Pildid siin!
Novembris on Eesti ilmateate lubatud "soe vahemereline õhk" kohapeal ca 9-14 kraadine tuuline ja kuiv õhk, mis öösel tormiks paisub. Barcelonas käiakse vatijopedega, põhjamaalased tõmbavad T-särgile pintsaku peale, kui Barcelonetta randa patseerima lähevad.
Kuhu siis minna Barcelona tuulistel novembriõhtutel?
Alustame järjekorras. Kõigepealt - pilt kaardile näitab, et linna läbib üks hiiglapikk puiestee diagonaalis läbi ruudukujuliste kvartalite. Sinna suundumegi.
Merepoolne ots, kus Rambla de Prim ja Av Diagonal kokku puutuvad, on üsna magalalinlik, suured korruselamud ja parklates laiutav autodemeri. Uued, ehitatavad majad on siiski arhitektuurselt huvitavad, Eesti kinnisvarabuumikarpidega ei anna võrreldagi. Pole ime - Barcelona tähtsamad vaatamisväärsused on ju loodud Antonio Gaudi poolt, kes karpjaid vorme ei sallinud ja juhindus konstruktsioonidest looduses.
Jalutame mööda Diagonali seni, kuni tuleb Sagrada Familia juurde ära pöörata. See kirik, mis kuulu järgi peaks 2020. aastal valmis saama, ongi üks Barcelona imedest. Varem pole ma sinna sisse vaadanud, seekord ostsin 8-eurose pileti.
Sagrada Familia - ikka ehitavad
Huvitav, et mitmeid kordi suurem ja kõrgtehnoloogilisem ehitis - jäätmekäitlustehas siin hotelli lähedal sai valmis vähem kui aastaga, aga rohkem kui sada aastat tagasi projekteeritud katedraali ikka veel ehitatakse. Antonio Gaudi tekitas tõelise arhitektuuripähkli, et isegi nüüd ei suudeta üks-kaks-kolm lihtsalt maja püsti panna mõne aastaga.
Eelmine kord, ca 10 aastat tagasi, kui käisin vaatamas, tundus pilt olevat üsna sama. Seekord sai aga sisse ka. 8 eurot pilet. Muuseumis oli ikka näha, et 10 aastaga on üsna kõvasti juurde nokitsetud. Aga lõplikust valmissaamisest on veel puudu tohutult palju - näiteks peatorn, mis on tõeliselt hiiglaslik ja futuristlik, varustatud pompöösse ristiga, mille otstest peaksid prozhektorid taevasse joonistama veel suurema risti ja selle risti sees saab mitmel korrusel veel ringi ka jalutada.Lift juba töötab - viib "pisikestesse" kõrvaltornidesse kuskile poole peale. Maksab küll 2 eurot, aga eeldatav järjekorras seismise aeg on 1 tund. Seega suhteliselt mõttetu atraktsioon. Keldris asuv muuseum aga on küll huvitav.Peatorni alumised sambad on juba laotud. Kuid ehitada võib-olla veel sajandi jagu. Või kes teab - äkki vahepeal ehituses toimub tehnoloogiline revolutsioon ja androidid püstitavad kiriku mõne aastaga.
Teine õhtu - Barcelonetta
See ajalooline vanalinn nr 2 (Vana peatänava La Rambla ümbrusest veidi eemal, poolsaarel sadama kõrval) on jällegi enam-vähem ruudukujulise kvartaliplaneeringuga ja paksult täis restorane. Üks parem kui teine. Põhitoitudeks Tapas (suupisted veini kõrvale) ja muidugi kalaroad. neid tuuakse kohale värskelt. Järgmise päeva hommikul sealt läbi lipates kohtasin jääga jahutatud kalakonteinereid, mida köögitöölised mööda tänavat restode tagaruumidesse kolinal veeretasid. Värske kala lõhn levis tänavatel, mis õhtupoole asendus värske kalaroa aroomiga. Barcelonetta taga on rand. Liivarand südalinnas. Aastaid tagasi sai seal vedeletud, läptop padjaks - raske on südalinnas vaba hotellikohta leida. Rannas laenutatakse surfivarustust ja on hiiglapikk ja -lai promenaad: vanameeste patseerimiskoht.
Kolmas õhtu - Montjuic
Ehkki olin juba neljandat korda Barcelonas, ei mäletanud ma Montjuici mäest midagi. Esimene kord sõitsime kuskilt bussiga olümpiastaadionile, aga mäest ettekujutust ei tekkinud. Seekord sai Barcelonettast võetud rippraudtee (9 eurot) ja sõidetud Montjuici poolele nõlvale - selgus, et see sõit on natuke pettus, edasi mäe tippu saamiseks tuli juba ümber istuda hoopis kallima rippvagoneti sisse. Aga kuna nii kaugele juba tuldud, vantsisin tippu jala. Kah huvitav, sest tee oli palistatud botaanikaaedadega ja suhteliselt inimtühi, sest mugavad euroturistid rippusid trossvagunites.Tipus asub Montjuici kindlus, kus on ka sõjamuuseum. Militaristidele kindlasti huvitav, mulle piisas väliekspositsioonist, milleks oli natuke sõjatehnikat ja kahureid. Põhiline aga on kindlusest avanev vaade kogu Barcelonale, eriti päikeseloojangul. Alla minnes üritasin külastada ka üht Geocachingu aaret, aga läks juba pimedaks ja aarde juures tuli iga kahe minuti tagant pimeduses eksinud turistidele juhatada, mis suunas mäest alla saab. Kummaline. Enne polnud botaanikaaedades hingelistki, ju pime ajas nad kindlusest kõik korraga alla tulema.
Neljas õhtu - Casa Mia ja La Rambla
Muidugi ei saa kohustuslikust La Rambla külastamisest. Räägiti hirmujutte lollidest turistidest, kes kaamera kaelas La Ramblal jõlguvad ja kes kaamerast lähima kümne minuti jooksul ilma jäävad. Ma jõlkusin seal oma pool tundi kaamera näpus ja ei juhtunud midagi. Rihm oli muidugi igaks juhuks ümber randme. Ramblal on igasuguste grimmeeritud liikumatute kujude atraktsioonid läinud juba üle igasuguste piiride. Sama ärimudelit kasutatakse paksult. Iga tegelane on end võõbanud Don Quijoteks, lumememmeks, kirstusurnuks, vanameheks koeraga jne ja seisavad liikumatult, kuni keegi poetab mündi. Üks tegelane oli end ja Soome kelku lihtsalt valge värvi rulliga täis mäkerdanud ja ootas münti, et siis mingit jõululugu grammofonist lasta.Rambla lõpus olev väljak aga on tuvide vallutatud. Turistid lastakse halastamatult täis, kui nad sinna liiga kauaks jäävad. Sealt edasi on aga väheke jalutamist Gaudi kuulsa Casa Mia juurde - järjekordne ümarate vormidega maja. Tagasi Barcelonetta poole jalutades võib veel läbi astuda triumfikaare juurest, sealsamas asuvast suurest pargist parlamendihoone kõrval ja tagasi metroosse kobida, et kesklinnast eemale hotelli sõita. Vaatamata jäid veel suur konverentsikeskus, Güelli park, Montseratt, olümpiaküla. Need jäävad järgmiseks korraks.
