Autor: Juhan Voolaid
Saadetud Reisijutud.com-ile 9.10.2009
Ema oli turult saanud pika kurgi ja hõikus nüüd poisid sööma. Ta viibutas juba oma suurt türgi nuga, et kurk neljaks lõikuda, kui üks poistest ehmunult hõikas:
“Ema, las kurgil püsib suveräänsus, ära hävita selle territoriaalset puutumatust! Eriti veel türgi noaga!””
Ema vaatas noorukile otsa, kuid ei märganud tolle pilgus midagi idiootlikku. Pilk oli kindel ja aus. Ema käsi vajus alla ja ta ohkas.
“Me saame kurgi niisama ka ära jagada,” ütlesid poisid, “ilma, selle terviklikkust lõhkumata.” Nad kummardusid, surusid hambad kõrvuti kurki ja tardusid sel moel köögilaua kohale kööku. Ema vaatas neid ja ta silmanurka hiilis pisar. No olid need tema poisid alles erilised!
Poiste nimed olid Chaniá, Irákleio, Lasíthion ja Réthymnon. Hiljem, mütoloogiajärgsel ajal, kui poisid olid suureks kasvanud ja kivistunud, kurk nende hammaste vahelt olematuks kõdununud ja nende ümber meri tekkinud, hakatigi neid maakondadena kasutama ning iga poisi nime tahagi liideti sama sõna- maakond.
Legend on küll käigupealt välja mõeldud, kuid peidab endas sügavat tõde. Piklik Kreeta saar on jagatud neljaks üsna võrdse suurusega maakonnaks.
Präänikumaa?
Lennuk pöörab ennast varahommikuse Chania kohal ringi ja me näeme, et meie all on midagi hiigelsuure tuhmpruuni prääniku taolist merest välja paistmas. See ongi Kreeta saar. Ehk see ongi see präänikumaa, kust kolmekesi tullakse.
Meie hotell asub Rethymnonis, Rethymnoni maakonna keskuses, otse tiheda liiklusega tee ääres, teisel pool mida kohiseb Kreeta meri. Hotellid, tee ja meri, inimesed rannaliival, päikesevarjukobarad- kõik see jookseb meist kahele poole. Üks selle inimestest kihava suvitusmao ots on seotud Rethymnoni kindluse külge kesklinnas, umbes kahe kilomeetri kaugusel hotellist, teise otsa kohta meil info puudub. Kuskilt loeme, et ilusat liivaranda on siin järjepanu 13 km.
Kreetassesattunu esmane instinktiivne tegu on osta kuuspakk 1,5 liitrist vett hotellituppa. Soolavaba vett pidevalt joomata turist närtsiks ja sureks. Koos temaga sureks turism ja seejärel loogiliselt kreetalased. Ja siis tekiks uhke kilomeetritepikkuse rannarajooni asemele taas tillukesed kalurikülakesed, just nii nagu vanasti oli. Kohalikud püüaks siis esiisade moel jälle kala, mitte turiste.
On palav, väljas pidevalt 35-40 kraadi ja me vahime hotellirõdult mere suunas. Me ei välju esialgu, oleme ettevaatlikud. Käime külma dušši all ja ootame siesta lõppu. Ootame õhtut, madalat punast päikest, pikki varje ja hämarust. Räägitakse, et konditsioneer käivitatakse meie hotellis üksnes lisatasu eest. Räägime sellest ja vaatame üksteisele mõtlikult otsa.
