Augusti alguses saabus Maremarki sukeldumisklubist rõõmus teade: novembri keskpaigas on plaanis ühise grupiga järjekordselt Punase mere sügavusi avastama minna.
Kuigi endal oli OWD kursus veel pooleli ning meresukeldumised tegemata, oli mõte soojast mereveest aasta lõpus liiga ahvatlev, et oma jah-sõna reisile ütlemata jätta. Ka aastaid tagasi väikese allveelaevaga Punases meres 50 meetri sügavusel nähtu oli oma kalade, vrakkide, korallseinade ja üksikute sukeldujatega liiga tugeva mulje jätnud, et jätta kasutamata võimalus see seekord ise vees olles järgi proovida.
Augusti alguses saabus Maremarki sukeldumisklubist rõõmus teade: novembri keskpaigas on plaanis ühise grupiga järjekordselt Punase mere sügavusi avastama minna. Kuigi endal oli OWD kursus veel pooleli ning meresukeldumised tegemata, oli mõte soojast mereveest aasta lõpus liiga ahvatlev, et oma jah-sõna reisile ütlemata jätta.
Ka aastaid tagasi väikese allveelaevaga Punases meres 50 meetri sügavusel nähtu oli oma kalade, vrakkide, korallseinade ja üksikute sukeldujatega liiga tugeva mulje jätnud, et jätta kasutamata võimalus see seekord ise vees olles järgi proovida. Maremarki Egiptuse-huviliste grupp sai sel korral igati suur, ligi 50 inimest, kellest 27 sukeldujat. Nagu ikka, inimesi väga erinevatelt elualadelt, mõni vähem, mõni rohkem oma elu jooksul veealust ilu nautinud. Ühendavaks jooneks kõigil aga positiivne ellusuhtumine, sõbralikkus ning esimesest hetkest tekkinud tugev tiimitunne, mis sukeldujate puhul tüüpiline tundub olevat. Laupäevaõhtune väljalend Tallinnast venis sissetuleva Egiptuse lennu tõttu, seetõttu startisime tunduvalt hiljem kui lubatud 22.00.
Agaramad avasid koheselt aja veetmiseks kaasavõetud konjaki- ja viskipudelid. Lennuki stjuardess ei olnud avatud pudeleid nähes sugugi õnnelik, pigem vaatas ta napsutavaid põhjamaalasi kui kurje terroriste ja käskis pudelid kohe ära panna – ju oli lennufirma tegelikuks sooviks vaid kallimat lennuki alkoholi müüa. Eestlane on aga kaval ja seetõttu oli kogu lennu ajal näha imelikult konksus asendis toolide vahele kummarduvaid isikuid, kes niimoodi salanapsu peidus pudelitest välja imeda üritasid. See ka õnnestus, viinakurat sai oma töö tehtud ning tänu sellele kujunes ka mõne mehe esimene sukeldumispäev suhteliselt vaevaliseks. Hoiatus seega tulevastele reisijatele mitte alkoholiga sinnalennul üle pingutada, kui täiel rinnal ka esimese päeva sukeldumisi nautida tahate. Ligi 5-tunnise lennu järel jõudsime Egiptusesse alles 3 paiku öösel. Kindlasti oli see aga parem, kui tuttavatelt kuuldud lugu detsembris toimunud reisist, kus väljalend Tallinnast venis kella 3-4 peale öösel ning hotelli jõuti 10-ks hommikul. Peale pagasi kättesaamist võtsid meid lennujaamas vastu Domina reisijuhid ning suunasid meid hotelli suunduvatesse bussidesse (mis suuri sukeldumiskotte tarivate eestlaste meelehärmiks olid pargitud mitmesaja meetri kaugusele lennujaama uksest).
