Egiptus on üks neist paljudest kohtadest, mida PEAB nägema! Mina käisin seal koos oma õega (jaanuar 2006) Eks reisitud on varemgi, kuid kaugele...soojale maale pole ema meid veel üksi lasnud. Mina olin siis 16, õde 18 (nüüd oleme aasta vanemad). Kodus käis meeletu pakkimine...Eestis oli siis nii külm, aga meie pistsime kohvrisse oma kleidikesed, seelikud. Kui ema meid lennukile oli saatnud ja me õhku tõusime....oh seda õnne! Kirjeldamatu vabadus puges hinge.
Egiptus on üks neist paljudest kohtadest, mida PEAB nägema! Mina käisin seal koos oma õega (jaanuar 2006) Eks reisitud on varemgi, kuid kaugele...soojale maale pole ema meid veel üksi lasnud. Mina olin siis 16, õde 18(nüüd oleme aasta vanemad). Kodus käis meeletu pakkimine...Eestis oli siis nii külm, aga meie pistsime kohvrisse oma kleidikesed, seelikud. Kui ema meid lennukile oli saatnud ja me õhku tõusime....oh seda õnne! Kirjeldamatu vabadus puges hinge. Juba lennukis sai meil päris palju nalja. Üks tõmmu, pruunisilmne kutt õpetas lennuki eesotsas reisijatele päästevestide kasutamist...no ta oli tõesti kobe, me lausa pidime teda oma "seksika pilguga" jõllitama. Lõpuks ei tulnud tal sellest demostreerimisest midagi välja, ta purskas naerma. Vaene mees, õnneks ei läinud meil kellegil päästeveste vaja.
Kui õhtul hilja Hurgadasse jõudsime oli seal külm. Ööd olid seal tõesti jahedad. Sealses lennujaamas toimus meie esimene kohtumine mustade meestega. MEELETU VAHTIMINE...ikka nende poolt! Oleme ilusad noored inimesed, harjunud sellega, et me Eestiski meestele silma jääme, aga seal....no enesehinnang oli küll taevas! Nende jaoks on hele nahk, blondid juuksed ja sinised silmad UNISTUS! Me olime kodust nii palju õpetussõnu kaasa saanud, et üritasime madalat profiili hoida...alguses. Tollitöötajad olid uskumatult pervod! Vaesed väsinud inimesed, kes pidid meie taga passijärjekorras seisma, meid vaadati seal korralikult, ikka läbi ja lõhki...tunduvalt kauem kui teisi. Kuigi teisi seal läbi ei otsitud, oli vaja tollimeestel meid katsuda. Me ei osanud suurest ðhokist midagi teha, vaatasime, et sealt kähku minema saaks. Sealne giid oli väga "abivalmis" ja pakkus meile lahkelt paremat hotelli, kuna meil olevat nii ilusad silmad. Me siiski keeldusime.
Hotell oli meil armas. Hästi palju rohelust, mitu basseinikest aias jne. Tuba oli kena, jälle saime oma ilusa näo eest (nii nad ütlesid) parema toa, rõduga ja ilusa vaatega. No kui antakse, siis võtame! Hommiku- ja õhtusöök oli naljanumber....kui me õega söögisaali astusime, siis üks kokapoiss vilistas ja jooksuga olid veel 10 tükki kohal- ilma naljata!!! Suhteliselt ebameeldiv oli tegelikult niimoodi süüa, kui kari mehi vahib, võib-olla selle pärast seal 5 kilo kaotasingi (mis olid kodus kohe tagasi) Iga natukese aja tagant käis ikka mõni neist meestest küsimas, et kas me seda või toda juurde soovime. Kõik nad seisid oma pannide taga reas, rõõmustasid ja hõiskasid kui meile kellegi kana rohkem meeldis. Söögid olid päris head, kuid mõned asjad olid harjumatu maitsega, oleks tahtnud õudsalt need järgi jätta...sellest sai meil uus nali: "Ma jään sulle teene võlgu, kui sa selle jubeda rohelise asja mu taldrikult ära sööd." Nii need teened meil õega omavahel kogunesid.
