Äripäev, Puhkepäev, 17.02.2006
Kaido Einama
Vt ka pilte jääretkest Reisijututoa galeriis
Amfiib-ATVd, mis viimasel ajal on päästnud läänerannikul linde ja aidanud inimesi talvel üle jääsupi Abrukale, on jõudnud ka turismi teenistusse. Näiteks saab nendega ette võtta retke Piirissaarele või Emajõe Suursoosse.
Järjekordne pakaseline hommik võtab meid vastu ühes Tallinna bensiinijaamas. Indrek Hermann Veematkadest vurab parkimisplatsile, kärus üks isemoodi liikur – Argo ATV, mis suudab sõita nii maal kui vees, rääkimata nende kahe vahepeale jäävatest ebamäärastest maastikest.
Argo ATV, millele ronime otsa mõned tunnid hiljem Emajõe Suursoo servas Ahunapalu kandis, on kaheksa rattaga sõiduk, mis kannab 4-6 inimest. Kuival maal võivad temaga sõita kuni kuus, vees aga kuni neli inimest. Vette saab kaasa võtta ka päramootori, mis teeb Argost pisikese paadi, mis vajadusel suudab ise kaldale ronida ja kuival maal oma ratastel või lintidel edasi sõita.
Tartus Annelinna poe parklas äratab kummaline sõiduk nii palju tähelepanu, et mõne minutiga on masina ümber inimsumm. Mõni aktiivsem ronib lausa rooli ja jagab teistele oletusi, mida sellise masinaga ette võiks võtta. Taksopeatuses hülgab taksojuht auto ja klientide ootamise asemel teeb paar asjalikku tiiru ümber kaheksarattalise liikuri. Sellist tähelepanu saab masin vaid linnas, hiljem Peipsile minnes enam väga ei uudistata, sest Peipsi rahvas on isevärki imemasinatega juba harjunud. Kalamehed käivad maa-vesi tüüpi isetehtud agregaatidega tihti järvel kala püüdmas ja üks järjekordne amfiibmasin on vaid üks paljude seast.
Kui amfiib-ATV Ahunapalu taga sooserval käivitub, võtame suuna otse jääle – sõit parvemajani Kalli järve lähedal läheb väga kärmelt. Juhtimine nõuab aga tavaliselt roolijalt veidi ümberõpet, sest igamaastikuliikur käitub nagu lint-traktor: kui pöörad lenkstangi, siis pidurdatakse pööramise suunas rattaid ja nii masin pöördubki. Siis tuleb aga lenks jälle otseks lasta, et mõlema poole rattad ühtlaselt ja otse edasi veaksid. Nii saab kasvõi kohapeal ümber pöörata, mis raskel maastikul on teinekord vajalik.
Parvemaja juures teeme väikese eel-lõuna ja kui soe toit sees, võtab Indrek suuna juba avajärvele. Kohalik koer tõmbab mootorimürina peale koju tagasi ja põrandasse auku närivad hiired arvatavasti jätkavad oma tööd.
Mõõdukas pakane muutub teravaks külmaks, kui täiskäigul edasi mööda jäävälja kihutame, sest Argo ATVs tuleb istuda lageda taeva all nagu mootorratta seljas. Lisavarustusena on muidugi võimalik ka presendist kabiin reisijatele ümber panna.
Meie missiooniks on otsida varem Piirissaarel käinud mootorsaanisõitja kadunud jäätuura, kuid leiame hoopis kellegi labida. Miskipärast pagevad kalda läheduses kala püüdvad kalamehed meid nähes eemale ja keegi Mercedesega jääle tulnud õngitseja asub kärmelt pagasnikus kohmitsema. Ei hakka neid häirima ja sõidame edasi avajärve poole – selgub, et me pole ainukesed, kes mootorliikuriga jääle tulnud. Silmapiiril mustab autosiluette ja kuskil Venemaa suunal on tihedalt musti täppe nagu laulupeol.
