Pühapäevaleht, 1997. aasta kevad
KAIDO EINAMA
Võrreldes eelmise aasta kevadega on Peterburgis juba midagi muutunud. Ei ole kõik nii, "nagu kogu aeg on olnud". Leidub rikkamaid, kui eestlased kunagi näinud ja vaesemaid, kui oskame ette kujutada. Suurlinna tuled valgustavad öösiti enne juunikuiste valgete ööde saabumist turistide ja taskuvaraste horde, kes endiselt auklikel tänavatel Peterburi ilu ja rikkust naudivad.
Idapiiril ollakse juba väsinud piiriületajaid kiusamast. Piiriametnikud lasevad baltlasi kergelt üle, ainult mobiiltelefoniomanikele tehakse protokoll, kui pole kaasas mõmnesajadollarist luba sidevahendi Venemaal kasutamiseks. Läbivalgustamiselt sõidavad läbi kaheliitrised kokakoolapudelid, mille kohta veel 1996. aasta suvel küsiti "Ašto eto takoje?", kuna monitoril paistis pudel kangesti tuumapea-kujuline.
Piir - obrokikorjajate meelispaik
"Nelzja!" kamandab piirivalvur bussireisijaid, kui keegi nina enne õiget aega piiripaviljonist välja pistab. Omapäi sorteeritakse bussi. Töö on kiire ja korralik - salakaupa ei leita. Hiljem tunnistab üks reisija ise vabatahtlikult üles, et sai salaja mobiil kaasa võetud. Mobiil võetakse pahandusteta ära - aus ülestunnistus kergendab karistust. Koos mobiiliga võetakse ka 50000 rubla, mis jääb sidevahendi hoiutasuks. Ja ongi kõik, Vene piir on esimese ehmatusega ületatud peaaegu nii, nagu Euroopas. Aga see pole veel kõik.
"Nüüd tulevad muidu raha küsijad," näitab taisto Reiside grupijuht Anne-Mai Maisvee valget putkat tee ääres. Ametlik putka paistab: kollane silt strahovka peal ja mingis vormiriietuses ametnik uksel. Ametnik küsib raha. "Kindlustuseks," seletab ta ise ja näitab putkal ilutsevat silti. Ülemaaline firma, raha on vaja maksta, teatab ta ensestmõistetavalt. Buss ei maksa. "Niisama me ei maksa," kordab giid. Ametnik on ehmunud. Kõik on ju maksnud, miks teie siis ei maksa, imestab ta. Sellepärast firma piiri ääres õitsebki, et kõik maksavad, aga miks maksavad ei tea. Lihtsalt on vaja ja kõik.
"Teil saab jamasid olema," hoiatab ametnik ja lahkub. Paneb lausa putka ukse kinni, nii solvunud on.
Disneyland-Hollywood Vene moodi
Turistile algab piiri tagant maa, mis on meeletult huvitav. Kõik on pisut teistmoodi kui lääne pool harjunud ollakse. Teadjamad ütlevad, et Moskva lähistel ja veel ida pool on koledam, mis siis ikka. Ega nii väga kole olegi, majad on värvitud ja stiilsed, mõni ainult madala vundamendi peal pisut viltu vajunud. Ja poole meetri laiune asfalditriip metsa ääres viib kuiva jalaga ränduri ühest külast teise. Samal ajal kui külavaheteedel võib autoga mudamülkasse ära uppuda, nii et katus ka välja ei paista. Aga ilus on. Ehe vene elu. Inimesed on sõbralikud, sest Kesk-venemaal nii hästi ei elata. Võiks öelda, et Peterburi maantee ääres on lausa eliitrajoon.
