Vt ka ekspeditsiooni pilte Reisijututoa fotopäevikus ja Indreku kodulehel ning blogikajastusi Kaits747 ja Kylamehe ajaveebis.
Sel laupäeval oli Lõuna-Eestis kohati veel rekordkülma-tase -30 kraadi, aga Pakrite kandis leebed -12 pügalat alla nulli. See-eest valitses merel karm tuul, mis pani tundma end ligi -35kraadises pakases. Sellest hoolimata võtsime oma polaarvarustuse kaasa ja läksime merejääle, mis ulatus juba Pakriteni.
Alustasime oma retke Kurksest. 5 km otse üle jää minekut päikesepaistelisel hommikul polnud veel midagi ekstreemset, tuul oli ka tagant. Kohati poole meetri laiused jääpraod olid kõik kivikõvaks külmunud ja jäätuuralt saadud info ütles, et jää paksus oli peaaegu 10 cm.
Uisutada Kurkse kandis ei saa. Kui mingit uisujääd üldse oli, siis vaid kahe Pakri vahel, kus oli vesi külmunud suhteliselt siledalt. Teiselpool kahe saare vahelist silda aga oli mõõn oma töö teinud ja merepõhi oli väljas, jäälapikeste peale aga oli tuul puhunud kuivanud põhjast liiva. Laevavrakkide tagan, kus veealune pank kahte saart ühendab, aga algas soe avameri ja temperatuur tõusis kohe mitu kraadi.
Lähenesime Suur-Pakri tipule mööda põhjakalda väikest pankrannikut ja sealt oli näha nii Väike-pakri pank kui pakri poolsaare pank, nende taustal seisis üks suurem puidulastis laev, mis küljelt üleni jääs. Luiged ei kavatsenud lahtise vee äärest aga kuhugi minna ja lendasid parves vaid korraks eemale, kui inimesi nägid.
Suur-Pakri tagaosas saab näha ohtralt igasugust sõjaväekola, mida oli kuhjatud kunagistele laskeväljadele: kolmnurgakujulisi metallist märklaudu, vana sõjatehnikat, vineerist laevakeresid, kummalisi rohekaid pütte. Vanarauda pole sealt tagantotsast suurt minema veetud.
Tipus oleva majaka juurest aga leidsime aarde - Tulareemia, mille leidmine oli lihtne ka külmunud maaga. Väike piknik sealsamas aga nii lihtne polnud - termose korgimehhanism jäätus momentaalselt ja kogu termosetäis tuli sisse ajada.
Tagasiteel kulgesime mööda sirget lõunakallast, kus jää moodustus erinevates staadiumites ja kaldanodi oli veel viimasest suurest jaanuaritormist aasta tagasi kaldale uhutud. Täpselt kell 16:15, nagu sel laiuskraadil kombeks, loojus päike. Ja kohe läks ka külmemaks. Jõudsime saare kiriku juurde, oli taevasse joonistunud suur pilvest küsimärk. Kontrollisime hämaras oma sinnapeidetud aarde üle ja suundusime mööda avamerd tagasi Kurkse sadama poole - seekord oli juba -18 kraadi ja tugev vastutuul, mis tähendas, et ilma maskita oli hingata juba väga raske. ligi 6 kilomeetrit vantsisime Kurkseni ja siis sooja autosse ning koju - kokku tuli polaarse ekspeditsiooni pikkuseks ligi 25 km.
