Suurt Kanjonit võib uudistada kosmosestki

Palju matkaradasid algab kanjoni servalt alla orgu, igal pool on laagriplatse ja kämpinguid. Nii võib jalgsimatkaja hiigelkanjonisse sukelduda nädalateks või kuudeks.

See polnud veel midagi: ka edasisõit maksis sama palju ning Skywalki 20meetrisele sillale mineku eest küsiti 65 dollarit ehk kuus ja poolsada krooni.

Pidasime turistilõksu kalliks ja pöörasime tagasi. Kel aga huvi, siis see 2007. aasta kevadel avatud klaassild on ehitatud Hualapai kommuuni ettevõtmisel Suure Kanjoni kohale. Seal jalutades toetab kohaliku elu arengut, lisaks on silla kõrvale pandud näited indiaanlaste eluasemetest.

Silla osas jagunesid kohalikud kaheks: ühed pidasid seda võimaluseks kommuunile turistidelt raha teenida, teised nimetasid klaassilda Püha Maa teotamiseks, kuna Suur Kanjon on indiaanlastele püha koht.

Grand Canyon Village, kus kanjoni sügavus on juba üle kilomeetri, asus sealt veel mitusada kilomeetrit edasi ja päike oli juba seniidis, nii et tuli hakata kiirustama. Sõit kiirteeni Route 40 oli üliigav, ligi 60 km joonlaua järgi sirget teed mööda tühje lagendikke jutti, kahel pool paistmas vaid mäeharjad ja tasandikud ilma erilise taimestikuta.

Elevust tekitas tee äärde jäänud külake Santa Claus, kuid jõuluvanale ei paistnud eemalt vaadates seal miski viitavat. Samas oleks sellel külal potentsiaali veel üks turistilõks üles seada.

Sirged üle lagendike kulgevad teed on USA sisemaa hõredamalt asustatud piirkondades tavalised, millegipärast puudusid seal ka tee äärde asfaldisse pressitud sakid, mis peaks autojuhi vajadusel üles äratama.

Route 93

Route 93 ristumisel Route 40ga oli see hetk, kus Las Vegasest tulnud Eesti turistid olid muutunud ülimalt näljasteks. Õnneks olid osavad ettevõtjad rajanud tee äärde lausa mitu veidrat toidukohta. Üks end Hiina-Ameerika köögiga reklaamiv toitlustusasutus oli sildile riputanud märksõna steak.

Toitu pakuti aga Rootsi lauas ja tegu oli pesuehtsa sööklaga. Veidi kahtlane tundus, aga näljaga ladusime taldrikud tainasse pistetud kanast ja krevettidest, riisist ja nuudleist looka ning õige pea oli kõik see ka nahka pandud.

Pärast sööki ootas ees veel mitusada kilomeetrit, õnneks vaheldusrikkamal mägisel maastikul. Ajalooline Route 66 ja uuem Route 40 ühinevad Williamsi juures korraks, sestap oli asulasse sisse sõites ida-lääne tee ääres näha ohtralt vanaaegseid vesternistiilis kõrtse ja odavaid motelle nagu kauboifilmides: tihedalt üksteise kõrval, terrasside ja katusealustega.
Hobuste lasipuud on asendatud parklakohtadega, kus seisab mõni farmeri kastiauto. Loodus oli aga teinud läbi totaalse muutumise: tääkliiliasalud ja kõrbemaastikud olid asendunud männimetsade ja saaremaiste kadakaste karjamaadega (kadaka asemel muidugi mingi kohalik küpressiline).

Põhjus selgus GPSist, nimelt olime jõudnud enam kui 2000 meetri kõrgusele. Las Vegase 41kraadisest kuumast oli säilinud mõõdukas 25 soojakraadi. Mõnikord võib aga Nevadast Arizonasse Suurde Kanjonisse sõites vaja minna ka soojemaid riideid, temperatuurivahemik võib muutuda päris suurelt.

Päike loojus halastamatult kiiresti ja nii ruttasime edasi kanjoniservale: nüüd oli näha ka Grand Canyoni siltidega öömaju ja söögikohti - selge märk turistilõksu lähenemisest.
Vahetult enne kanjonit Tusayanis võeti autolt paarkümmend dollarit sisenemismaksu pluss veidi ka iga inimese eest ning algas asfalttee kanjoni serval, kus iga natukese aja tagant leidus parkla ja vaateplatvorm.

Päike riivas esimesi kanjoniservi, kui autost välja saime. Just õigeks ajaks. Loojangupiltide tegemiseks jäi kümmekond minutit, ent vaade oli ligi 600kilomeetrist palverännakut väärt. GPS näitas platvormi taha jääva kanjoni sügavuseks üle 1,1 km.

Kuristikulabürintides vilksatas aeg-ajalt Colorado jõgi, mis selle meeletu orgude süsteemi miljonite aastatega tekitanud on. Seal jõel saab käia ka kanuumatkal - enamiku aega möödub matk muidugi hämaras.

Samas algab palju matkaradasid kanjoni servalt alla orgu, igal pool on laagriplatse ja kämpinguid. Nii võib jalgsimatkaja hiigelkanjonisse sukelduda nädalateks või kuudeks.
Päike loojuski ettearvatult kähku. Ja siis tagasi: küll natuke vähem kui tulles, aga ikka ligi 500 km. Kel aega rohkem, võib mõnisada kilomeetrit edasi sõita, et imetleda legendaarset Monumentide orgu püstloodsete looduslike kivisammastega.

Kõige raskem osa ootas tagasisõidul: kuidas öösel silmad lahti hoida järjekordsel kuuekümnel kilomeetril teel, kus kahel pool pole midagi, tee on ideaalselt sile ja kulgeb sirgjoones silmapiiri taha? Nippe on erinevaid, kuid ameeriklased lahendavad olukorra lihtsalt: võtavad kanjoni ääres mõne motelli. Neid on valida terve hulk, vaatega ja ilma.

• Ajalooline maantee läbi USA idast läände, mis valmis 1926. aastal. Algab Chicagost ja lõpeb Los Angeleses. Pikkus 3943 km.
• 1930ndatel oli see oluline tee, mööda seda kulgesid majandusliku heaolu otsijad idast läände ja elavdasid kaubandusega ka kõiki tee äärde jäänud linnu ning osariike.
• 1985 kadus Route 66 USA ametlikust maanteede loetelust ja on kohati kasutusel kui Historic Route 66, teisal kohaliku teena. Mõnikord on teelõigud täiesti maha jäetud, seda koos teeäärsete bensiinijaamade ja söögikohtadega. Neid plaanitakse hakata taastama kui ajaloolisi objekte.

Skywalk

• Hualapai indiaanlaste rajatud klaassild, mis ripub üle Suure Kanjoni serva, avati mullu 190 km kaugusel Las Vegasest.
• Sild ripub 20 meetri pikkuselt üle kaljuserva ja on 1200 meetri kõrgusel. Hobuserauakujuline sild on kaetud klaasiga ja et seda ei kriimustataks, tuleb sillale minna sussides.
• Sillale minek maksab 65 dollarit, autoga tulijatele lisandub 20 dollarit parkimistasu.