Hommikul (mis kellaajaliselt oli pigem lõuna) vaatasin aknast välja - kui nüüd need suured pilved sinisele taevale vabad käed annavad ja päikese peidust välja lasevad, siis mind koos kaameraga kodust ei leia! Nii nagu ma lootsin, läksid suuremad pilved minema ja päike hakkas vallatlema! .. ja mõne aja pärast olin mina kodust läinud.
Igatahes sellest minekust algas lugu sellest, kuidas Tirtsikas Tallinnast välja tahtis minna :) Mul ei olnud plaani, kuhu ma lähen või kui kaugele ma lähen, kindel olin ainult selles, et ma ei taha minna ainult Botaanikaaeda ja mere äärde. Nendes kohtades olen ma juba piisavalt käinud ju!
Autos panin tänapäeva seadmete abil raadio mu MP3-me mängima ja sõit võis alata! Mööda Laagna teed lõpuni, siis vasakule ja Narva suunas. Mõne aja pärast tegin Maardu järve ääres peatuse.
Täitsa lõpp! Mul oli tunne, et ma olin viimane, kes kalastajate ja lohelennutajate kokkutulekule jõudis! See oli uskumatu, mis järve jääl toimus!! Kui ühed istusid ja püsisid vagusi, siis teised ajasid lohe lendu ja lohisesid kalastajate vahel suure tuule tõttu mööda jääd lohele järele. Mõni isegi tõusis õhku!
Kuna järvel oli tuul külm ja seda tuult oli palju, siis ma kaua end ei piinanud. Sõitsin minema. Jälgisin teeäärseid suunaviitasid ja isegi kiirelt ei sõitnud - et kui leian midagi huvitavat, siis pööran kohe, mitte ei mõtle, et äkki eespool tuleb veel midagi huvitavat. Mõne aja pärast juba tegingi parempöörde .. ja jõudsin Maardu mõisani. Tegin seal mõned pildid ja kobisin minema. Sinka-vonka mööda teed ja ristmikke jõudsin Kostiverre - sild, jõgi, puitaed ja kohalikud paksud Margaretad! Väga lahe!!
Pidev naeratus püsis näol ja rahulolu oli rohkem veel kui maksimumi peal. Hing ei osanudki muud tahta, kui päikest, ilusat ilma, suurepärast muusikat, lumist loodust, kõikvõimalike obektide pildistamist ja sihitult ekslemist.
Kostiverest võtsin suvalise suuna kuskile mujale. Sinka-vonka mööda teed - jõudsin Jõelähtmele. Mõned pildid Vallamajast, Rahvamajast, sillast ja kirikust ning sinka-vonka mööda teed, kuni jõudsin kohta, millest mul aimugi polnud. Alles hiljem, kui jälle kodus olin, uurisin kaarti, et ma VIST olin Mannival/Mannivas (ma ei tea, kumba pidi seda öeldakse, sest ma ei ole seal enne käinud ja nime väänamise loogika mul hetkel puudub), siis Ihasalu lahe ääres ja selle äärsetes asulates.
Igatahes ma sain imestusest peaaegu lõhki minna, kui minu pisike 1,4-se mootoriga putukas järskudest jää ja lumega kaetud küngastest üles ronis! Ja ei köhinud ka! Targad oskavad öelda, et ega mootori võimsus siin suurt rolli mängigi. Oluline on, et head papud all on.
Päris Ihasalu lahe kaldale oli ehitatud 2 maja. Mõtlesin neid vaadates, et kui merepoolsed tormituuled puhuma kord hakkavad, siis need majad küll terveks ei jää. Või kui siiski jäävad, siis tuult nad lasevad ikka rõõmsalt läbi - nagu polekski vahet, kas oled majas või õues, tuult saad niikuinii.
Kui ma uuesti Manniva suunas sõitsin, kohtasin veel ühte mäest üles sõitmist vajavat küngast. Ka see ei olnud mu putukale keeruline etteaste. Väga lihtsalt saime mäest üles ja võisime pildistamiseks uue peatuse teha.
Ilmselt seepärast, et ma olin Ihasalu lahele lähedal, puhus künka peal päris mõnus tuul, mis tekitas pinnatuisku. Terve tee oli õrnalt lippavaid lumehelbeid täis. Tegin neist pildi ja tõstsin pilgu - "Kas tõesti maapealsed tähed?", "No, lumi ei saa ju nii kaugele sedasi helkida .." arutlesin enda ette. 
Istusin autosse ja sõitsin natuke lähemale. Heh! Mis maapealsed tähed! Need on ju pesuehtsad silopallid!! Lihtsalt see, et ma sellise koha peal olin, kust päike silopallidelt mulle vastu sätendas, tekitaski minus imestust, et näed, mis võimalik on.
Klõpsisin mõned pildid veel Jõelähtme kirikust ja mõtlesin, et praeguseks kaugetest kohtadest aitab - sõidan tagasi Tallinna. Kuna päikeselise päeva osa hakkas vaikselt lõpupoole liikuma, siis tahtsin kindlasti enne päikese lõplikku kadumist Pirital ära käia. Nii ka tegin. Kiirelt Piritale ja jooksin mööda kallast kaameraga siia-sinna.
Äärmiselt omapärased olid minu arust merepiiskade ja tuule poolt tekitatud jääskulptuurid. Sellist asja ma polnud enne näinud, kuidas veepiisad taimede najale end püsti ajavad ja siis laienevad veelgi, kui tuul piiskasid juurde pritsib.
Mõned pildid veel kesk- ja vanalinna taustal ning päevane seiklus võis ametlikult lõppenuks nimetada. Ma usun, et ma sain peaaegu kõik oma puuduolevad loodusvitamiinid kätte ja võisin ääretult rahul olla.
Ülejäänud pildid seiklusest, asuvad sellel aadressil.