Ega seda neetult mugavaks muutunud eestlane enne ei taipagi, kui Peterburi sõites Gaikino küla lähistele jõutakse. See on selline paras koht sadade aastate vanuse Venemaad Euroopaga ühendava maantee ääres, kuhu paslik oma villa ka uusrikastel üles panna. Kui raha on, siis arhitektile jäetakse tugevusarvutuse tööd. Seda, kuhu ja kui suur tornike tuleb ja kuhu laskeavad, ütleb peremees. Ja valmis saab maja, mis eia allu mingitele klassikalistele arhitektuurivooludele. Gaikino tee ääres on sellise arhitektuuri imeehe näide: silikaat-tellistest euro-disneylandi meenutav lossike, mille laskeavadele iga hetk uinuvat kaunitari võib oodata. Kaunitar ei tule aga sellepärast, et teda vaatama tuleks ainult sigu külavaheteel karjatavad ja saporoþetsiga nädalavahetusel Peterburios kartuleid müümas käivad külaelanikud.
Lenin näitab teed
Peterburg algab Eesti poolt lähenedes märkamatult. Korraga on endiste kolmeaknaliste majakeste seintel sildid: Lenini prospekt. Eemal vilksatab mõni tehasehoone naljaka nimega, näiteks tehas Elektrosila või Vibrator. Trollid sõidavad ja toidupoed töötavad, elu käib.
"Lenin näitab siin eestlastele koduteed," selgitab Peterburglane Moskovski prospektil. Üldsegi mitte selle mõttega et käi koju, vaid sõbralikult: kui tagasi lähete, peate Lenini käe suunas ära pöörama. Lenini selja taga on hiigelehitis, Stalini-aegne uus linnasüda. Nüüd on see süda salajaste konstrueerimisbüroode käes. Linnavalitsus eelistab olla endiselt tegelikus linnasüdames: Iisaku katedraali lähedal. Sealkandis võib Lihavõtete ajal aprilli lõpus näha ka punalipulisi miitingulisi, kes nõuavad Lenini mahamatmist. "Kui te ta maha matate, kloonime uue Lenini," on kommunistid lubanud. Raha Lenini matusteks antakse aga hea meelega.
Malõi Teatr: taskvaraste paradiis
Etendused, nagu ikka, algavad teatris õhtuti. Pikanäpumehed, nagu ikka, kogunevad oma tööpäeva alustama samuti õhtuti. Intelligendid, turistid ja rikkurid kohtuvad saaki otsivate noormeestega teatri ees ja kui ei vea, saab rahakott märkamatult uue omaniku.
Keegi uimane noormees rüseleb sissekäigu juures. Kukub inimestele otsa, komistab. Möödujad hüppavad järjest eemale: teatris käiv intelligentne linna haritlaskond on tühja taskuga, nende otsa tõugeldes ja kätt taskusse libistades noormees vabandab - saaki pole. Arvatakse, et ta vabandab selle pärast, et varbale astus.
"Appi, keegi pistis mu fotoaparaadi oma hõlma alla," avastab kümmekond minutit enne etenduse algust välismaalane. Seesama uimane noormees jääb tühjal pilgul ringi vahtima. Ei saa maast ega ilmast aru. Kui turismigrupp ta sisse on piiranud, näitab taskud ette: seal on igasugu veidraid karbikesi, mida raskustena varastatud asjade asemel taskusse saab pista, et asja kadumist kohe tunda ei oleks. Kui fotoaparaati ei ilmu lagedale, kannavad turistid juba kaamera maha, aga siis muutub varas murelikuks: sissepiiravaid välismaalasi on liiga palju ja ta annab varastatud asja tagasi.
Eestlastele pole kallis ka koht looþis, kuhu kohalikud linlased eriti ei trügi. Looþist saab ülevaate ka kogu saalist, ja sealne seltskond on tänavapildiga võrreldes sootuks teine. Etenduse ajal pildistada ei tohi, "muidu kutsun direktori," hoiatab piletitädi, kes kõik külalised ainult seespoolt avatavate looþide ukse taha viib.
4 kraadi - paras rannailm
Laupäevane hommik Peterburis on vaikne. Rahvarohke paistab olevat Peeter-Pauli kindluse juures, Neeva liivakaldal on seal kohad sisse võtnud päevitajad. Õues ulub külm tuul ja sooja on napilt neli kraadi, niiet turistid määratlevad lebajaid kui üksikuid talisuplejaid. Aga ei ole talisuplejad, tavalised linnakodanikud hoopis, sest paljaks koorvad end terve rodu inimesi nii umbes sajameetrisel rannaribal, mis jääb kindlusemüüri varju allapäikest. Turistid käivad ja pildistavad ning satuvad ekstaasi, kui bikiinides venelannad Neevasse mõneks minutiks ujuma lähevad.
