Linke:
- Valuutakonverter: USA dollari kurss täna
- New Orleans Convention and Visitor´s Bureau
- Virtual Tourist: New Orleans
- http://www.honeyislandswamp.com/ - Soouurija professionaalsel juhtimisel kahetunnine loodusretk alligaatorite juurde. Grupis kuni 94 inimest. Hind 360 kr.
- http://www.captnicks.com/swamptour.html - 2–8 inimese suurustes gruppides tehakse paadimatk, mille üheks atraktsiooniks on alligaatori paativõtmine. Hind koos transpordiga New Orleansist al 2250 kr.
- http://www.airboatadventures.com - Hõljukpaatidega seiklus soos, kestab tunni, ühte paati võetakse 6 inimest. Käes saab hoida alligaatoripoega.
- http://www.laidbacktours.com/tours_kayak.shtml - Kõige vahetum kokkupuude metsiku loodusega – kanuu- ja süstamatkad soos. Terve päeva kestev matk al 1450 kr.
- http://www.cypressswamp.com - Pikemad ja lühemad soomatkad koos või ilma farmikülastuseta. Hind al 700 kr koos transpordiga New Orleansist.
Äripäev, Puhkepäev, reede, 12. juuli 2002
Kaido Einama
Istume New Orleansist 60 kilomeetri kaugusel roheka ollusega kaetud jõesopis metallpaati. Reisijuht doktor Paul Wagner lubab, et näeme soos metsikuid asju.
Istmed on paadi keskel seljatoega sissepoole – et ei tekiks olukorda, kus hajameelse turisti üle paadi ääre rippu jääv käsi mõne alligaatori poolt ära napsatakse.
New Orleansi ümbritsevad Mississippi alamjooksu lõputud mädasood on täis alligaatoreid, hiigelkilpkonni, vesimadusid ja kummalisi loomi. Üleujutatud pudelikujuliste puude vahel asuvasse metsikusse loodusesse veetakse New Orleansist rohkelt turiste, kes metallpaatides alligaatorite eest kaitstuna metsikute elukatega lähemat tutvust teevad.
Meie tutvus algab Honey Islandi rantðo palkmajakeses, mille riiulid on täis riputatud alligaatorite suuremaid ja väiksemaid lõugu, käppasid ja muid suveniire. Märgalade ökoloogiast doktoritöö teinud Wagner selgitab: tegu pole barbaarsusega, vaid need osad jäävad alligaatorifarmides üle, kui alligaatoriliha toodetakse. “Milleks neid ära visata, kui neist saab ilusad suveniirid,” lisab soomatka juht kõikuvas paadis päramootorit käivitades.
Kuigi mädasoos elavat vähe inimesi, silmab kohe pärast kuivalt maalt lahkumist puude vahel kummalisi ehitisi – paatelamuid. Seal elasid kunagi need, kes usulistel põhjustel linnast välja aeti. Nüüd on linnarahvas sallivam ja paatmajakesi kasutavad vaid kalamehed ja puhkajad, kui neile meeldib rohekas vees loksuvas paadis aega veeta kala püüdes.
Soovesi, milles alligaatoritel meeldib ringi ujuda, on tekkinud Mississippi jõe kombest pidevalt oma asukohta muuta. Mahajäetud säng jääb vett täis ja sinna kasvavad pudelikujulise tüvega puud, mille ümber kõrguvad koonusjad sambad – need pole murdunud puutüved, vaid hingamisjuured, seletab Wagner. Tüügastest ei kasva puid kunagi.
Manööverdame mitmest sellisest tüükast paadiga napilt mööda tihedamasse võpsikusse. Seal peaks meid ootama Yankie Girl. Nii kutsub Wagner üht suurt täiskasvanud alligaatorit, kelle lemmikpeesitamiskoht on mudane künkake jõekaldal. Hiilime ettevaatlikult lähemale – liikumist pole märgata.
“Öösel on alligaatorid aktiivsemad, praegu nad lihtsalt magavad,” põhjendab Wagner ja oletab, et magamiskoha leiame me peagi üles. Loomad on väga paiksed ja kaugele rännata ei viitsi, erinevalt turistidest, kes sõidavad neid vaatama igalt poolt maailmast. “Nad on nii paiksed, et võib öelda, et neil on isegi oma aadress,” seletab soouurija ja näitab künkale, mis ongi alligaatorite kodukohaks. Esialgu ei paista pererahvast kodus olevat.