Jää on sile, kuid lausa uisutamiseks ei sobi – tihedalt tuisuvaale täis ja isegi amfiib-ATV pidurdub neist hooga läbi tuisates. Silmapiiril mustendavad täpid aga suurenevad ja juba tekib kahtlus, kas need äkki Vene kalamehed pole. GPSi ekraanil näib piirijoon siiski veel kümne kilomeetri kaugusel olevat ja sõidame julgelt kohale. Tuldud on nii sõiduautode, veoautode kui mikrobussidega, rääkimata nõukogude ajast käigus hoitud Burani mootorsaanidest või hiiglaslike täispuhutavate ratastega mootorratastest, mis arvatavasti liiguvad lisaks jääle ka vees. Kõik on kala püüdmas – mõnedel isegi tuulevarjuks väike kuuskedest metsatukk kohale veetud. Mingil kalameestele teadaoleval põhjusel püütakse suure kambaga just selles kohas tihedalt koos kala ja nii kaugele kui silm ulatub, mujal ümbruses teisi õngitsejaid ei silma.
Võtame suuna Piirissaarele ja edasi läheb taganttuulega nagu lennates – kuni ootamatult jookseb meie eest läbi pikk jääpragu, mis kaob mõlemast otsast silmapiiri taha. Autole on see takistuseks, kuid mitte meile – hüppame üle jääserva ja sulpsatame korraks vette, veidi gaasi ja olemegi jää peal tagasi. Võtame sappa Piirissaare suunas kulgevatele mootorsaanidele – kõik kaovad sisemaale ühes kindlas kohas ja selgub, et see on ka autode kasutatav Piirissaart läbiv kanal.
Saarel on kolm küla ja kõik nad on kobaras koos ühel kitsamal saareosal, mis jääb saart läbivast kanalist paremale poole (kui mandri poolt tulla). Kogu saarelahmakas, mis vasakule jääb, on üks soo ja mäda maa ning valdavalt tühi. Mõned sibulapõllud ainult laiuvad mõne huumusrikka künka otsas. Sõidame siledast kanalist sadama juures üles kindlale maale ja satume Piirissaare külatänavale, kus viidad juhatavad poeni. See on ainus koht, kus turistile sooja süüa pitsa näol pakutakse ja saab ka värsket kuuma kohvi. Rahvast on poes vähe, õigemini polegi kedagi peale meie, eelmised külastajad lahkuvad hetk varem. Poemüüja arvab, et praegu on just see aeg, kus enamus inimesi on järvel kala püüdmas. Ettepaneku peale neile järvele sooja suppi müüma minna arvab ta, et see ei tasu ikkagi ära. Külatänaval kohtame paari inimest, kellest mõni käib kilekotiga ringi, mõni sõidab oma kolmerattalise kastiga mootorrattaga kaevu juurde vee järele. Sellised kolmerattalised on saarel väga populaarsed sõidukid. Ühe maja ees aga seisavad rivis uuemad autod – mandrilt on üle jää külla tuldud.
Sibulakasvatajatel pole kerge, selgub saarel, sest sibulakilo on alla igasuguse piiri odavaks läinud ja pole enam seda mõtet väga kasvatada. Indrek Hermann arvab, et aitaks ehk väike turundusnipp: pakkida Piirissaare sibul spetspakendisse, mõelda juurde hea lugu ja müüa kasvõi tükikaupa nagu delikatessi – turistid ostaksid küll ja ehk torkaks ka mandri supermarketis rohkem silma. Loomulikult sobiks suveniiriks ka saarel suitsetatud kala, mis on teine kohalik hinnatud kaubaartikkel.