Päevad olid seal suhteliselt ühesugused. On küll palju erinevaid tegevusi, mida võiks seal proovida, aga kõike lihtsalt ühe korraga ei jõua! Näiteks reis Kairosse, see kestis vist 2-3 päeva. Meie sinna ei läinud...küll teine korda jõuab! Pigem oli tähtsam rand ja päike. Käisime snorgeldamas. See oli vahva, muidugi kogusime seal uusi mustasilmseid "sõpru" ja rumalad plikad...jagasime ka oma telefoni nr-d. Aga kalad on värvilised nagu pildiraamatus. Mul "õnnestus" sattuda üksi ühe suure korallirahnu kohale...see oli hirmu tekitav, sest nägin seal veemadu(hiljem selgus, et see oli üli mürgine veel pealekauba) sibasin sealt kähku minema, endal see vastik ekstra-soolane vesi kurgus ja silmas. Snorgeldama sõitsime suure jahiga, kus sai ilusaid pilte tehtud...helesinine vesi jne. Üks meeletus millega hakkama sain oli see, et hüppasin jahi teiselt korruselt alla vette(see oli ikka kõrge-kõrge ja päris põrutav hüpe) Mu imestuseks kaasreisijad plaksutasid, aga see ei olnud veel mu tähetund. Reisile andis palju juurde see, et tutvusime kolme naljavennaga Viljandist. Nendega käisime hiljeb linnapeal, pubides-klubides jne. Nad olid meie lõbustajad ja turvamehed.
Sattusime Viljandi-tüüpidega (nii on neid kergem nimetada) ühte baari. See asus linna ääres, vist mingi kohalike koht, turiste seal ei märganud. Üks kohalik naine tantsis seal (ega ta vast teiste naiste silmis heas kirjas polnud...sest naised seal ju üdini kaetud) Tema aga hõõrutas seal puusi, riided olid küll seljas, pikk ümber seelik jne. Ega paljast keha näha polnud, pigem kumerused. Vaatajateks olid AINULT kohalikud mehed. See naine tuli meie laua juurde ja ütles mulle, et tule, tantsime. Uued sõbrad hoidsid mul käest kinni, et ei lähe, ei lähe. Ma olin muidugi lõbusas tujus (odav õlu jne) ja põrutasin "lavale", ehk siis ringi, mille mehed olid tekitanud. Hõõrutasin seal ikka korralikult, hea araabia muusika jne. Kui tantsu lõpetasin, siis vaatasin, et õde ja uued sõbrad juba ootavad, et saaks minema tormata. Mulle seletati hiljem viisakalt, et see oli striptiisibaar. No ausõna ma ei saanud sellest enne aru!!! Mis striptiis see selline siis on?! Kähku oli sealt ära vaja minna selle pärast, et need meeste pilgud ei tõotanud sugugi head. Niiet korra elus olen olnud striptiisitar- minu tähetund. Kõike peab proovima eksju!?
Tänavaelu ja kaubitsemine...alguses saime kõvasti petta. Ostsime suure hurraaga vesipiibu, hiljem selgus, et 100 asja olid sealt puudu, isegi toru. Nad hajutasid lihtsalt nii kavalalt meie tähelepanu + maksime väga kalli hinna. Nad suudavad NII SIIRAD olla, lausa uskumatu! Pakuvad teed, näitavad perekonna albumit, räägivad kui vaesed nad on ja kui palju lapsi toitmist ootab. Pärast seda, isegi kui sa ei taha....siis tekib nagu kohustus midagi osta, et "kuidas ma lähen nüüd niisama siit poest ära, raiskasid nad ju aega minu peale." Magnet oli ka see, et "Where are you from?...aaa....Estonia, verrry beautiful country, my friend lives there" et tule aita mul talle kiri kirjutada. Mõeldakse mida iganes välja, et sind enda poodi meelitada. "Special price...ONLY FOR YOU!!!" Me siin Eestis oleme harjunud, et kui keegi ikka sind kõnetab, siis vastad viisakalt. Seal tegime ka korduvalt selle vea....ehk siis me ei saanudki edasi liikuda, sest mehed muudkui tahtsid juttu puhuda. Alguses oli naljakas niisama tõsise näoga neist mööda kõndida, ikka naeratasime jne. Hiljem oli nii kõrini, et vägisi hoidsime suu kinni, et midagi neile ei kärataks.
Hotellist üle tee asus üks vesipiibupood, kust endale uue korraliku veskari muretsesime. Nende poistega seal saime sõbraks. Praegugi oleme veel sõnumeid vahetanud. Me veetsime ikka tunde (iga päev) seal poes, väga huvitav oli kõigest kohalikust elust kuulda. Käisime ööklubides ja 2 ööd üürisime hotelli ka. Neil oli vist mingi kõrvalmõte ka...aga tegelikult me seal lihtsalt lõbutseisime natuke, jõime Stella õlut jne. Õde muidugi valgustas mind hiljem, et tema "kutt" oli super suudleja. Võin saladuskatte all öelda, et minu oma ei jäänud neis asjades alla. Väga "siiralt" suutsid nad valetada, et neil naisi pole olnud...kuigi nad olid 25 aastased. Meelitasid selliste sõnadega, mille peale me ei osanud suurt midagi kosta, kui siis väheke punastada. Ei ole midagi öelda- eestlased, või siis meie...ei ole ikka sellise kõnepruugi ja ninnu-nännuga harjunud. Lõpuks mul saigi kõrini, et tyyp, sa ei tunne mind...mis armastusest sa räägid?! Meie lähme siit minema ja teie unustate meid, sest neil käib sealt poest tuhandeid tüdrukuid läbi...No sellega oli kõik öeldud!