Rethymnoni kesklinn ja sissemeelituskutid
Õhtul jalutame mööda rannabulevaardi kesklinna. Vasakut kätt on vaheldumisi tavernad (restoranid), minimarketid (kõige poed) ja autolaenutused. Kuumus on järele andnud, olla on väga hea, keha hingab. Iga taverna ees seisab sissemeelituskutt või –beib ja üritab sind enda juurde sisse saada, et näete!, lauad juba ootavad. Kutid on aktiivsed, meelitavad jutuga, on pealepressivad, kuid beibed seisavad lihtsalt, naeratavad ja on ilusad. Nemad proovivad sind hurmaga tavernasse tõmmata. Loomulikult avaldame esimesel möödakäigul igaühele viisakalt kutse eest tänu ja vastame pöördumisele pöördumisega, kuid musttuhandenda paiku hakkab see tüütama. Surun kellegi kätt ja seletan, et meil on kõht täis. Mu kätte ilmub visiitkaart, et ehk kunagi tühjeneb. Juba astub ligi järgmine õlise näoga sell, sõprus silmis. Just sõite? Ahah, huvi kaob. Ette rahulolev klient on mitteklient. Klient tuleb tänavalt rahulolematult sisse imeda, tuleb ta maha istutada ja hakata temas rahulolu kultiveerima. Nälg on kuningas, joomatus kuninganna! Klienti tuleb toita ja poputada, nii et tema põsed rõõmsalt punni tõusevad, et vein ta silmad vahtu lööb, ja siis, kui kliendi rahulolu hakkab kulmineeruma, geniaalsusest idiootsuseni on jäänud pelk sentimeeter, klient juba luksub ja oksele tahab, tuleb ta tänavale suunata, põlvega tagumikku müksata ning hotelli suunas tiksuma lükata.
Nüüdsest tabasime ära õige kauguse ja momendi mil inimkärbsepaber meid kõnetada kavatses ning laususime just hetk enne seda üksteisele olulisel toonil miskit mõttetut, näiteks, et “Eile said Jüril ootamatult saiad läbi!” või “Peldikus olevat rike!”. Teine meist uuris huviga vastu, et ohoh!, tänase ilmaga poleks seda oodanudki ja vangutas süvenenult pead. Sissemeelitaja nägi meid sel kombel asjalikult mõtteid vahetamas, isegi ärevuses olemas, ning vaikis. Meie jutt näis talle liiga oluline, talle tundus, et me teavitame just teineteist kusagil toimunud määvärinast, et meil on teineteisele olulisi uudiseid. Polnuks ilus vahele segada. Pähe tungis veel igasugu variante, kuidas rünnakuid pareerida, lõpuks jäime selle juurde, et läksime lihtsalt teisele poole teed, sinna, kus asus rand. Kõik geniaalne on lihtne.
Hotellide tasapinnalistel katustel võib alatihti näha betoonipinnast välja turritavaid metallkarkassi kimpe. Ka meie hotelli ja naabruses olevate katustel leidub neid. Mõtleme ja mõtleme, ja mõtlemegi välja. Meie rõdu kohale, kuigi me elame teisel, viimasel korrusel, on ehitatud rõdu nagu meilgi. See saab tähendada vaid üht- majad on valmis uut korrust vastu võtma. Et kui äri juhtub jooksma hakkavat, inimesed omanikele piisava raha taskusse kühveldavad, kõrgeneb hotell kiirelt korruse võrra, areneb. Mulle meenub lauamäng Monopol ja selle ümber alati lahvatavad teeklaasitormi-ahnusskandaalid.
Kesklinn on vanalinn. See on veneetsialikud kitsad tänavad, turistid, müük. Keegi sapsib kuskil lehvikuga endale ajaloohõngu näkku ja keegi teine püüab meile samasugust lehvikut müüa. Inimesed jalutavad lettide ja poekeste vahel, müksatakse üksteist, välguvad fotolambid. Oluline on siin enesepesuvahendite müük. Terveid poode täidavad üksnes värvilised seebid, balsamid ja aroomid. Näeme lettidel müügiks surnud käsnasid ja taban end külmavärinalt. Käsn on ju loom! Olen alati mõelnud, et käsnasid diskrimineeritakse julmal moel. Te ju saate aru, et nende külla tuleb taevast jumalik käsi, naksab külavanema ja veel viis-kuus vitaalsemat selli lahti, viib ära ja... siis, hiljem, kui keegi viibib kuskil ekskursioonil, näeb ta, et mingi juhuslik tüüp, näiteks allergiast vinnilise näoga nolk kuskil vannis, hõõrub külavanemaga laibaga parajasti selga. Näib, et käsnade puhul “puhka rahus” klausel ei kehti. “Tööta intensiivselt!” öeldakse nende matusekõnes.
Tänaval kohtame tihti suurepärast hinna ja kvaliteedi suhet: jämeda kaela ja ketiga venelane ning tema kõrgetel kontsadel kõikuv, ideaalse säärega beibe. Beibe suurimaks hirmuks on vanadus, mille puhul tema kvaliteet kolinal järgi annab. Mees, see oli tema ilmest tunda, jõuab ka hilisemas elus hinda maksta, pappi paistab tal ohtralt olevat. Kardan hirmsasti, et varsti peavad nad lahku minema. Kardan, et selletaoline hinna ja kvaliteedi suhe nihkub ajaga paigast.
