Äripäev, Puhkepäev, 22. september 2005
Kaido Einama
Kott on reisile minnes peaaegu alati liiga väike. Ükskõik kui läbimõeldult ka asju ei pakiks, ikka on neid liiga palju. Äkki on hoopis viga kohvris?
Paraku õige kohvri valik ei aita. Asju on ka siis liiga palju. Kuid vaatame, milline kohver on see kõige õigem, see tähendab, mismoodi valida enda jaoks kõige õigemat, sest iga kohver on kellegi jaoks see õige. Vaja on leida vaid oma.
Kohver või seljakott?
Tavaliselt on see esimene dilemma kotipoodi sattudes: kas võtta soliidne reisikohver või hoopis mugav seljakott.
Kohvri kasuks räägib see, et tal on rattad ja lennujaamast hotelli on teda mugav veeretada. Samuti ei räsita tugevas kohvris olevaid asju pagasis nii palju kui tavaliselt pehmete külgedega seljakotti. Niisiis, ärireisiks tundub igal juhul vajalikum kohver, sest sealt on ka asju kätte saada kergem kui seljakotist. Kuid siiski – ärgem seljakotti veel vaid hipirändajate varustusse liigita – temastki on kasu igasugusel reisijal, kes just 100% oma rändamist ette ei planeeri. Nimelt tuleb arvestada, et kohvrit ei suuda keegi kanda kauem kui mõned kümned minutid ja kui lõpevad lennujaama siledad põrandad ja hotelli vaibastatud koridorid, on kohvri vedamine ülim nuhtlus. Seega, kui reis ähvardab tulla seiklus ootamatute olukordadega, tuleks kaasa võtta seljakott, ükskõik kui soliidne ka reisi eesmärk lõppkokkuvõttes pole.
Kuid pöördume nüüd tagasi kohvrite juurde – sest enamasti piirdub ontlik välisreis siiski liikumisega lennuväljal ja hotellis.
Kloonide probleem
Kogenud reisijatel on reisikohver unikaalse välimusega. Ja mitte eputamise pärast, vaid puhtalt praktilistel põhjustel – lennujaamas või bussireisil oma pagasi sadade teiste kottide seast äratundmine võib olla probleem, kui iga kotitüüpi ringleb pagasikarussellil või tõstetakse bussi alt välja kümneid. Halvemal juhul rabab keegi kiirustaja sinu reisivarustuse ja paneb punuma järgmisele lennukile, laevale või bussile. Seega oma kott tuleb märgistada. Ükskõik, kas kleebisega, mingi sildiga sanga küljes või kuidagi muudmoodi. Ära peab tundma ta juba eemalt. Alati ei aita seetõttu vaid kitsas nimega sildike, mille check-in koti külge paneb.
Pehme materjal
Pehmed kohvrid on odavamad, kuid mitte alati. Pehmed peaksid loopimisele ise paremini vastu pidama, kuid samas saab rohkem kannatada ka koti sisu. Nii et tekib küsimus: kas valida täiesti kõva kohver või siis pehme, mis ehk võib-olla peab kauem vastu?
Jällegi on mõlemal oma plussid ja miinused, sest miks muidu neid poes pakutakse – ühele sobib, teisele mitte. Kui kõva kohvriga reisil olles suuri vahemaid läbida, siis on kandam loomulikult raskem kui pehme kohvri puhul. Jällegi – ainult lennujaamast taksosse ja taksost hotelli minnes pole probleemi, raskus ehk põhjustab äärmisel juhul lennukipagasi lisatasu maksmist, kui tekib ülekaal. Pehme kott aga on piisavalt kerge, et sellega vajadusel ka mingi vahemaa käe otsas kandes läbida.
Pehmete kohvritega on aga probleemiks pagasi hulk. Ehkki tavaliselt sellega probleemi ei teki, sest keskmine reisija suudab koti alati pingal täis pakkida, siis tuleks ikkagi arvestada, et pehme kohvri pooltühjaks jätmine või lõppkokkuvõttes lõhkuda kogu pagasi. Mõned pehmed kotid on keskelt laiendatavad, kui vabastada lisa-tõmblukk: selle nipiga saab reguleerida kohvri suurust õhemaks, kui on vähem asju ja suuremaks, kui neid on palju.
Rattad alla
Vanamoodsad kotid said endale alla neli ratast nagu kaubakärud. Nende vedamine osutus aga tülikaks ja õige pea kadusid enamuse reisikpohvrite alt kaks ratast ära ja ilmus väljatõmmatav vedamissang. Üsna tõenäoliselt vaid selliseid reisikohvreid praegu poest leiabki. Need on lihtsalt kõige mugavamad. Kui aga rataste järgi kohvrit valida, siis siingi on leiutatud lihtne reegel: mida suuremad rattad, seda raskemal maastikul saab kohvriga hakkama. Väga suured kohvrid on siiski säilitanud ka neli ratast, et neid saaks mugavamalt püsti transportida.
