"), mille nimi tuleneb ta kujust - mägi meenutab lamavat naist. Mõlemad on lumiste tippudega, mistõttu nad üsna täpselt meenutavad meiesuguste lamemaa-elanike ettekujutlust "tõelisest mäest".
México kliima erineb tunduvalt ümberkaudsete alade omast. Nii suure maa puhul, nagu seda on Mehhiko, ei ole ilmselt tarvis mainida, et seal on esindatud väga erinevad kliimavöötmed kõrbest vihmametsadeni. Mäed püüavad kinni vihma ja tuule, kuid samas ei lase hajuda heitgaasidel, mis on linnale tõeliseks nuhtluseks saanud. Kaasaegse México ajalugu algab hispaanlaste tulekuga aastast 1521. Asteekide pealinnast TenochtitlÂnist on viie sajandiga saanud elanike arvult suurim linn maailmas - 23 miljonit linnakodanikku!
Muide, enne hispaanlaste tulekut võis asteekide pealinn olla samuti üks maailma suurimaid, sest tolleaegse elanike arvuni - erinevatel hinnangutel 80 000 kuni 550 000 - keskaegsed Euroopa linnad 16. sajandil peaaegu ei küündinud (100 000 piiril olid vaid Pariis, Milaano, Napoli, Veneetsia, Hispaania suurim linn Sevilla aga oli ainult 45 000 elanikuga). LÝnas on huvitavaks vaatamisväärsuseks ülikoolilinnak - Mehhiko Rahvuslik Autonoomne Ülikool, asutatud 1551. aastal. Põhjas on linnaosa, mille nimeks Villa de Guadalupe - 1910. aastal kogu Ladina-Ameerika kaitsepühakuks kuulutatud Guadalupe Jumalaema auks.
1531. aastal ilmutas end ühele indiaanlasele Neitsi Maarja ning teatas, et soovib sinna kohta kirikut. Praegu ongi selles paigas kaks basiilikat. Guadalupe kultus on üks ainulaadsemaid nähtusi Mehhiko ajaloos läbi aegade. Igale turistile on "kohustuslik" vaatamisväärsus linna keskväljaku ümbrus Zocalo. Seal asuvad kõrvuti presidendipalee, TenochtitlÂni peatempli varemed ja katedraal, mis olevat oma kubatuurilt üks suurimaid Ameerika mandril. Sealsamas on ka peatempli muuseum Kesk-Ameerika indiaani kultuurist. Muide, pühapäeviti on sissepääs suurematesse muuseumidesse tasuta.
Chapultepeci park linna lääneosas on chilangode - Mehhiko linna põliselanike - meelispaik nädalavahetusel. Kunagi ammutas linn oma puhta vee just siit, Chapultepeci pargi järvedest, millest praegu on säilinud vaid mõned üksikud tiigid. Igal juhul tasub Mehhikost osta hea kaart (maksab 15 peesot) ja kolada keskväljaku ümbruses. Seal on näha vanu koloniaalstiilis ehitisi (México linna muuseum, Kaunite Kunstide Palee) kõrvuti moodsate kõrghoonetega. Seal on ka jälgi 1985. aasta maavärinast - tühje krunte linna käige väärtuslikemais kvartaleis. Oleksime ülekohtused, kui ei soovitaks teil süüa tänavatel kõikvõimalikke Mehhiko köögi hõrgutisi. Võib astuda viisakama väljanägemisega söögikohtadesse tänava ääres, seal võib end enamasti hetkeks istuma seada ning üsna tõenäoliselt televiisorist mehhiklaste lausa rahvuslikku spordiala jalgpalli jälgida. Tänaval söömine ei ole kallis. Igal juhul ei tasu eelarvamustest koormatud tavaeurooplase kombel hoiduda ainult turistidele mõeldud linnaossa Zona Rosasse. Selle arvelt kokku hoides võib lasta parem enda kingad mõne peeso eest üle viksida ja muidki kulutusi teha.
Tasub vabaneda eelarvamustest ja uitada kasvõi niisama ringi (vältides siiski Garribaldit, kuhu ükski korralik linlane tavaliselt oma jalga ei tõsta), sõita kasvõi korra taksoga, mis on kõike muud kui kallis, ja kindlasti omapärase minibussi ning metrooga. Võib proovida ka kaktuseveini Pulquet, mida turistidele küll üldiselt ei soovitata. Ainus, mida ehk tõesti teha ei tasu, on juua filtreerimata kraanivett. Lihtsalt - igaks juhuks.
