Jaan (25) enam nii palju ei hääleta, kui varem. "Elu on ohtlikuks läinud," põhjendab ta oma elustiili muutumist. Varem elas ta suviti Nipernaadi elu: kevadel läks ja sügisel tuli koju tagasi. Vahepeal elatus, millest juhtus, kuid ei varastanud kunagi, peab vajalikuks lisada. "Minu elustiil?" küsib ta imestades, "ma olen sellise stiiliga inimene, kes kuulab KUKU–raadiot, loeb "Eesti Ekspressi" ja käib nädalalõppudel autoga linnast väljas, näiteks mere ääres. Talvel kihutan aga mõneks nädalaks Otepääle suusatama. Oleks aega, siis prooviks ka hääletada, kuid minu aina karvasemaks muutuvat välimust nähes mind vist peale võtta ei taheta."
Jaan tunnistab üles, et iga kord ta ausalt üksi tee ääres hääletanud ka ei ole. "Paar korda tegime trikke, mil (mees–)seltskond kükitas põõsas ja tüdrukud hääletasid. Ka nii sai peale, ehkki mõnikord pahandati. Kõige helgemad mälestused aga on Lõuna–Eesti külavaheteedelt, kus ühte "villisesse" suruti sisse 14–liikmeline seltskond.
