Vormsil

Vormsil käimise alguses - päikesepaiste, selge taevas (mis läks üle vahelduvaks pilvisuseks või hoopis pilvisuseks) ja natuke üle normi-tugev tuul. Minu jaoks oli väga huvitav näha prügimaju. Neilt, kes rohkem Vormsil käinud olid, sain teada, et kunagi olid need nii puhtad, et seal sai ööbida. Praeguseks on need juba korrast ära ja ööbimiseks sobimatud (kui just mõne puhtama ei leia juhuslikult).  
 
Päeva keskel - trotsisime tuult, tuisku ja lund. Rühkisime silmi madalamal hoides nii päri- ja vastutuult .. või koguni vedelesime tuule peal.  
 
Ja tagasiteel otsisime õiget rada mandri poole. Peale lume, õrnalt aimatavate lumevallide, kadaka-ääristuse ja kilomeetripostide suurt midagi ei näinudki.   
 
2 km enne mandrit aeglustasime oma sõidukiirust, kuna eest leidsime u. 6 autot seismas. Seisime meiegi. Vaatasime, läksime uurima ja appi, kaevasime, lükkasime, saime liikuma ning jõudsime mandrile.  
 
Õhtul, kui olin koju jõudnud, kukkusin 9 ajal nii sügavasse unne, et enne hommikut end ei liigutanudki. Terve ülejäänud päeva käisin rahuloleva ilmega ringi ja pajatasin me käigust. Neile, kellele me käigust rääkinud olin, kõlas  see kõik väga uskumatult.
 
Sellist seiklust ja adrenaliiniannust oligi mul üle pika aja jälle vaja. Mõtlesin, et peale seda suurt tuult ja tormi arvab organism, et nüüd võiks järele anda ja haigeks jääda. Nina natuke tegelikult kinni on, aga muidu pole häda midagi.
 

 
Kui nüüd veel aega on, vaata pilte ka: http://www.zone.ee/tirtsikas/Matk%20Vormsile/index.html  
 
Muud midagi, kui järgmiste põnevate seiklusteni! :)