Allume lõpuks sissemeelituskutile ning potsatame tavernasse istuma. Mõtleme, kas süüa kaheksajalgu või mida, kas majavein või muu. Tavernas on iga teine ettekandja naistes ilmselgeid mõnujudinaid tekitav tumeda pea, habemeviiru ja esmaklassilise rühiga fertiilses nooremas keskeas tugev mees. Naisi kohtlevad nad jõulise, kuid hella käega, meeste jaoks on nad asjalikud semud, sellised, kes lahendavad su probleeme, sellised, kes seisavad luurele minnes su õla taga ja ulatavad muhedal ilmel sulle granaate kätte. Nad teevad mulle tavernas kindlameelselt silma, viipavad, on omad poisid. Nendega suheldes hakkan ennastki täitsameheks pidama ning lahkumiseviibe on meil juba võrdselt maskuliinne.
Igas tavernas on mingi oma kiiks, näib meile. Küll on kuskil liiga kärarikas, küll on ettekandja liiga semulik või liiga uimane. Küll ei meeldi meile sissemeelituskutt, teisal toit. Päevade jooksul kujuneb meil välja siiski ka lemmik. Selleks on Dome’i nimeline tavern, bulevaardi linnapoolses otsas. Seal on kõik tasakaalus, toidud maitsvad, ettekandjad parajad.
Väga paljudes tavernates elab kass. Kass on kondine, kuid elujõuline, selline katsumustes karastunud olekuga. Ta käib ja näub ja vahib sulle häbenematult otsa. Ajati tekib väike hirm, kas läheb sinu söögi pärast liikidevaheliseks löömaks, kuid nii kaugele asi siiski kunagi ei jõua.
Linnast õhtupimeduses tagasi tulijaid sissemeelituskutid enam ei puutu. On reegel, et sealtpoolt tulijatel on kõhud juba ääreni head-paremat täis, kott veiniga käevangus ning rahu hinges. Kui päike paistvat siin 360 päeva aastas, siis kuu on vist kogu aeg olemas. Kohalikud fotograafid ilmuvad õhtul välja, seavad statiivid üles, vaatavad siis äkki hirmunult taevasse ja ohkavad. Ikka ja jälle, iga paganama öö, on taevas see topakas kuldkollane muna, rutiinne kuu. “Sitt ilm!” ütlevad nad ja pakivad statiivi ohates tagasi vutlarisse. Nad jahivad kuuvaikset ööd.
Vahutavate portedega autodroom: Kreeta
Auto rentimine meenutab lapsepõlves lõbustuspargis kogetud autodroomilkäiku. Turistid tunglevad rendifirma ees, valivad endale värvi ja margi järgi väikese nunnu auto välja ja siirduvad autodroomile Kreeta, mille portedeks on Vahemere kohisevad lained. Kreeta teed on täiskasvanud lapsi täis, nad on nii sarnased, aga nii erinevad. Just auto kätte saanud turistid on veel ebalevad, üliettevaatlikud, meenutavad konarlikul mullal vaevaliselt edasi roomavaid valgeid vaklu. Nende vahel vihisevad kohalikud, nemad on nagu tigedad herilased. Virr! ja vurr! mööduvad nad vakladest ja saputavad kurjalt pead.
Ka meie oleme esimesel päeval kreetadroomil ettevaatlikud. Mäeseinad tekitavad hirmu, maantelint näib olevat mäekülgedele liiga vähese liimiga kleebitud. Esimesed kurvid kuristiku serval panevad südame puperdama ja jala tõmbama. Säär lõdiseb veidi, pidurdan ja vaatan alla. Taipan, et minust on saanud sääreväristaja. Lapsepõlves väristas mu säärt algeline jalgratas ja kahetaktiline bensiinimootor, praegusel ajal mu enese psüühika. Nii kaugel on siis lood. Teen aeg-ajalt peatusi, et enese taha kogunenud närviline autojoru mööda lasta.
