Jüri Toomel, Estravel
CSA Boeing maandub Praha Ruzyne lennujaamas pehmelt. Piirivalvurile ei paku Eesti passiga reisijad mingit erilist huvi ja tollile samuti mitte. Läbinud kojusaabuja kindlal sammul limusiini- ja libataksojuhtide kadalipu, pääsemegi lennujaamast välja, Tshehhi pealinna õhuruumi. Tegelikult oleme siin esmakordselt, kuigi muu Euroopa suures osas läbi sõidetud. Aga 600-kroonisesse limusiini end siiski petta ei lase…
Hinnaga 90 CZK mikrobusside rodu ootab reisijaid, mitu aktiivset noormeest busse täis toppimas. Ticket, küsin. Tikket traiver, saan vastuseks. Otell?, päritakse veel. Nameste respubliky, oskame kosta. Seame end koos kohvriga sappa ja peatselt pigistatakse meid paksu ameerikakeelse tädi kõrvale. Ralli linna poole võib alata, traiver piletiraha ei küsi.
Aga linnasõit venib tunnipikkuseks, kuna 18 võõramaaalast poetatakse maha 7 hotelli juures linna eri paigus. Iga lahkuja ulatab juhile mingisuguse paberi ja kuhjaga jootraha. Kui lõpuks siiski vanalinna serva Vabariigi väljakult jõuame, pistan minagi juhi pihku ametliku piletiraha kahe inimese eest – pidades seda ekslikult puhtaks jootrahaks, hakkab juht rõõmust kiljuma ja kohver lendab kui imeväel bussist kõnniteele. Pilet ei tule talle enam meeldegi.
Hotell Axa tundub kaardi peal täitsa väljaku ja vanalinna kõrval olevat. Tegelikkuses on sinna maad kaks kvartalit, kusjuures tänava kõnniteede asemel haigutavad kraavid – ilmselt tehakse veetorudele euroremonti. Tuttav tunne, nagu sotsialismimeelses Tallinnas. Ja kuna Prahat on tabanud kuumalaine, läheb nahk kiirelt märjaks.
Hotellis ootab külm dush, mis sedapuhku higi vastu ei aita: hotell on üle broneeritud ja loodetud vaba tuba polegi. Aga meile on üheks ööks leitud tuba teises, klassi võrra paremas hotellis. Ühes neist, mille ees pool tundi varem ameerika 90-aastastest tädidest vabanesime…
Takso viib meid tasuta kohale Malá Stranasse ja lubab hommikul järelegi tulla. Teame teid, oleme nüüd üsna pessimistlikud, ning siseneme klaasseintega luksuskoletisse Andels. Ajutises kodus on klaasist nii välis- kui siseseinad, ja liftiseinad ja restoraniseinad ja kirjutuslaud toas ja telekalaud. Ning vahesein toa ja dushiruumigi vahel, noh mitte päris läbipaistev. Puhas disain disaini ja kunst kunsti pärast ning praktilisusest kaugel, nagu eesti disainer oleks sünnitanud. Aga praktiline asjake – kraanikauss – on napilt 30-sentimeetrise läbimõõduga, kus kaunilt kaarduvad veetorud segavad näopesemist ja seetõttu nii põranda kui ebapraktilise lateksvärviga seina täis plätserdad. Õnneks vähemalt prill-laud on tavapärane…
Aga nüüd jalad selga, kaart pihku ja linnapeale! Kui sekeldusteta Vltava kaldapealsele ja esimesele sillale jõuame, on kõik senised jamad hetkega peast pühitud. Nii lummav on vanalinn vastaskaldal, nii kaunid majesteetlikud sillad. Taamal võimukas Kreml mäe otsas ja sebivad turistide hordid kuulsal Karli sillal.
Jõuame omapärase monstrumini, väändunud majani. Nagu oleks lennuk taignast majja sisse sõitnud või arhitekt seda joonistades maani lakku täis olnud. Gaidbukist loeme, et tegemist on loomingulise tippsaavutusega. Seda püüavad kinnitada ka tantsiva maja katuserestorani menüü tapvad hinnad 500-600 CZK – siia me küll ei lähe. Aga enne järgmist silda on mõnus vabaõhukõrts, siin teemegi maitsva prae juurde oma esimese tshehhi õlle. Ja teise. Ja kolmandagi. See linn hakkab meile kuratlikult meeldima.
Uskumatu, aga tõsi. Lubatud taksojuht on klaaskoletise retseptsioonis ootamas juba 5 minutit enne õiget aega. Viib meid Axa kulul kohvriga oma hotelli ja ilma selleta Grand City Touri alguspunkti.
Ekskursioonibuss osutub kakskeelseks – giid jagab samaaegselt selgitusi nii inglishis kui italianos. Ning kuna ülekaalukaks lemmikuks on giidil itaalia keel ja English ka sügava itaalia aktsendiga, ei suuda kõrv üleminekuid tihti õigeaegselt tabada ning napid ingliskeelsed lausedki kipuvad kaotsi minema. Küll aga jõuab igakeelse kuulajani kohale giidi poolt vähemalt 52 korda korratav üleskutse, et lisaks ülevaatetuurile on tungivalt soovitav endale osta ka sama firma gaidid tuur T3A, kus Kreml põhjalikult läbi nämmutatakse ja mis sissepääsupiletit Hradi igasse nurka sisaldab.
