Äripäev, Puhkepäev, 12. august 2005
Kaido Einama
Militaarminevikku meenutavad Osmussaarel laevavrakid ja vanad miinikestad, samas saab seal harrastada ka ehedat loodusturismi.
„Siia mahub veel mõni,” näitab kapten kaluripaadist ümber ehitatud reisipaadis kohti kätte kail seisjaile. Looduse Omnilaevaks saanud alusel otsivad paremaid nõjatumisvõimalusi kümmekond Looduse Omnibussi turisti.
Kuna Dirhami sadamasse tuli saarele reisijaid kahe suure bussi ja ühe mikro-omnibussi jagu, siis pidi huvilisi saarele vedama terve laevastik.
Ühte bussi Jaan Riisi organiseeritud bussi- ja laevaretke osalised seekord ei mahtunud – süüdlaseks ilus ilm, mis eelmisel õhtul meelitas Looduse Omnibussiga reisile registreeruma umbes poole bussi jagu lisarahvast. Nii tuli kasutusele võtta varubuss ja veel tagavara-mikrobuss, mis kesklinna läheduses ootas, kui vaja peaks minema. Läks vaja küll ja kõik kohad said täis.
Meri oli veidi laineis ja Eesti loodepoolseima maismaatüki vahel loksus, nagu ikka, tavalisest rannalainest tugevam ning teravam laine, kuid paatide jaoks ei kujutanud see veel midagi ületamatut. Vaid mõned pritsmed lendasid üle parda paadis istujate krae vahele.
8 km merd saab Dirhamist Osmussaare lõunasadamasse läbitud tavaliselt kolmveerandi tunniga. Juba eemalt paistab erevalge kaldatriip, kuid seekord ei olnud tegemist helekuldsete rannaliivade, vaid jaanuaritormi poolt loodud uute võimsate kiviklibukuhjadega, mis kohati sisemaa metsigi varjavad. Sadamat torm siiski madalamaks või sügavamaks ei ajanud ja nii ootaski esimene suurem laev matkajatega „reidil”, kuni teised kohale jõuavad, sest kaldale minekuks oli vaja madalamat süvist.
Kui meie väiksem paat kohale jõudis, võis ka suurema merealuse rahvas loota kaldalepääsemist. Väiksem paat hakkas n.ö merehädalisi päästma, kuid päästmise käigus keris üks slepis olnud paat oma köie ümber väikse paadi kruvi ja otsustas seepeale ära uppuda. Inimesed aga said ilusti kuivalt kaldale.
Saarel võtavad saabujaid vastu nii hoiatus- kui soovitussildid. Ikkagi meretagune maa ja omad reeglid. Hoiatatakse omapäi telkimise, kivide ümbertõstmise ja mujal lõkketegemise eest, soovitatakse laagriplatsi, käimlat ja ametlikku lõkkeaset. Sadama juures põõsas seisid ka paar jalgratast, mida pakuti lahkelt rendiks 50 krooni eest tund.
Kagu-loode suunas laiuv saar on parajasti nii suur, et kiire tiiru jõuab sellele peale teha ühe päevaga. Vaadata leiab aga asju saarel päris mitme päeva jagu. Meie asusime teele läbi saare selle kõige kaugema, loodetipu suunas. Kohe alguses komistasime jaanuaripurustuste otsa edelakaldal, kust suunast põhiline tormituul puhus. Kui varem võis paljude kiviklibuluidete kohta öelda, et ju need jääajal tekkisid, siis helevalged luited olid lausa uhiuued: kohati oli kivide alt laine välja uhtunud mõned vanad puuehitised. Kas militaarsed või rahuotstarbelised, seda enam turritavatest palginottidest välja ei lugenud.
Siin-seal kaldal vedeles ränkraskeid kivikamakaid, mille kohta geoloogiaga kursis olevad inimesed ütlesid lakooniliselt: bretša. Lahtiseletatult tähendab see kivimit, mis pärit Neugrundi kraatri tekitanud ja otse Osmussaare kõrvale kukkunud hiigelmeteoriidi plahvatusest.
Mõnda sellist kivikest on ohtlik jalaga tonksata – võib haiget saada. Bretšakamakad on tavalisest kivist tunduvalt raskemad.
Üsna sarnaselt teistele Eesti väikesaartele, kus enne nõukogude okupatsiooni olid rannarootslased, leiab ka Osmussaarelt neist jälgi. Parim säilinud ehitis on muidugi kabel-kirik, mis kõrge torni ja kivist müüridega. Kabel-kiriku kõrval leiab mälestuskivid kõigile seitsmele perele, kes saarel kunagi elasid. Neid küüditati juba ennesõjaaegse vabariigi ajal. Vene baaside jaoks oli saar vaja tühjaks tõsta ja kuna siis Siberit polnud, saadeti rahvas 1940. aastal Vormsile.
