Lubasin siis, kui eelmise matkasaapatesti tegin, aasta pärast oma uutest saabastest kirjutada. Et kuidas siis Lafumad vastu peavad.
Nüüd on rohkem kui aasta möödas. Lafuma Kolarid on endiselt terved. Kuid rikkusin nad eelmisel kevadel natuke ise oma süü läbi ära.
Just nii, nagu näha alloleval pildil.
Läksime kevadel Silma roostikurajale, mis oli sel ajal vee all ja tunnike kahlamist roostiku mudases merevees murdis saapa vetthülgavuse. Lõpuks olid nad täiesti läbivettinud.
Pärast kodus sai küll mitu nädalat kuivatatud, pestud, kuivatatud (et muda ja kõdu lõhna välja saada), kuid päris vettpidavad nad enam polegi. Kummiosa sügavuseni kannatab muidugi vees olla ja ei juhtu midagi, kuid ülemine riideosa on üsna läbilaskev.
Samas kannatab matkata nendega edasi, sest katki kuskilt miskit pole ja ka külma kannatavad hästi. Sooja ilmaga on veidi ebamugavad, sest alumine osa on kummist ja ilmselt peale läbivettimist sai kahjustatud ka sisemine ventileerimise süsteem, nii et jalad lähevad niiskeks mitte välisest niiskusest, vaid sisemisest.
Üldiselt võib aga üelda, et need minu teised matkasaapad on ikka oluliselt vastupidavamad, kui Garmontid olid. Mingeid kulumise märke pole, näevad välja peaaegu nagu uued. Mudast tulles on lihtne kummiosad (mis on nagu kalossid) uuesti puhtaks pesta ja korras. Tõsi, üks puudus sellel kummiosal on veel (lisaks halvale hingamisele): tald on natuke libedavõitu. Võib märjal laudteel kergelt libastuda.