Sellegipoolest kuuleme ühtteist põnevat ka linnast ja näeme enam kui 3 tunniga praktiliselt kõik kuldse Praha tähtsamad huviväärsused ära. Ekskursiooni lõppedes meenutab giid, et tal igaühele veel vajalike ostude jaoks mitmeid sooduskupongikesi on ning et kõik ikka teenuse eest piisavalt tänulikud oleksid. Otsime meiegi paar 5-kroonist münti taskust välja, mis aga ilmselt on itaallaste paberkupüüride kõrval häbiväärselt vähe, kuna nii lubatud postkaardist kui sooduskupongidest jääme küll ilma.
Kinnitanud keha ja loputanud kurgu paari õllega vanalinna peaväljakul Staroměstské náměstíl, ootame ära kellademängu vana raekoja imelisel astronoomilisel kellal. Mitte et me sellest kellast eriti aru saaksime. Nagu Tallinnaski, püüab turistide massi ära sulada paar noorhärrat, kel hoopis suuremad kellamängud plaanis, kuid hoomanud meie huvi enda suhtes, teevad nad peatselt minekut. Pärast kuulamisväärset kellakolinat ja apostlite silme eest läbisõitu tunneme meiegi endas parajat rammestust ning otsustame hotelli poole jalutada. Kuna nepřestupní jízdenka ehk ümberistumiseta trammipilet maksab vaid uskumatud 8 kohalikku ehk alla 4 Eesti krooni, sõidame ühe peatusevahe koguni trammiga.
Pärast värskendavat ujumist hotelli basseinis (1 minut 1 tugrik, sisaldades nii naiste kui segasauna, hm!) oleme aga taas valmis õhtusteks kulinaarseteks elamusteks. Ja ootamatult sattus meie teele Kavárna Obecní dům – imekaunis juugendis linnavalitsuse hoone restorani ja kohvikuga. Ei suuda kuidagi vastu panna tohutule vahukoorekoogile maasikatega. Vapustavas kõrge laega saalis ja elava klaverimuusika saatel. Hiljem õhtusöögiga nii libedalt ei lähe – kolmest kohast saadetakse eelneva reservatsioonita ukselt tagasi. Kuigi hetk hiljem leiame talutava koha, samuti hea õllega.
Järgmisel päeval kolame omal käel terve Praha Kremli läbi. Kuningapalee, Püha Vituse katedraal, Püha Jüri basiilika, Kuldne tänav ja mis nad seal kõik on. Võimsad hooned, kaunid ansamblid, ilusad vaated Vltavale ja linnale. Päike lõõmab, kurk kuivab, jalad võdisevad, seljakoti alla tekib väljaväänamist vajav meri. Kempsu ei vaja, kuna kõik aurustub läbi pooride. Miks küll Eestis tänavu sellist suve pole?
Oleme nii läbi, et enam käia ei jaksa. Aga milleks käia, saab ka laevaga. Enam kui tunnine jõekruiis näitab kõik kätte Vyšehradist kuni eurovastaste pendlini. Ainuüksi Vltava lüüside läbimine on omamoodi põnev elamus. Ja baar töötab laeval kogu aeg.
Kui kruiis läbi ja juudi linnaossa jõuame, hakatakse juudi kalmistut juba sulgema. Okei, mõni teine kord, sigakallis kah teine. Ka sünagoogi külastamine on võimalik ainult ropu raha eest – dzhiisös! Uurime sünagoogi tornis asuvat peegelpildis kella ja saame pikapeale aru, palju see näitab. Aga päev juba õhtus. Õnneks leiame peatselt õlleka, et end turgutada ja vedelikuvarusid taastada. Ega palju enam ei jaksagi selle kuumaga.
Õhtuks toibume sedavõrd, et pimeduse hakul veel Vaclavi väljak ette võtta. Võrreldes kunagise kirjasõbra saadetud postkaartidega on seda kõvasti euroremonditud. Minu mälusilmis keerutasid trammid ikka ümber Vaclavi samba, samuti meenuvad trammid kõrvuti vene tankidega siinsamas tehtud kroonikafilmist 1968. aastast. Nüüd on rööbaste asemel lilled ja pargipingid. Ja kaks antiikset puittrammi on keset väljakut muudetud kohvikuks. Mõnus ja hubane. Terve linn mõjub hirmus koduselt, kuigi kõnest eriti aru ei saa. Aga vajadusel õpiks vene keele põhjal ühtteist kindlasti lausuma.
Ei, siia linna peab kindlasti tagasi tulema. Niipalju jääb nägemata ja isegi Shveiki õllekas käimata. Kuigi õlut saab kaanitud piisavalt, päikese käes ja pimedas.
Aga ühest asjast ei saa ma kuidagi aru – mille pagana pärast pole ma seda mõnusat linna juba varem külastanud?
