Seikleja.com, peagi uue nimega Ohhoo! katsetas nädalavahetusel uut seiklust - Linnurallit.
Seiklusuuendajad pakuvad igal hooajal midagi uut. Linnuralli on ilmselt selle hooaja hitt. Paljassaares pole veel tippaeg küll alanud, kuid juba on linnud platsis, igasuguseid sulelisi passib sisetiikides ja tuulealustel randadel. Meie loendasime 19 liiki, osavamad 23. Hooaja tipp saabub aga paari nädala pärast.
Kus keda-mida näha sai, saab näha Google Mapsi interaktiivselt kaardilt. Tavalist moodi on pildid muidugi Võrgu-aasa Galeriis.
Linnuralli tähendab seda, et enne matka algust saavad meeskonnad kaardi, binokli, pikksilma ja tabeli koos linnuraamatuga ning peavad leidma looduses võimalikult palju erinevaid linnuliike.
Võidab see, kellel on pärast rohkem linde (tabelis).Paljassaare on omapärane koht selleks seikluseks. Praktiliselt linnasüdames, aga täielik linnuparadiis roostikutiikide ja vaiksete lahesoppidega. Alustasime Katariina kai juurest ja kui enne linnurallile minekut tundus ümbruses liikuvat vaid paar varest, siis pikksilmaga vaadates oli hoopis teine pilt. Kohe kai otsa peal passisid meid rauakolaka tagant paar auli, keda palja silmaga ei näinud. Siis selgus, et palgijuppide otsas ei istu mitte lihtsalt kajakad, vaid kalakajakad. Merikajakaid polnud veel näha, naerukajakaid samuti.Luiki aga võis nurgatagusesse lahesoppi hiilides juba üsna palju näha.
Sisemaale suundudes tormasime pea laiali otsas linnuvaatlustorni poole, kuid Bert juhtis meie tähelepanu väikesele värvulisele, kes puu otsas oksalt oksale hüppas. Rasvatihane muidugi.Kirja said ka needsamad varesed, kes meid juba algusest peale Pikakari parklas olid jälginud. Linnuvaatlustorni ronides aga avanes vaade Paljassaare kunagise saare ja mandri vahele jääva kinnikasvanud roostiku tiikides käivale aktiivsele linnulaadale. Seal oli partlasi ja luiki, kajakaid ja igasuguseid sulelisi.
Panime nähtud liigid kirja ja edasi allatuulerannikule - kesklinnapoolsesse külge, kus silmaga vaadates oli jälle üsna tühi pilt, binokli ja pikksilmaga paljastusid aga lainetes hulpivad sõtkad ja aulid. Järgmine linnuparadiis peitis end vaikses liivases abajas Paljassaare kahe hargneva tipu vahel. meeldejäävaimad isendid seal olid meriskid - koomilised kõndijad ja lärmakad kisajad. Kogu askeldamist jälgis väärikalt eemalt roostikust üksik haigur. Kirja said ka merikajakad, kormorane aga Naissaare vahel oleval majakal pikksilm ei tuvastanud - külm meretuul oli nad minema puhunud.
Põõsaste vahelt värvulisi seekord eriti ei leidnudki edasi Kopli liinide poole liikudes. Küll aga fikseerisime hääle järgi lõokese ja lendamise järgi sai liik määratud ja tabelisse kirja. Bert nägi korraks ka harakat, aga teistel jäi see igapäevane lind nägemata. Veepuhastusjaama s***väljade vahel lippas ringi üks linavästrik ja põõsastel konutasid mõned varblased. Mitte niisama varblased, vaid põlluvarblased. See sai määratud raamatus oleva pildi järgi.
Ja siis jäi linnuriigis vait - taevasse ilmus roo-loorkulli veidi räbaldunud siluett. Kokku saime kirja 19 liiki ja see muidugi esikohta võistkondade seas ei taganud. Vaatluse kõrvalnähuks on sõltuvuse teke - nüüd ei vaata linde enam mujal ka mitte lihtsalt niisama, vaid tekib küsimus, mis liigiga on tegemist.