Saarel näeb kuskil kindlasti ka lambaid, kellest kümmekond aastat tagasi legende räägiti. Nimelt siis, kui saare hõivasid nõukogude militaristid, olevat Osmussaarele jäänud punt lambaid, kes vaikselt metsistusid. Lisaks kandsid nad ka kahtlast haigust, millesse saareleminejad võisid nakatuda. Nüüd aga lippavad lambad ringi täiesti tsiviliseeritult kohaliku saareelaniku valve all ja uurivad turiste kodulamba uudishimulikul pilgul. Nende aiad asuvad saare keskel asuva kohaliku talu ja piirivalveradari juures, kuid jälgi lammastest võib leida igal pool, isegi põhjaküljel asuva paekiviastangu servalt. Lambaid ei maksa siiski tülitada, neil on saarel oma asjaajamised ja privaatsust tahavad nemadki.
Lammaste vahelt leiab üles ka rohust lagedaks näritud militaarrajatisi, mida Soome lahe suuet valvaval saarel on ohtralt ja erinevalt paremini ligipääsetavatest kohtadest on palju sõjalise otstarbega maju üsna hästi säilinud ka. Põhja pool ranniku ääres on kahe kaugsuurtüki alused, mis ulatuvad mitu korrust maa alla. Kauglaskepatarei ülesandeks oli Soome lahe värava lõunapoolt kaitsta ja põhja lasta igaüks, kelle sisenemine lahte on ebasoovitav.
Paraku olid lahkuvad sõjaväelased kahurilt endalt kupli maha lasknud, kuid õige mitu korrust maa all on roosteselt ja igavese pooltalvise jahedusega ruumid täitsa säilinud. Isegi metalne mööbel on veel „tubades” alles.
Eesti kõige loodepoolseimas kuivamaatipus – Osmussaare loodeotsas asub avara vaatega pank ja majakas. See koht on väärt kogu saarelemineku vaeva. Avamerelained murduvad seal veealuse panga otsa, meri on aga uuristanud veepealse kaldapanga alla tohutuid paekivikoopaid, mis lainega kõmisevad. Sealsamas on ka paekiviastang, aga mitte selline nagu mandril, vaid laineist omapäraseks sakiliseks uhutud varemetetaoline püramiidjas müür. Merepiiril on aga Osmussaare „krokodillid” – pehmem kivi, mis vees lamavateks krokodillikujulisteks skulptuurideks uhutud.
Paekiviastang kui Osmussaare peamine „turismimagnet” peidab ka hulga pomme. Kui jalutada tagasi lõunasadama poole, võib leida terveid kuhjasid kaldale uhutud pommikesti ja vanu lennukipomme, kuni lõpuks leiab ka kaldale heidetud vana kalatraaleri, mis keskelt pooleks murdunud. Saare edelaküljel on veel teinegi laevavrakk.
Kalatraaler vaatab vööriga ahtrit ja on oma kägaras olekuga väga meeltmööda kajakatele, kes suure kisaga inimesi nähes sealt lendu tõusid. Rannakivide vahel lippas ringi aga nastik, kelle maiuspalaks ilmselt sealsamas asuvad linnumunad ja kaldapragudes peituvad hiired-rotid.
Saare sisemusest leiab ka mitu järvekest, milles on aegade jooksul tekkinud mage vesi. Kala püüdma või järveranda piknikule siiski seal asja pole, sest järvekesed on võsased ja mudased. Paarsada aastat tagasi oli nendes kohtades veel meri – siis võis Osmussaart nimetada saarte arhipelaagiks, mis koosnes kolmest suuremast maismaatükist.
Osmussaarel näib jätkuvat põnevust lausa nädalateks, nagu võis järeldada tuulest ja päikesest kulutatud telgist, mis sadama lähedal üles oli seatud ja kus rahvusvaheline seltskond juba nädalapäevi oli veetnud.
Sukeldumisvarustus, mis eemal kividel kuivas, on saarele minnes samuti hea kaasa võtta, sest saare ümbruses on, mida vaadata. Lisaks paljudele laevavrakkidele leiab põhja poolt ka tohutu, seitsmekilomeetrise läbimõõduga Neugrundi kraatri. Sinna prantsatas taevakivi ligi 450 miljonit aastat tagasi.
Taevaga seotud teemadel on ka Osmusaar oma nime saanud: rootsikeelne Odensholm tuleneb sellest, et saart kutsuti viikingite jumala Odeni järgi. Jumalikku rahu ja puhkust leiab saarelt ka praegu.
Vaja teada: Osmussaar
Transport: paadiga Dirhami sadamast, 8 km, aega kulub ka 45 minutit, optimaalne seltskond 10-12 inimest. Saarel saab üürida jalgratast 50 kr/tund.
Mida vaadata: lõunasadama lähedal pooleli jäänud sadamamuuli jäänused, järvekesed, rändrahnud, kabel-kirik, rannapatareid, lambakasvatus, kaldapank, laevavrakid, majakas, bretšarahnud.
Kasulik link: www.osmussaar.ee