Üks viga mille me tegime oligi see, et sõbrustasime liialt palju kohalike meestega- erinevatega muidugi. Kodumaal oleme harjunud, et okei, kenad noormehed...las siis teevad välja, et võib ju minna ka kusagile pubisse. Aga seal...ju andsime liiga palju "lootust" ja käisime erinevate tüüpidega väljas. Meile oli see lihtsalt huvitav, erinevad inimesed, erinevad jutud. Aga pärast saime paar vihast smsi, et nende maal nimetatakse "sellised" bitchideks. Kuigi me ei teinud ju midagi paha...enda arust! Niiet see rikkus väheke tuju....pidime neid mehi seal koguaeg kohtama- püüa siis ära seletada, miks me olime eile selle Backry või Alexi, mitte nendega. Hiljem ei tahtnud me selle pärast isegi randa minna, sest rand oli täis meie "uusi sõpru." Kuid basseini ääres oligi tuulevaiksem.
Minu lemmik tegevus oli banaaniga sõitmine. Ehk siis selline kollane banaanikujuline asi...hüppad peale, hoiad kinni ja paat veab sind mööda laineid. Me suutsime vist jälle kellegi endasse armuma panna, sest sõitu pakuti hiljem tasuta ja pikalt. Eriti meeldis paadijuhile teha pöördeid, et me ikka vette plärtsataks ja et ta meid "päästa" saaks. Päris naljakas oli seal ukerdada, keset neid laineid oma päästevestiga...nagu abitu pardipoeg.
Mis siis veel toredat või üllatavat. Üllatus oli see, et suitsetati KÕIKJAL(meie õnnistus)Taksos, poodides....igalpool! Ja oli TaxFree pood, kust sai kuni 24h peale saabumist osta alkoholi, kuni 5 liitrit. Muidugi kasutasime me targalt võimalust, aga 18 polnud piisav vanus. Selleks pidi 21 olema. Mingi mees tänavalt aitas meid hädast siiski välja. Poodides oli müügil isegi ägedaid asju, peale kõige pudi-padi. Nt firmariideid, mis olid päris odavad ja isegi mitte võltsid.
Mis siis meenub Egiptusega seoses, hullud mustad mehed (ei, neid pole vaja karta, kuid tähelepanu saab üleliiagi palju) Ega meie ei tahtnud enda säärejooksu ka varjata. Ikka pigem nappe riideid kandsime- las vahivad siis, kui see nii suur ilmaime on! Inimesed on VABAD ja õnnelikud. Miks ka mitte- kui tihti elatakse tänavatel papitüki all ja rikas ollakse siis kui sul on kaamel. Meie egipti-sõbrad rääkisid meile seda, et egiptuse meestel võib olla mitu naist. Kuid juhul- kui nad suudava dneile kõigile tagada võrdse elu(olgu siis tänaval või majas) Üldiselt elab kogu suur suguvõsa koos(ämmad-äiad jne) Majad on lõpetamata, nt üks korrus on puudu vms, sest siis ei pea maksu maksma maja pealt. Bensiin on ODAV, see oli midagi sentides...60 senti ehk liiter? Moslemid seal "ei joo", tavaline oli aga see, et taxojuht kulistas maialt turistide viina. Kaubelda tuleb osavalt....odavalt saate asja nii või naa, kuid asju võib ikka saada VÄGA odavalt, kui ainult neist teesklejatest hale ei hakka. Liiklust seal põhimõtteliselt ei eksisteeri....ma pean silmas seda õiget liiklust ja liiklusmärke. Sest mina ei näinud seal isegi STOP märki, rääkimata veel millestki muust. Toimib "piibutamise reegel" 1 piip tähendab seda, ja 2 tükki seda jne. Mõned sõnad, mille ära õppisin (kirjapilt on vast vale, kuid hääldus on midagi sellist) izeija- kuidas läheb? halaass- lõpeta ära! habibi- armasaim /mu armas... visahedak- terviseks! (proosit) oh, neid oli veel...kuid kui neid ei kasuta, siis kipuvad meelest minema.
Jäin reisiga väga rahule, just see vabaduse tunne. Et teen, mis tahan...olen noor. Kuid saime peale seda reisi kõvasti targemaks...nüüd sügisel on sõbrannadega uus reis plaanis, seekord Türki. Ei usu, et seal asi väga erineb, võib-olla mehed on hullemad?! Aga eks seda ole näha...kuid kindel on see, et need õed, kes sinna lähevad on palju ettevaadlikumad või oskavad siis vähemalt mõningaid ohte näha....ja ei tee nii palju lollusi.