Hermitaazh: turvamees automaadiga
Vene korrakaitsjatel on kombeks mitte alla automaad kaliibriga relvaga ringi käia. Liiklusmiilits, turvamehed, patrullmiilitsad - kõigil on rinnal vana tuntud kalašnikov, just nag kargaks iga hetk neile kümme punanahka selja tagant kallale. Kui automaadi ja kuulikindla vestiga miilits dokumente kontrollib, ei julge tagasihoidlikum juht hingatagi, rääkimata millelegi vastuvaidlemisest. Miilits kontrollib jõudemonstratsiooni tehes dokumente mõnuga igal võimalikul tänavanurgal.
Kõige ehmatavamalt mõjub aga turvamees Hermitaaþis: Washingtonist saabunud pühapilti valvab muuseumitädi asemel turske kahemeetrine kapp, kellel lisaks automaadile on vööl ka revolver. Üks saam üle piirde pildi suunas ja läheb lahinguks?
Hermitaaþi valvuritädid pole muidu nii sõjakad Üks maailma suurimaid kunstimuuseume annab tööd sadadele pensionieelikutele ja neid leiab peaaegu igast saalist, poolik sokk kudumisvarraste vahel. "katariina magamistoa voodit tahate näha?" küsib ta eesti turistide küsimuse üle, "aga minge siis mööblipoodi, kui voodit tahate näha," ütleb ta küsijaid üle prillide seirates.
Linnavaade on riiklik saladus
Endiselt peavad agendid ja spioonid Peterburi linnavaate pildistamiseks aparaati nööpaugus kandma. Iisaku katedraali kupli otsast on turistidel linnavaate pildistamine keelatud. Giid, kes räägib, kuidas sadu tonne kaaluvaid monoliitgraniidist sambaid kirikut ehitades üles vinnati, jääb maa peale - turistid vehivad mööda keerdtreppi üles liikudes end võhmale. Kuna kontrolle pole, pildistatakse üleval tornis eriti usinasti. Keeld on alati kõige parem reklaam. Õhtul on Iisaku katedraalis Lihavõtte jumalateenistus. Siis kogunevad kirikutesse kasakad, kes valvavad korda, miiilitsad, kes näitavad kiriku ees rivistudes distsipliini ja sõjaväelased, kes tulevad hinge harima. Sõjavägi ja kirik on Venemaal päris lähedased sõbrad.
II Maailmasõda on endiselt meeles
peterburg mäletab endiselt II maailmasõda, seda tuletavad meelde hiiglaslikud monumendid linna peamagistraalide keskel ja kasvõi Suvorovi sõjakooli õpilased, kes Iisaku katedraali juures matrjoškasid uudistavad. Suvorovi kooli saavad ainult need, kelle esivanemad on Isamaasõjas langenud. Blokaadi memoriaalil räägivad vene giidid kohutavaid lugusid piiramisrõngas nälgimisest, näidatakse jõhkraid kaadreid sõjast ja väljapääsu juures saab osta seda külaskäiku meenutava malahhiitristi. Uuslinnaosa noor perekond lastega tuleb aga Eesti bussi taustal end pildistama: "inostrannõi avtobus," öeldakse vabndavalt naeratades, kui perepilt tehtud.
***
Venemaal on huvitav. Kui sisenete mõnda baari, ei tea kunagi, kuidas ettekandja arve arvutab. Kas tassis olev jook on menüüs "suur" või "malõi", selgub hiljem, kui sajatuhandelisi lugema tuleb hakata. Kuid sellest hoolimata saab vana hea vene köögi peal nõukogulikus pelmennajas kõhu odavalt täis. Nii odavalt, et jääb raha üle vene suveniiri ostmiseks.