Tagasi mandrile suundume suurest sadamast laia kanalit pidi, mis on kenasti jääs ja sile. Autojälgi pidi suundume sellesama praoni, mida olime enne avajärvel ületanud. Autojäljed kaovad kahes suunas laiali, meie eeliseks aga on masin, mis ei karda vett ja sõidame jääservast otse sujuvalt üle. See tundub liiga lihtne ja proovime veel korra tagasi minna ja uuesti proovida, kuid nüüd enam nii kerge pole. Vajume lumesegusesse vette ja tuleb oma jalad välja tõsta, et masinat välja lükkama hakata. Sealjuures saab jala korraks jääprao vahelt ka Peipsisse pista.
Tagasi sõidame Meerapalu tee kaudu üht Ahunapallu suunduvat jõesängi otsides, et ikka huvitavam oleks. Maanteel vurada on kentsakas, sest kiirus pole selle masina peamine trump ja igav on müüda suurt teed ka. Pöörame vaevumärgatava jõekese peale ja ületada tuleb mahalangenud puid. Saab hakkama küll.
Edasi jätkub jäätunud jõgi luhtade vahele laiali valgudes, nii et raske on aru saada, kus ta täpselt kulgeb. Kopratammini jõudes on asi selge – kobras on oma tööd teinud ja tammist tuleb meetri jagu madalamale laskuda.
Suurimaks takistuseks osutub meie teekonnal aga hoopis sild – alt läbi ei mahu ja teetamm on ka piisavalt kõrge, et selle peale esimese hooga ei ronigi. Nüüd on vajalik asi vints, mis masinal samuti olemas. Selleks, et puukoort ei lõhuks, võetakse välja presentriidest silmus ja kinnitatakse üle tee puu külge. Vints aga tirib Argo ATV hoopis tihedalt vastu maad. Tuleb jälle veidi nügima hakata ja varsti on masin nii kaugel, et saab omal jõul tee peale.
„Argo ATV kaheksa ratast avaldavad pinnasele tunduvalt vähem survet, kui inimjalg,” selgitab Indrek Hermann, kui oleme jälle kindla jää peal, „soos näiteks jääb vaid veidi lamandunud rohi järele, mingeid roopaid ei teki.”
Peale kuuekümnekilomeetrist ringi oleme enne hämara saabumist tagasi Ahunapalus, kus selgub, et lisaks vähestele jälgedele tarbib liikur ka vähe kütust – bensiinipaak on vaid pooltühi (või pooltäis).
Soosse pehmemale maastikule nende masinatega Emajõe deltas siiski ei minda. Kogu safari kulgeb mööda talviseid veeteid ja miks mitte ka varakevadel, kus ollakse jää peal või vees mööda jõgesid ja järvi.
Amfiib-ATV safari
Hea teada
- ARGO maastikusõidukeid peetakse kõige turvalisemateks ja universaalsemateks maastikusõidukiteks maailmas.
- ARGO liikumisvabadust ei piira ettejuhtuv soo või sügavam veekogu. Vajadusel suudab ARGO ületada pikki vahemaid vee peal.
- Amfiibliikurile saab lisada päramootori, mis muudab ta peaaegu et mootorpaadiks.
- ARGO safareid korraldatakse talveperioodil mööda jäätunud veekogusid või kevadel, suvel ja sügisel selleks ettenähtud maastikuradadel. Nõrk jää pole enam takistuseks.
- ARGO maastikusõidukid sobivad kasutamiseks seiklusüritustel, ekspeditsioonidel, ellujäämiskursustel, päästeoperatsioonidel, ligipääsemiseks raskete teeolude ajal ääremaade asulatele.
- ARGO ATV Avenger tehnilised näitajad: ühe juhthoovaga, kaheksa vedava rattaga, lisada saab kuni 15 hj päramootori, tunnilugeja, kaal 547 kg, võimsus 25 hj, kandevõime maapinnal 521 kg, kiirus vees 4 km/h, kiirus maal 35 km/h.
Allikad: Veematkad ja Beta Group OÜ
(artikkel erineb veidi ajalehe versioonist)