Bussisõit Coral Bay hotellikompleksi võtab kümmekond minutit, mille jooksul reisijuht andis lühiülevaate tähtsaimatest organisatoorsetest küsimustest ning kohalikest kommetest. Hotelli jõudes toimus registreerimine ja tubadesse jaotamine. Preatoni jõududega püsti pandud Coral Bay teeritoorium on parajalt pirakas, ning millegipärast jaotati meie grupi liikmed hajali üle kogu kompleksi, kuigi mugavam oleks olnud kõigi paigutamine samasse majja või vähemalt lähestikku. 4-5 ajal öösel voodisse saades tuli uni magus ning kuna esimene kokkusaamine oli määratud pühapäeval kella 12 peale, ohverdasid mitmed meist ka hommikusöögi korralikule väljapuhkamisele. Kell 12 said aga kõik Domina reisil olnud hotellis kokku, reisijuht tegi 10-minutilise kodukorra tutvustuse (mis küll sukeldujatele erilist huvi ei pakkunud, kuna oli suunatud rohkem tavapäevitajatele). Sukeldujate grupp võttis seejärel oma varustuse ning marssis Coral Bay väravasse, kuhu oli meile vastu tulnud kohaliku sukeldumisklubi C Fun Divers mikrobussid ning pickup truck varustuse vedamiseks. Ei muud, kui asjad peale ja klubisse, mis asus vanas Sharmis, ligi 15-minutilise autosõidu kaugusel. Seal järgnes asjade ümberladumine kastidesse, “liability release form”-ide täitmine ning PADI litsentside hoiuleandmine ja med.tõendite näitamine. 
Elukoht sukeldumislaevas
Väljasõidust Tallinnast oli koos öise lennu ja öise puhkusega möödunud vaid veidi üle 12 tunni, kui liikusime klubist paadisadamasse. Kastid laeva, paar törtsu laevapasunat ning gaas merele. Meie paarikümneliikmelise seltskonna jaoks oli laev täpselt paras, ning see oli ka meie teiseks koduks reisi ajal, kuna veetsime seal kõik päevad 9-st hommikul 6-7-ni õhtul. Suhteliselt esimese asjana laevaga sadamast välja sõites sai kogu seltskond vastavalt oskustele ja kogemusele jagatud kolme eri tasemega enam-vähem võrdse suurusega (7-9 in) gruppi. Vastavalt sellele toimus ka kogu nädala sukeldumine. Vähem sukeldunute gruppidele peeti iga sukeldumise eel pikemaid briifinguid, sukeldumise ajal oli paaridena hanereas ujumine rangemalt jälgitud. Ka keskmised sügavused olid neile väiksemad. 
Advanced grupi puhul olid reeglid veidi vabamad ning briifingud mõni kord ühe lauselised: “We go down, consume the air and come up.” Kogenuma seltskonna sügavused kippusid ka üldjuhul olema 30 meetri kandis, kuigi paar sukeldumist oli ka 20-21 meetri maksimumiga. Põhjaajad kippusid olema 30-50 minuti vahel vastavalt valitud sügavusele ning sellele, kuidas õhku balloonides jätkus. Enamus kasutas 12-liitriseid balloone, kuid mida päevad edasi, seda rohkem telliti endale ka 15-liitriseid õhuvarusid, mõned ka nitroxit. Keskmiseks õhutemperatuuriks oli päeval varjus 27-28 kraadi, päikese käes üle 40 kraadi.
Tegelikult meenutas kliima eesti suve parimaid päevi, päike oli täpselt nii tugev, et enamus inimesi said ilma päikesekreemita hakkama ning ärapõlemist karta ei tasunud. Ööd olid veidi jahedamad, seega mugavam oli pikkade käistega riideese selga visata.
Samas ei hakanud õhtuti lühikeste pükstega linna peal jalutades või välisöögikohtades istudes kindlasti külm. Vee temperatuur sukeldumistel oli stabiilselt 26-27 kraadi kandis ning ka sügavamale minnes erilisi muutusi ei olnud. Suurematel sügavustel Punase mere temperatuur muuseas tõuseb, sest mitme kilomeetrini ulatuvad sügavused jõuavad maakoore all olevate soojemate massideni. Tore vaheldus Eesti külmale merepõhjale. Mõni mees tegi sukeldumised ka lühikese ülikonnaga, ilma et külm hakanud oleks, enamus kasutas siiski pikki 5-7 mm kalipsosid.