Lisavarustus
Enamusele reisikohvritele saab midagi juurde kinnitada. Põhiline, mis lisavarustusest igaühel vaja võib minna, on n.ö päevavarustuse kott. See on väiksem, kantav kas õlal või seljas. Moekamad ostavad päevavarustuse koti komplektis kohvriga, et oleks sama stiil. Kohvril on päevakoti kinnitamiseks tavaliselt võimalus väljatõmmatava käepideme juures. Siis on mugav ratastel enda järel tõmmata nii kohvrit kui selle peale kinnitatud väiksemat kotti. Sangad on tavaliselt kohvri küljes, lahtikäiva veeretamisesanga mehhanisme leiab kohvritelt nii sisseehitatuna kui väljaspool. Kui see on väljas, siis on ta kergem purunema, kui aga sisseehitatud, siis hõivab kohvri sisemusest ruumi, mida asjade jaoks jääb vähem. Nii et valik tuleb teha kas ruumi kasuks või töökindluse kasuks.
Nurgad tähelepanu alla
Klassikaline reisikohver möödunud sajandist oli suurte ümarate metallnurkadega – see tundub tark valik ka tänapäevases globaliseerunud, kuid endiselt kohvri nurkade jaoks valusas maailmas. Terav nurk saab valusamalt pihta, ümar nurk on turvalisem.
Lukud peavad avanema
Lisaks sellele, et reisikohvri lukud peavad hoidma võõraid näppe koti sisust eemal, peavad need omaniku jaoks avanema kiirelt ja mugavalt. Kõvadel reisikohvritel on enamasti sisse ehitatud koodlukud, mida vahest täiendavad ka võtmega lukud. Pehmetel kohvritel on enamasti kasutusel tõmblukud ja neid saab lukustada mini-tabalukkudega. Kõike neid peab saama kiiresti avada – kasvõi siis, kui toll või piirivalve kõrvale kutsub. Kood peab olema peas või kuhugi märkmikku kirjutatud, see on selge. Võti peab samuti kuuluma muude väärtasjade hulka, sest narr on hakata tolliruumis enda kotti lahti muukima ja siis, katkise lukuga edasi lennuväljale seiklema tõtata. Kumb on parem, see on juba igaühe maitseasi.
Kasutusmugavused
Korralikku kohvrit peab saama mugavalt nii lükata kui tõmmata, pakub ajakiri Road and Travel oma reisikohvri-soovituste sektsioonis. Tegelikult on raskemat sorti pagasit kergem isegi lükata kui enda järel vedada. Turvalisem ka – kõik on kogu aeg siis silme all.
Kui kohvri sisse vaadata, siis tavaliselt seal väga palju sahtleid ja lahtreid pole. Vajadusel tuleb neid ise tekitada. Riiete jaoks on veidi vormi hoidvad papp- või plastmasskülgedega, kuid riidega kaetud lisataskud, sülearvuti jaoks spetsiaalsed kõva põhjaga ja pehmelt vooderdatud vutlarid. Kui tegemist pole kõva monoliitse kohvriga, siis on hea, kui ka väljaspool oleks mõni tasku asjade võtmiseks ilma kogu kohvrit avamata.
Reisikoti kaal ja suurus erineb lennuliiniti
Enamus lennufirmasid maailmas piirab pagasi maksimaalset pikkust 54-56 sentimeetriga. Tüüpiline maksimaalne lubatav suurus kaasavõetaval pagasil on 36x22x55 cm, need mõõtmed võivad lennuliiniti pisut erineda. Kui on plaanis osta kott, mida lennukisse salongi kaasa võtta, siis maksab nende mõõtmetega piirduda. Pagasisse äraantavale pagasile tavaliselt peale kaalu muid olulisi piiranguid pole.
Iseseisva reisija internetiportaalis Independent Traveller soovitatakse, et reisikohver tuleb valida selline, et sellega oleks mugav järjest kõndida vähemalt ühe kilomeetri. Seda on küll veider ise katsetama hakata, aga sellega võiks ikkagi arvestada.
Ning viimane, aga kõige olulisem reegel reisikohvri valikul on see, et võta kaasa nii suur kott, mida jaksad ise kanda. Kui jõud üle käib, siis on enamus veidraid olukordi ja ebamugavaid vahejuhtumeid olemata ja sekeldusi pagasiga vähem.
MÄRKUS. Siintoodud tekst erineb veidi ÄPs avaldatust, kuna on tegemist toimetamata autoritekstiga.
