Avaldatud muudetult Stiilis 1998 Raivo V. Raam Eesti kllima on niivôrd stabiilselt ebameeldiv, et pea alati vôib tekkida soov siit nädalaks kuhugi sooja kaduda. Tavaliselt tuleb reis vähemalt 4-5 nädalat ette planeerida. Kuid mida teha, et ära lennata kohe täna-homme? Otse Tallinnast väljub väike valik puhkusereise Wris-Toursi vahendusel. Kuid mulle midagi soodsat ei pakutud - kôik olevat välja müüdud. Hiljem selgus siiski, et näiteks Tuneesia grupi kokkusaamisega oli probleeme ning hind lasti umbes 25% alla...Linke:
Avaldatud muudetult Stiilis 1998 Raivo V. Raam Eesti kllima on niivôrd stabiilselt ebameeldiv, et pea alati vôib tekkida soov siit nädalaks kuhugi sooja kaduda. Tavaliselt tuleb reis vähemalt 4-5 nädalat ette planeerida. Kuid mida teha, et ära lennata kohe täna-homme? Otse Tallinnast väljub väike valik puhkusereise Wris-Toursi vahendusel. Kuid mulle midagi soodsat ei pakutud - kôik olevat välja müüdud. Hiljem selgus siiski, et näiteks Tuneesia grupi kokkusaamisega oli probleeme ning hind lasti umbes 25% alla... Olin kuulnud, et Helsingi Vantaa lennuväljal pakutakse mônikord väga soodsa hinnaga (nii 1300-2000 FIM-i) viimase hetke reise. Nii maa siis ronisingi ôhtuse väljumisega laevale, et hommikul vara Vantaasse jôuda. Laevas juhtus intsident: 3,15 promillise alkoholisisaldusega soomlane ründas mind laeva interjööri pildistamise hetkel. Seega sattusin lennujaama asemel laupäeva hommikul Helsingis hoopis politseisse. Ca 2-3 tundi väärtuslikku aega läks kaduma, mil väljusid mitmed puhkuselennud Hispaaniasse ja mujale Vahemere rannikule. Vähe lootust Kui lôunaks lennujaama jôudsin, selgitasid reisibüroode esindajad, et Lihavôttepühade eel on kôik reisipaketid välja müüdud ja tôenäosus, et keegi tulemata jääb üpriski minimaalne. Pealegi pidid mitmed tuntud Soome reisibürood eesotsas Fritidsresoriga pigem koha täitmata jätma, kui lennujaamas viimasel hetkel piletit müüma. Seega olid mu shansid kuhugi reisida ôige nigelad. Kuid ma ei heitnud meelt, vaid tegin "tädidele" silma ja jäin ootama. Kôigepealt läks ära lennuk Teneriffele, kus ei olnud ühtegi vakantset kohta. Seejärel tôusis ôhku Las Palmasesse suunduv charter-lend ja lôpuks läks 100%-liselt täitunud lennuk ka Kreekasse. Hea tahtmise korral oleks ônnestunud lunastada mônepäevane reis Pariisi, kuid olin otsustanud, et tahan kuhugi lôunapoole. Järge olid ootamas lennukid, mis pidid suunduma Alicantesse Hispaanias ja Maltale. Käisin "tädide" juures maad uurimas, et äkki on lootust emmale-kummale lennule saada, aga ei lubatud midagi... Barcelona, Madriid vôi Lissabon? Päev kiskus ôhtusse ja mul polnud mingit tahtmist koju tagasi pöörduda vôi minu jaoks vôôrasse linna ööbima jääda - kuigi kahe päeva pärast oleks soodsalt Türgisse saanud reisida. Läksin siis arvukalt esindatud lennufirmade leti äärde ja hakkasin lihtsalt küsima kôige odavamaid lennukipileteid kuhugi Vahemere kanti. Küsitlesin järgemööda Lufthansa, KLM`i, Iberia, SAS-i ja Air France`i esindusi, kuid midagi väga soodsat polnud kellelgi pakkuda - odavaimad edasi-tagasi lennupiletid maksid nii 2200-3000 marka. Ja pealegi kippusid lennukid täis olema vôi oleks tulnud reisida ööbimiste vôi ebasobivate ümberistumistega. Ühest kohast soovitati mul korrus allapoole laskuda, kus paiknes Soome reisibüroo AREA, kellel pidid olema odavaimad kokkuleppehinnad. Hinnad Hispaaniasse algasidki nii 2000 margast, kuid kahjuks müüdi selliseid pileteid ainult argipäeviti ja Helsingi kesklinna büroost. Jôudnud lôpuks British Airwaysi piletikassa ette olin valmis juba lendama ükskôik millise hinnaga ükskôik kuhu - peaasi, et saaks kohe minema! Ja mul vedaski lôpuks, sest kassiir oli väga abivalmis ja pakkus 2200 FIM-i eest välja vôimaluse valida Barcelona, Madriidi ja Lissaboni vahel. Hiljem selgus, et Barcelona lennuga oli mingi probleem. Seega tuli valida Lissaboni ja Madriidi vahel. Otsustasin Portugali pealinna kasuks, sest Madriidi oleks lennuk jôudnud südaöö paiku. Kus sa