Seiklusturist unustab Tatrates tavaelu paari päevaga

Allikas: Cassandra

Sel kevadel kadus lumi märkamatult ja Eesti ainus raftingujõgi Jägala jäi liiga kuivaks, et kummiparvega kärestikust alla kihutada. Hädast aitasid Slovakkia Tatrad, kuhu nüüd Toomas Pannal kanuu.ee-st ja Olavi Antons Cassandrast lubavad eestlased viia sellist adrenaliiniannust nautima, et juba mõne päevaga unustatakse kodu, töö ja kõik muu.

Korraldajad saabusid Slovakkia Madal-Tatratest mai keskel, kui seal oli juba 28 kraadi sooja. Kanuumatku korraldavale Toomase Pannalile jättis kõige sügavama mulje paraglaiding – spetsiaalse langevarjuga mägede kohal hõljumine. Lendama hakatakse mitte lennukist alla hüpates, vaid mööda maad joostes, kuni vari tuule alla võtab.

“Pool tundi teooriat, 4-5 tundi täisvarustuses mööda mäenõlva üles-alla jooksmist, siis tõukad jalad maast lahti ja juba lendad – polegi muud enam teha,” kirjeldab Toomas Pannal paraglaidingu-elamust. Saab ka traksidega end instruktori külge kinnitada ja ilma eelneva treeninguta kohe pilvede vahele joosta.

Olavi Antons nimetas tatrate raftingut rahulikumaks. “Kodumaine Jägala oli ikka ägedam, kui veerohke kevad oli,” meenutab ta. Rafting on spetsiaalse kummiparvega kärestikulisest mägijõest alla kihutamine, meeskonnatöö, kus tüürija juhendamisel kõik aerudega tööd teevad. Suurem elamus eesti raftijale on aga sõit spetsiaalses kanalis, kus on tehislikult kärestikke karmistatud ja kus saab alla kihutada aastaringselt.

Slovakkide parved olid Toomas Pannali arvates pisiksed. “Meil on ju nii suured jõed siin Eestis, et parved ka suured, seal mägedes pole nendega midagi teha,” muigab Pannal. 12 kilomeetrit läbiti raftinguparvega tunni ja kümne minutiga, mis vees liikudes on paras tempo. “Instruktoril ei käinud jõud üle, kui vastu hakkasin töötama, ega ta väga ei sekkunud ka,” kirjeldab pannal kärestikust laskumist, kui nende parve tüüris kohalik naisinstruktor. Sulistati ka jalgupidi vees, kui parvega kivi otsa kinni jäädi, kuid vesi väga külm ei olnudki. Õhk oli 28 kraadi soe.

Olavi Antons lisab, et Tatrates on seiklusatraktsioonid väga turvaliseks tehtud. “Kliendid on neil sakslased, kellel on kõrged nõudmised,” põhjendab ta.

Kaljuronimine iseloomustab Tatrate seiklusatraktsioone hästi: nii nagu muudelgi aladel saab siin igaüks valida endale sobiva taseme alates pühapäevaturnijast kuni negatiivset kallet ihkava profini, kes tahab karniisi küljes rippuda. Kes tahab, võtab eestist mägiratta kaasa, see pannakse bussi järele kärusse. Ka ratastele leidub mõnusaid siledamaid matkateid või saab end proovile panna lausa kivihunnikutes.

Toomas Pannal ja Olavi Antons käisid maa all ka, sinna minnes tõmmatakse kombinesoon selga ja võetakse korralik taskulamp kaasa, sest seiklusturistid ei käi tavalistel ekskursioonidel tavalistes valgustatud koobastes. Mitme tunni jooksul turnitakse käikudes, kus on vaja ka roomata ja kus niisama turiste eriti ei käi.

Nädalane seiklejapakett on Olavi Antonsi sõnul igaühe enda teha. Nelja ja poole päeva jooksul saab proovida igasuguseid alasid, kuid soovi korral võib ka kõik need päevad kasvõi ainult ratsutada või rattaga sõita. “Muljete hulk on selline, et Eesti ununes meil teisel päeval,” kirjeldab Antons. “Ja joomaprobleeme pole,” täiendab Toomas Pannal. “Kui õhtul baari kogunetakse, siis jaksatakse võtta paar õlut ja uni murrab maha. Kuigi õlu on seal odav, natuke üle kuue krooni.”

Kui rändamise alad on proovitud, saab siduda end kumminööri külge ja sobivate tuuleoludega 101 meetri sügavuse Benji-hüppe teha suusahüppetornist. “Igaühele on oma atraktsioon, võib lausa vanaemaga Tatratesse minna,” on Toomas Pannal kindel. “teha saab Slovakkias kõike, mudavannist benji-hüppeni.”