Ilmus ajakirjas Navigaator, märts 2008
Navigaator kutsus norrakate ligi seitsmemeetrist mootorpaati Askeladden Z7 testima kaks eelmisel aastal Tõnu Kaljuste rib-tüüpi paadi Da Capo kojutoomisel Põhjamerel ja Läänemerel torme trotsinud meest – Martti Kuldma, kes tegi läbi kogu raske teekonna Inglismaalt Eestisse, ning Kaido Einama, kes sõitis kaasa teekonna viimasel etapil. Mida arvavad mehed Askeladdenist?
Tekst Kaido Einama Fotod Andrus Kalkun
Hommikul teatab raadio, et kiirlaevad Tallinast enam ei välju ja juba ette on teada, et osa Saaremaa praame jääb ka sadamasse. Selle teadmisega koguneme Pirita jahisadamasse, kus puuladvad püsivad suhteliselt liikumatult, vihma aga kallab tõsiselt – nii, et normaalsed inimesed ei lähe isegi vihmavarjuga tänavatele, autod pritsivad niikuinii küljelt ja alt märjaks. Tuul pole Tallinna lahel veel õnneks väga tugev, kuigi avamerel juba torm möllab. Õhtul murdub Tallinnas puid autodele ja kaldaserv kaob vee alla, tuulekiirus tõuseb üle 20 meetri sekundis ja elektrikatkestustest ei vaevu uudistekanalid enam vastu ööd isegi mitte teatama. Sellises olukorras oleks paaditest muidugi kõige etem, aga meie ootusi ei peta ka hommikune ilm – lainet on, vihma samuti ning nähtavus kehv. Seega pole ees mingi pühapäevapiknik ja lainetel hüpata ikka saab. Just selliste, tavalisest enam katsumusi pakkuvate ilmadega ju minnaksegi uut paati ja selle võimeid proovima.
Koerailmaga paati testima
Paksus vihmas oleme läinudsuvise paadireisikaaslasega, Elisa arendusjuhina töötava Martti Kuldmaga vee- ja tormikindlates riietes karmiks katsumuseks valmistudes pea ainsad hingelised. Inimesed, kelle autod kai äärt ummistavad, on pigem lähedalasuvates kontorites ja konutavad soojas toas arvutite taga, sest mingit askeldamist mere ääres märgata pole. Siiski selgub, et väga karmiks meresõit ei tõota tulla – leiame Askeladden Z7 külalissadamast kiiresti üles ja sellel on korralik kate peal. Sõida nagu salongis, tuulte ja vihma eest varjus. “Ma tegelikult kujutasin ette, et mingi lahtine koorik on,” ütleb ennekõike purjetamiskogemustega, kuid ka lennukipiloodiks õppinud Martti Kuldma, kui ahtrist katte alt sisse ronime. Aknad on udused ja nagu hiljem selgub, lähevad veelgi udusemaks. Katuse all on kõik vajalik õdusalt ja osavalt ära paigutatud. Tuult pole ja külm ka mitte. Ning mis põhiline – ei saja krae vahele. Peagi on ka teised sõiduseltsilised platsis ja paadi diiselmootor pannakse vaikselt tuksuma. “Pole olemas kõige kõrgemat lainet või kõige tugevamat tuult, millega kannatab merele minna, on vaid kapteni piirid, mis lubavad välja minna,” vastab Balti Merekaatrite müügijuht Olle Uussaar sadamast välja sõites meie küsimusele, kui palju tuult see veesõiduk ka välja kannatab. Tegemist on Norra 6,9-meetrise, vöörikajutiga paadiga Askeladden Z7, mis võtab peale kuus inimest. Muude mugavuste seas leiab sellelt nö. lamamisteki, mis volditakse istmest lahti, laua, mis samal moel lahti käib, ja WC, mis volditakse ka lahti, aga kajuti seinast. Lisaks volditakse juhiistme seljatoe tagant kapist lahti kraanikauss ja pliit ning ahtrist vihma- ja tormikate, lahti ei voldita vaid külmkappi, mis pole ka põhi-, vaid lisavarustuses.
