Kaido Einama
Vaata ka Reisijututoa Võrgu-aasa galeriist Matsalu albumit.
Bussireisile tulnud linnuvaatlejad seisavad sügistuules pikkade teleobjektiividega kaamerad kõhul kõlkumas, aga linde veel pole. Oleme bussiga mudasel teel ukerdades jõudnud lagedale kaldaniidule. Tühi sadam. Isegi varesed ja kajakad ei lenda.
Elevust tekitab vaid üksik pardipaar, kes prääksatades lähedalt roostikust lendu tõuseb. Nii algabki linnuvaatlus Matsalus, mis tänu kohalikule teejuhile siiski põnevaks ähvardab kujuneda. Meid viiakse edasi kohta, kus päikeseloojangul saab näha Euroopa suurimat rändlindude ristteed.
„Oodake, päikeseloojangul hakkavad nad tulema,” hoiatab meid lindudeuurijast teejuht. Tuul puhub iiliti, terve päeva on vihma ladistanud ja taevas sööstavad edasi eriti hirmuäratavad sügispilved. Ronime Keemu kahe platvormiga vaatetorni esialgu vaid pilvi vaatlema.
„Linnud!” hüüab keegi ja kõik suruvad end aknasse, kust sulelisi oli nähtud. Roostiku serval valendab kari luiki. Uuritakse binokliga, sätitakse teleobjektiive.
„Meil on linnuvaatlus alles hakanud rahva huvialaks muutuma,” räägib linnuvaatluse juht Looduse Omnibussiga Lihulast Matsalu filmifestivalilt ära meelitatud linnuhuvilistele ja fotograafidele. „Soomes aga on see tõsiselt populaarne tegevus. Soomlased teavad juba meie lindudest varsti rohkem kui me ise,” arvab linnu-uurija. „Nad tulevad siia, jagavad raadiosaatjad laiali ja hargnevad. Siis teatavad üksteisele raadio teel või mobiilidelt, kus keda ja kui palju nähtud. Kõik pannakse täpselt kirja.”
Silmapiiril paistab pealetungiv roostik – Euroopa suurim linnuristmik hakkab tasapisi umbe kasvama. Skandinaaviast lõunasse rändavatele lindudele see mõistagi ei meeldi ja nende peatuskohad surutakse aina rohkem lääne poole. Roost ei osata veel midagi kasulikku teha peale rookatuste, mis katavad sadamahooneid. Keegi taha roogu ära niitma ka niisama hakata. Küttebriketiks ei õnnestu seda pressida, kui aga lisada kokkupressimiseks vaike või muud keemiat, siis pole see enam puhas kütteaine. Nii see roog vohabki. Kunagi jõge pidi lahte voolanud meeletu kogus fosforit, mis intensiivse põllumajanduse ajastul põldudelt veega minema kanti, aitab sellele vaid kaasa.
Kuigi linnud on nagu kokkulepitult kuhugi linnuvaatluse ajal kadunud, ei kaota reisijuht lootust. Liigume edasi lääne suunas, buss ohtlikult küljelt küljele loksumas kitsastel rannateedel. Tee äärde jäävad rookatusega majakesed, paadikuurid ja tuntud inimeste suvilad. Mõni suvitajaist on kulu põletades rannarahva paadikuuridele ka tule otsa pannud, räägib reisijuht.
Tüüpiline linnuvaatleja võtab koha sisse enne päikeseloojangut juba mitu tundi varem. Sest liikvele lähevad linnud loojangu ajal, et peatuskohta enne pimedat kohale jõuda. Vaadeldakse kuni pimedani, sest pimedas enam loendada ei saa. Vahest märgitakse pimedas veel hääle järgi, mis linnuliike kuulda on.
Meie bussitäis aga on rohkem spetsialiseerunud fotojahile. Rooglaiu sadamas on veel päike liiga kõrgel, vaatleme vaid mõnesid parte, kes lendu on ehmatatud. „Eks see suur bussimonstrum hirmutab ka linnud ära,” põhjendab meie reisijuht. Buss pidi kohale roomama üle lageda rannaniidu, mis on jällegi üks Euroopa suurimaid. Linnud nägid ekskursiooni tuleku kindlasti ära ja viivitavad nüüd igaks juhuks ööbimiskohta lennuga.
Vaikselt hakkab hämarduma ja mere kohal läheb lahti oranžikas loojangu värvidemäng. Buss viib meid edasi kohta, kuhu reisijuht polevat veel kedagi toonud. Ronime kadakate vahel välja ja nagu nõiaväel purjetab tiibade sahinal üle tumeda taeva esimene kurekolmnurk. Linnuhuvilised kaovad samuti sahinal kadakate vahele. Algab fotojaht.
Kui oleme (vist hobustekoplis) juba mõnda aega mere poole kahlanud, arvab reisijuht, et tegelikult oleme vist omadega veidi metsa läinud. Ronime kiviaia peale ja tõepoolest – kadakate taga paistavad uued kadakad ning mets kohiseb kuskil eemal. Ajalimiit on napp, aga otsustame ikkagi edasi rühkida, sest linnuvaatlust ei saa teha kella järgi. Tihedad kadakad on takistuseks – enam pole see ilus kadakane hobusekoppel, vaid vastik läbipääsmatu võsa. „Kui kadakas kasvujõu sisse saab, ei peata teda miski,” räägib reisijuht edasi. „Siis kasvab selline võsa, kust ükski loom enam läbi ei lähe.”
Lõpuks jõuame kadakapõõsastest läbi rühkides mereäärse majakese juurde, kust mereni on juba väike jalgrada sisse tallatud. Linnud sõuavad igalt poolt suurte parvedena ühes suunas. Reisijuhi arvates on poole kilomeetri kaugusel vaatepilt, mida ihkab iga maailma linnuvaatleja: kümned tuhanded linnud jalgu ja tiibu puhkamas, et päikeseloojangul edasi lõuna poole teele asuda. Kõrvu kostab kummaline mühin, justnagu kiirteel – need on kogunevate kureparvede tiivalöögid.
Miski aga ehmatab korraga linde ja see väljendub laviinitaolises kohinas, mis üle puude kohale jõuab enne, kui oranžikas taevas linnuparvedest kattub. On juba pime, nii et fotojahti teha ei saa. Aga üks suurejoonelisemaid sügisesi vaatepilte on oma silmaga kõigil siiski nähtud. Lindude ristteel käib vilgas elu koos puhkusega hommikuni ja siis on keskpäevaks taas plats puhas, et ruumi teha uutele põhja poolt saabujatele.
Kui kured läinud, tulevad haned. Ja lõpuks luiged, kes võib-olla ei lähegi kõik ära. Loodavad, et kliima soojenemine jätkub.
Linnuvaatlus – populaarne hobi
- Liikide kogumine: linnuvaatluse sportlikum variant. Võisteldakse, kes näeb kõige rohkem linnuliike 24 tunni jooksul. Eestis on võimalik näha 340 linnuliiki.
- Rõngastamine: see hobi eeldab rõngastamisluba, kuid võimaldab hiljem teiste linnuvaatlejate abiga teada saada, kuhu rõngastatud lind on edasi rünnanud.
- Fotojaht: pildistatakse erinevaid linnuliike ja üritatakse tabada haruldasi momente: tipphetki lindude rändekohtadesse kogunemisel jne.
- Vajalik varustus: binokkel (al. 1000 kr), lindude välimääraja (ca 300 kr), märkmik.
Allikas: Äripäev