“Öösiti on siin konnad, kes teevad linnu häält,” räägib reisijuht tasahääli, kui mootorita aeglaselt võsa alla triivime. “Seal ta on,” osutab ta rondile, mis veest välja paistab. Hiilime veel lähemale.
Paljud ei näe veel midagi. Osa turiste on paadist märganud, et üks rontidest, mis veest paistab, meenutab alligaatori silma. Kui ront pilgutab, tunnevad vees lebava looma ära ka ülejäänud. Pildistatakse. Reisijuht viskab Yankie Girlile suhkruvatikommi, mis aga vees mõnulevat looma hetkel ei huvitagi. “Olgu, tuleme pärast tagasi, ehk siis tunneb ta meie vastu rohkem huvi,” ütleb reisijuht ja käivitab paadimootori.
Kuigi jõgi tundub sogane ja must, teab ökoloogiakonsultandina töötanud doktor, et tegelikult on vesi siin puhas. Soga aga on loodusele kasulik – kala olevat sellises sogases vees mitmeid kordi rohkem kui selge veega mägijärves, kus pole vee-elukatel nii palju süüa. Suur hulk kalu peab ära toitma ka kogukad alligaatorid, kes õhtul end laisalt vette libistavad – õhtusöögile.
Sel ajal, kui Paul Wagner meile veealust elu tutvustab, ujub meist mööda madu. Veemadu, seletab soouurija. Enamasti on nad mittemürgised, lohutab ta ehmujaid. Vaid üks liik on mürgine. Tõenäoliselt mitte see, kes meist veepinda pidi siksakitades mööda kihutab.
Eelmisel õhtul New Orleansis söödud kilpkonnasupp meenub turistidele aga siis, kui ühel kännujuurikal nähakse päikest võtvat kilpkonnapaari. Vetikatega kaetud krobelised konnad pole kuigi isuäratavad, üks neist roomab vette ning ajab pahaselt mulle veepinnale, kuna teda häirima tuldi.
Kuigi Mississippi soo on vesine ja niiske, pole seal moskiitosid, kelle sugulased piinavad matkajaid Eesti soodes ja rabades. Moskiitovastsete jaoks on mädasoos liiga vesine. On vaid veest välja ulatuvad puutüved ja üksikud savised künkad, millel alligaatorid peesitavad.
Peagi jõuame lilledega kaetud lagendikule. “See pole maa,” seletab Wagner neile, kes sooviksid paadist välja astuda ja kalla moodi lilli korjama minna. Need pole ka vesiroosi moodi taimed. Kuna vesi on nii paks igasugusest söödavast kraamist, siis lilled kasvavad ka vee peal ujudes, põhjamutta juuri ajamata. Selle kinnituseks sikutab reisijuht veest välja ühe roosaka õiega taime, mille juurejupid õhus abitult rippu jäävad. Põhi on kusagil mõne meetri sügavusel, sinna ei ulatu taim kunagi.
Lisaks taimedele, mis veekogu põhja ei kinnitu, ujuvad salapärases rohekas vees ringi ka kalad, kes vees ei püsi. Nn soo-lendkalad kargavad aeg-ajalt õhku ja võivad maanduda turisti süles. Paar arglikumat hüpet on meie paadi ümber juba tehtud, lausa paati keegi sisse sadanud pole.
Tagasi alligaatorite magamisaseme lähedale jõudes ütleb Paul Wagner, et need loomad on tegelikult üsna julged. Küttida tohib neid vaid septembris ja muid vaenlasi peale inimeste kiskjal pole. Ühe kütitud looma eest saab 300–500 dollarit ehk ühe korraliku uue mobiili hinna. Restoranis aga on tõenäoliselt taldrikule sattunud alligaatorifarmis kasvatatud noore kahepaikse liha, sest küttimine pole enam moes.
Kui jõuame tagasi alligaatorite kodukohta, on juba eemalt näha platsil pikutamas kahte ronti. Üks suur, teine päris pisike ja osaliselt vees. Suurt ronti hakkab Paul Wagner meelitama roosa suhkruvatikommiga. See liigutabki end ja ujub laisalt kommi poole. Amps ja kadund see ongi. Samamoodi kaovad alligaatori kõhtu veel kolm-neli kommi ja seejärel võtab loom fotografeerimispoosi, lubades end pildistada nii paremalt kui ka vasakult. Sakilise küüru ajab samuti veest välja. Ta on üks poolest miljonist isendist, kes on oma kodukoha aadressiks valinud Lousiana osariigi lõputud sood.
