Alustasime hommikul vara. Päike paistis, oli kevadiselt soe ja amfiib-ATV haagisega sabas, asusime reipalt Tartu poole teele. Lõunas valitses aga hämarus ja kogu tee oli ühtlaselt hall taevas.
Veematkade ATV rullisime kärust maha Ahunapalu kandis. Tartus poe parklas peatust tehes moodustus mõne minutiga masina ümber inimsumm, Peipsi rahvas aga isevärki liikurile suurt tähelepanu ei pööranud - niikuinii liigub sealkandis igasuguseid imemasinaid jääl ja vees.
Sõit ujuvhotellini Kalli järve lähedal läks väga kärmelt - aasta tagasi suuskadega sinna rühkides ikka oli vaeva mitmeid kordi rohkem. Tõime vett, tegime väikese lõuna, avastasime ujuvhotelli talvise elaniku jälgi (hiir) ja asusimegi juba teele avavee suunas.
Mõõdukas külm sai istudes ja avajääl tuulega parajaks pakaseks, aga buff kaitses ja maskid ka. Esimese tuhinaga kihutasime mootorsaanimeeste juurde, kuid peagi pidime pettuma, kui nägime juba mersuga kalamehi - jääl masinaga liikujad polnud ainult meie. Venemaa pool mustendas midagi silmapiiril - sõitsime lähemale ja ennäe imet - terve laulupidu järvejääl. Nii sõiduautode, veoautode kui mikrobussidega. Kõik kala püüdmas. Võtsime hoo maha korra nende keskel ja siis pöörasime nina Piirissaare poole. GPS näitas kalameeste juures Venemaani 10 km.
Natuke enne Piirissaart oli suur jääpragu ja selle kõrval vesi. Prantsatasime jää-vee supi sisse, kuid päris ujuma veel ei jäänud - amfiib-ATV vedas end kuivale jääle välja ja sõitsime edasi saare poole - sinna, kust jäljed sisemaale viisid. Väike kena kanal läbib Piirissaart ja jõudsime nii jääd mööda lausa keset saart.
Sildid juhatasid poodi, kus tegime jäätise ja kohvi ja siis liikusime juba kolme küla vaatama. Rahvast oli vähe, kõigil olid käsil igapäevased toimingud. Kes käis Konsumi kilekotiga ringi, kes oli kolmerattalise võrriga kaevu vee järele läinud, kes oli autoga mandril tuttavatele külla sõitnud.
Tagasi sõitsime mandrile juba suurt kanalit pidi, mis oli kenasti jääs. Sile jää jätkus kuni sellesama praoni, mida olime enne avajärvel ületanud. Nüüd sai sellest kiirelt üle, aga kui proovisime tagasi minna, et vaadata, kas autod ka üle saavad, jäimegi kinni. Selle koha peal sai jala ka läbi jääprao vette kastetud.
Tagasi, et huvitavam oleks, sõitsime juba Meerapalu tee kaudu, õigemini risti sellest üle. Otsisime üles kaardi järgi parajalt suure jõekese, mis oli puudega risti-rästi tõkestatud, ronisime neist üle ja edasi jätkus jäätunud jõgi nagu sile maantee luhtade vahel kohati meetrilaiuse kraavina. Kopratammidest olid saanud hüpekad /lamavad pilitseinikud selle tee peal.
Kogu matk on ka pildi peal, vaata siia lingile.