Veealune maailm
Ei oska täpselt öelda miks ja kelle poolt, kuid Sharmis on “recreational” sukeldumise sügavuspiiriks 30 meetrit ja sellest sügavamale minna ei tohi. Üldjuhul katsuvad kohalikud sukeldumisklubid seda piiri ka jälgida ning enamus sukeldumisi ongi 20 meetri või veidi enama peale: algajatele vähem, edasijõudnutele rohkem. Erandiks on loomulikult igasugune tech diving: ka meie sukeldumistel oli vee all näha erivarustusega (rebreatherid ja deco lisaballoonid) sügavsukeldujaid. Enamusele meist tuli sukeldumiste arvuks 13-14 korda kokku 5 päeval, mõni päev 2, mõni 3 korda. Väike seltskond Kerdi juhtimisel kasutas sukeldumiseks ka äralennu eelse päeva, tehes kuuldavasti fantastilise sukeldumispäeva Sharmist kirdes asuvas Dahabis (sukeldumiskohad The Canyon, The Blue Hole ja The Bellz). Käesoleva reisikirja venimise üheks põhjuseks oli, et üritasin mõelda, mida siis Punase mere veealusest maailmast kirjutada. Kuidas panna sõnadesse neid tuhandeid värvilisi kalu, pehmeid ja kõvasid korall-loomi (jah, korallid on loomad ja mitte taimed või vetikad)? Pigem loobun sellest ülivõrdes omadussõnade loetlemisest ning annan vaid soovituse igaühele endale sinna sukelduma või kasvõi maski ja toruga veepinnal snorkeldama minna. Ükski jutt, foto või video ei suuda neid tundeid edasi anda. See, mida te ise seal olles näete, on igas sukeldumiskohas erinev, nii loomastiku kui pinnareljeefi poolest. Huvilistele toon ära vaid lühikese loetelu kohtadest, kus sukeldumas käisime: Esimene päev: Ras Katy (ilusad anemoonid ja anemoonkalad, krokodillkalad), Temple Teine päev: Middle Garden (sügavamal fantastilised vabalt ujuvad mureenid), Ras Umm Sid, öösukeldumine Ras Katy (palju erinevaid kalu, kellest äramärkimist väärib üks lionfish, kes meie grupiga liitus ning meie valgust oma öiseks jahipidamiseks kasutas) Kolmas päev: Woodhouse Reef, Jackson Reef (suured barrakudade parved, mõned anemoonid rifi seinal, vahejuhtum tugeva hoovusega rifi lõpus, kust oli tõeliselt raske välja ujuda ning ühte meest lausa 2 instruktori abiga välja sikutama pidi), Ras Nasrani (väga ilus rahulik sukeldumine) Neljas päev: Shark & Yolanda Reef (kus mõned meist ka veidi sügavamal kui 30 meetrit käisid, Yolanda vrakk jäi aga tugeva vastuhoovuse tõttu nägemata), Jackfish Alley (alguses läbiujumine koopakujulisest moodustisest, mitmeid mureene ja barrakudaparvi), Ras Ghazlani (üks ilusamaid korallmaastikke, üks suur kilpkonn ning mitmeid mureene) Viies päev: Thistlegormi vrakk
Reis Thistlegormile
Meie sukeldumised tipnesid viimaseks päevaks ette nähtud pikema reisiga sõjalaeva Thistlegorm vrakile. Tuntud uurija Jacques Cousteau avastas vraki 1955 aastal ning tänaseks on sellest saanud sukeldujate seas üks maailma tuntumaid sukeldumiskohti. Thistlegorm oli 126 meetri pikkune 4898 tonnise veeväljasurvega inglise laev, mis saksa pommitajate poolt 6. oktoobril 1941 põhja lasti. 41-mehelisest meeskonnast hukkus 9. Laeva laadungiks olid vedurid ja vagunid, mootorrattad, maastikuautod, veoautod, kummisaapad, tangid, laskemoon ja kõik muu sõjapidamises vajalik. Kõik see on ligi 30 meetri sügavusel kõhu peal horisontaalselt lamavas laevas ka ideaalselt säilinud. Kuna sihtkoht asub Sharmist ligi 4-tunnise laevasõidu kaugusel ning pealelõunane sukeldumine hoovuste tõttu ei õnnestu, tuleb startida juba varahommikul. Meie olime otsustanud koguneda hotelli väravas kell 4.30 (jah, öösel ligi 2,5 tundi enne päikesetõusu, magusaimal