seal pea Moskva suuruses linnas öösel orienteerud ja lähed? Lissabonis olin aga korduvalt käinud, see tundus nii julge ja kodune olevat. Nii ma siis oma rahakoti sisu seal lauale puistasingi, tühjendades selle margatumaks kui olin lootnud. Ja pidin kohe Londoni lennuki peale tormama, sest lennu alguseni oli jäänud kümmekond minutit. Portugali medôdede fantastiline ômblusoskus Jôudnud peale Londonis ümberistumist kenasti Lissaboni, pakkusid kaks imekaunist neidu mulle oma autol priiküüti kesklinna. Sôidu ajal sain teada, et tegemist on ôdedega, kelle isa on sakslane ja ema portugallanna. Kui nad vaid ise ka aimaks kui kena resulataadi selline segaabielu vôib anda... Lissaboni vanalinnas hakkasin odavamat vôôrastemaja otsima, kui ühe sellise massiivne arhitektuurilist väärtust omav puituks mulle vedru survel vastu pead lajatas. Ehmatusele järgnes arusaam, et meelekohalt tilgub ohtralt nii pükstele kui pluusile punast kleepuvat vedelikku. Veri! Selles polnud kahtlustki. Edasi toimus kôik nagu filmis. Lähedaloleva kohviku personal kutsus kiirabi, kes paari minutiga mikrobussil Saiakäigu-taolisele kitsastänavale kohale jôudis, verejooksu sulges ja mind kiirabihaiglasse toimetas. Seal tehti röntgenpilt, mille alusel mu kolp terveks tunnistati ning mind nn sidumistuppa suunati. Minu juurde saadeti ca 155-sentimeetrine (millest 3% moodustasid kontsad!) tômmu kaunitar, kes peahaava vaatas ja mind opilauale juhatas. Appi! Kas siis niisuguse pisikese asja pärast ômmelda on tarvis? "Jah, kindlasti," arvas medôde inglise keeles ning hakkas mulle tuimestust tegema. Oi, kui valus ja vastik oli. Aga tütarlapse sôbralikkus ja optimism sundis hambaid risti suruma ja vait olema. Veerand tunniga oli haav kolme pistega kokku ômmeldud ning ôde kiitis veel takka, et ilus ômblus kukkus välja. Saa siis aru, kas see oli viisakusest vôi irooniast kantuna öeldud... Ja kahju, et ma omadega nii audis olin, et ei taibanud tütarlapse nime ega haigla aadressi küsida - et oleks hiljem Eestist saanud talle tänutäheks kasvôi postkaardigi saata. Viperusteta reisi lôpp Edasi kulges reis viperusteta - Portugal avanes mulle juba oma tuntud ilus ja headuses. Peale toibuvat päeva Lissabonis, vôtsin suuna lôunarannikule Algarves, kus veetsin neli kosutavat päeva. Öömajaga mul vedas, sest Lagose (NB! samanimeline, kuid tuntum on Nigeeria pealinn) raudteejaama turiste otsima tulnud vanem proua pakkus mulle öömajaks omaette tuba, millest oli odavuse tôttu raske keelduda. 120-kroonine ulualune vôttis mind vastu täispuidust laia voodiga. Sellest odavamalt sai ainult mererannal ööbida, mida muide ka paljud seljakotiga matkavad Lääne noored tegid. Kuulnud lugu kokkuômmeldud peast, oli perenaine lahkesti ja tasuta nôus minu veriseid pükse-särke pesema. Kus veel oleks ma sellise inimväärse kohtlemise osaks saanud - kas kallis lukshotellis? Ôhtul ühe pizzeria terrassil keha kinnitades, jôudis minuni äratundmisrôôm, et lôpuks ometi on eestlasi hakanud ka Portugali jôudma. "Kas te jätsite kôik dokumendid ja raha hotellituppa?" küsis veidi murelik pereema mehelt ja tütrelt, kui nad otse mu laua eest mööda marssisid. Kohe näha, et esimest korda Portugalis, rôômustasin vaikselt omaette, reetmata ühegi liigutuse vôi märguandega oma Eesti päritolu. Järgnevate päevade jooksul nautisin korduvalt Atlandi ranniku ilu ja külastasin ka Euroopa kôige edelapoolsemat neeme Cabo Sao Vicente`t. Reisi eelviimasel päeval, Suurel Reedel, läksin nagu kästud kohalikku medpunkti kokkuômmeldud haavast niite välja vôtma. Ja pidin peaaegu naerma hakkama, kui mind vôttis vastu üks teine tômmu kaunitar, kes oli samuti vaid poolteist meetrit pikk ning samuti lahke ja sôbralik. Mul tuli praktiliselt pôrandale istuda, et ta paremini pôhjamaalase kolba ligi ulatuks... Hiljem kodus tuttavatele oma peahaava jäänuseid näidates, on kôik nagu ühest suust kiitnud: "Portugallannad on tôepoolest osavad ômblejad - ehk peaks minagi mône seal toodetud rôivaeseme soetama..."