uneajal). Pool viis saimegi siis oma grupiga väravas kokku, istusime mikrobussidesse ning kihutasime sadamasse laeva peale. Suur aga oli meie üllatus, kui laeva astudes keegi oma mobiiltelefoni ulatas ning selle teises otsas kõva häälega Kerti nõuti, ning mis peamine, veel eesti keeles. Juhtunud polnud muud midagi, kui olime hotellist ärasõites ligi 10 oma inimest maha unustanud. Nende väitel olime meie väravast lahkunud 4.29, mitte aga minut hiljem. Kes aga unesegaste silmadega seda ikka tähele paneb, et pooled sõbrad ja tuttavad puudu on. Ei muud, kui klubi buss sai hotelli saadetud ning kadunukesed peale korjatud. Siis algaski ööpimeduses ja Aafrika öises külmas laevasõit unistuste sihtkohta. Juba 10 minutit peale sadamast väljasõitu olid kõik ennast aga laeva tekkidele ja toolidele pikali keeranud ning oma ööund jätkamas, seega möödus sõit suhteliselt kiiresti. Kella 10 aeg kohale jõudes olid meid avamerel ootamas juba paarkümmend teist sukeldumislaeva, kes ennast vraki kohal ankrusse pannud olid. Seetõttu olid ka meie kaks seal tehtud sukeldumist (üks ümber laeva, teine laeva sisemuses ja trümmides) teatud hetkedel parajaks teiste gruppide vahel trügimiseks.
Vaatamist oli seal aga palju ning mitmekümne meetrine nähtavus lasi laevavrakki kogu tema ilus imetleda. 
Peale lõunat tagasisõitu alustades otsustasid mitmed meie seast, et selleks korraks sukeldumisest aitab. Alternatiivina sai laeva päikesetekil avatud hõrkude kokteilidega varustatud baar. Pakutav oli nii ahvatlev, et mingi hetk põkkus meie laevaga ka üks ameerika sukeldujaid kandev alus, kust paar meest meie laeva ronis ning oma klaasid täita palus.
Kolm Sharmi ühe hinnaga
Infoks tulevastele Sharm el-Sheikhi külastajatele võib öelda, et sealne ala jaguneb tegelikult kolmeks eri külaks või eeslinnaks. Liikumine nende vahel toimub kas taksode või mikrobussidega ning peab arvestama, et jala ühest kohast teise minek oleks liiga vaevaline. Esiteks muidugi Coral Bay hotellikompleks, kus peatuvad Domina reisijad ning mis paikneb põhiasustusest mõned kilomeetrid idas. Coral Bay on otse kõrbe ja rannikule ehitatud moodne madalehitistega ala, kus midagi vaatamisväärset või traditsionaalset otsida ei tasu. Ilma sukeldumiseta võiks puhkus Coral Bays isegi veidi igavavõitu olla. Hotelli kaks mitte just väga suurt randa on suhteliselt inimesi täis ning lamamistoole napib. Siiski on ka seal rannas snorkeldada tore ning mitte-sukeldujad saavad veealusest maailmast oma esimese pildi. Teiseks Naama Bay, Sharmi ööelu keskus, kuhu alles 80-ndate aastate keskel ehitati esimesed hotellid ning avati esimesed sukeldumiskeskused. Naama Bay on ka täna orienteeritud turistide vajadustele, kes leiavad siit kõik vajaliku alates kaubanduskeskustest, väikestest suveniiripoodidest ja kohalikku toitu pakkuvatest kalarestoranidest kuni vesipiibukohvikute ja McDonalds´ini. Naama Bay on koht, kuhu kõik turistid õhtuks kokku kogunevad, niisama ringi jalutades, shopates või õhtust süües. Naama Bay läheduses paikneb ka mitmeid ööklubisid ja diskosid, meie jaoks oli aga juba sukeldumine piisav ning seetõttu jäid klubid seekord külastamata. Naama Bayst paari miili kaugusel läänes asub tõeline ehk “vana” Sharm, see pisike kaluriküla, mille nimi nüüdseks ka laiemalt kasutusel on. Vanas Sharmis ringi kõndides on turistilikkust veidi vähem kui Naama Bays, suveniiride hinnad on odavamad ning tunduvalt rohkem kohtab tänavatel kohalikke elanikke.
Täidame kõik su soovid
Ühel hilisel öötunnil seadsime sammud vanasse Sharmi, et seal mõnes välikohvikus väike kosutav õlu tellida. Ülesanne osutus oodatust keerulisemaks, kuna kohalikud eriti alkoholiga ei sõbrusta. Tänavatel oli mitmeid vesipiibukohvikuid, neis aga pakuti pigem piparmündi või karkade teed (viimane on punane hibiscuse perekonna roositaolistest õitest tehtud vitamiinirohke ja ergutav jook, mida võib nautida nii külmalt kui kuumalt). Küsimusele külmast õllest vastati seetõttu enamuses kohtades eitavalt. Varsti paistis aga vana Sharmi turu läheduses üks välirestorani juhatav silt, mille kõrval Kopli keldribaaride neoonreklaamid mõjuvad lausa uhkeldavalt. Edasi sammudes kohtasid meie pilgud ala, mis halvimal juhul meenutas lammutamist ootavat nõukogudeaegset sööklat, parimal juhul aga alles ehitusjärgus olevat toitlustusasutust. Ühelt poolt olid õues istumiseks lauad ja toolid, kus mõned kohalikud teed nautisid, sealsamas käis müüri ladumine ning segu tegemine, siseruumid olid aga ehituseks suletud. Julgeim meie seast astus sisse ning küsis ausalt ja otseselt, kas õlut ka pakutakse. “Mitu?” küsis baaripidaja vastu. “Neli,” vastasime meie, sest just niipalju meid oli. “Istuge palun,” osutas kohalik selle peale väljas paiknevatele laudadele ning seal me siis ootele jäimegi. Ootusärevus tahtis tappa, sest ikka oli kohast mulje kui mõnest absurdifilmist. Ei läinud aga mööda kümmet minutitki, kui märgata oli liikumist ning siseruumidest kiirustas läbi valge kilekotiga kohalik. Selle peale viibati meie esindaja jällegi sisse ning juhatati söögikoha külmkappidega tagaruumi. “Kas selline?” küsis teenindaja seejärel kilekotist kinnist õllepudelit välja võttes. “Jah, sobib,” oli meie vastus ning pudelid tarniti ootel olevasse januste lauda. Ju oli kohalik meie pärast spetsiaalselt kõrvaltänavasse poodi lipanud ning sealt õige arvu joogipoolist toonud, just meie tarbeks ning tellimuse peale. Mõlemad pooled olid tehinguga rahul, kuid juurde tellima me seekord ei hakanud. Olime ju alguses öelnud, et just nelja õlut tahame, ei hakanud siis baarpidajat viisakusest ka rohkem jooksutama.
Varsti jälle tagasi?
Nädalane reis möödus kui linnutiivul. Viimase päeva enne ärasõitu veetsime osaga grupist hotelli rannas vedeledes ning snorkeldades, mis oli täpselt paras tegevus reisi lõpetamiseks. Kindlasti ei olnud seekordne reis Sharmi viimane: sukeldumise poolest on Punane meri koht, kuhu tasub ikka ja jälle vähemalt korra aastas tagasi minna. Nüüd, kui mitmes sukeldumiskohas seal juba käidud ja tead, mida vaadata, tahaks samu kohti ka uuesti külastada. Loodetavasti ei pea seda võimalust kaua ootama.
Sharm el-Sheikh 15-22. november, 2003 Jüri Kaljundi, jk@kaljundi.com