Liiklus hakkab oma palet näitama otsekohe. Igas teises autos näib istuvat tõbras, tahavaatepeeglisse kolib elama mustade päikeseprillidega sell. Selli auto näib olevat jäigalt meie oma külge aheldatud nagu rongivagun veduri külge, aga nii, et ta pole päris otse meie taga, vaid pooleldi tee telgjoone suunas välja turritamas. Ta jõnksub kannatamatult siia-sinna, ning kui tee on vastutulijatest tühi, tuhiseb mööda. Mõistame, et see polnudki meie veduri vagun. Pigem oli see midagi hetkeks taltsutatud komeedi laadset.
Linnateel valitseb katkematu heitlus sentimeetrite pärast. Kellele kuulub see lapike ruumi ja kellele see, ja sellest tulenevalt- kes siin ka domineerib, kellel on õigus, ja kas see õigus kattub eesõigusega. Mida karvasem on su rind, mida kindlam pilk, seda edukam sa oled. Astud korraks kõrvale, et ambulantsi läbi lasta, siis jäädki kõrvale. Ambulantsi taga on kakskümmend päikeseprillis venda, kes kasutavad ambulantsi tee lahtilükkamise sahana ning vihkavad hirmsasti kõrvalt nende trajektoorile trügijaid. Üheksateistkümnes muidugi ei aimagi, et mingi ambulants nende teed avab. Nad vaatavad sulle otsa ja vastavad su tummale küsimusele pilgus: “Sa oled ise üks ambulants!”
Kultuurilised vaatamisväärsused
Käime Knossose ja Phaestose varemetes, väisame Preveli ja Arkadi kloostreid. See on kohustus, piinlik oleks kodustele silma vaadata ja öelda, et jah, Knossoses me küll ei käinud, rääkimata Prevelist, sest et, noh, ei viitsinud, palav oli! Tegelikult saame aja kulus teada palju huvitavat. Näiteks, et Knossos ongi see paljuräägitud Minotauruse labürint, et meie ees Preveli kloostrisse sisenenud, meile ennist tavaliste inimestena tundunud turistide ilmesse ilmub kabelis uus joon, nad haaravad pühamehel kõvasti käest ning musitavad hardunult nende poole suunatud kobakat hõberisti, et Phaestos on Knossose unarusse jäetud vend- siin käivat kõvasti vähem turiste, kuigi paik ise on arheoloogia seisukohalt sama põnev- ning et üks mees laskis Arkadi kloostri õhku ja selle eest püstitati talle tema sünnikülasse ausammas.
Viimane fakt paneb esmasel kuulamisel kulmu kergitama, sunnib mõtlema, et siin maailmanurgas kehtivad teistsugused eetikareeglid kui meil, autasustatakse sootuks veidrate teenete eest, kuid asjaoludega tutvumisel mõistame kõike selgesti. Lugu oli lühidalt nii, et 1866. aastal, kui elati türgi ikke all, toimus järjekordne ülestõus, ning selle peakorteriks oli just seesama Arkadi klooster. Türklased piirasid ülekaalukate jõududega kloostri sisse ja algas pingeline heitlus. Viimases faasis, kui oli selge, et midagi enam päästa ei anna, otsustasid sissepiiratud, et siirdutakse üheskoos püssirohukeldrisse, ja kui türklased sinna sisse tungivad, lastakse end koos võimalikult paljude vaenlastega õhku. Nii läinudki.
Peajumal Zeus on ka kreeta poiss. Hetkel on saarel teada tema kaks sünnikoobast ning mõlema kandi inimesed on ühtpidi uhked, kuid teistpidi püha viha täis. “Zeus on sündinud siin!” osutavad mõlemad rühmitused oma koopale mäeküljes ja viibutavad samal ajal konkurentidele rusikat. Neid tüütavad need tobedad valevorstid. On ju selge, et just nemad on Zeusiga üheküla poisid. Kumbad siis? Nemad, nemad, noh!
Kotsifou kanjonit läbides mõtleme, et huvitav, milline see Samaria oma veel olla võib! Räägitakse, et too on 16 km pikk sügav lõhe, ja et seda saab läbida ainult jalgsi. Me oleme proovinud siin jalgsi vahemaid läbida küll, ja me teame, millest räägitakse. Kui väljas on nelikümmend kraadi ja päike kiiritab otse lagipead, siis ei maksa sellisele matkale väga mõelda. Kuid jah, Kotsifou kanjonit läbib mugav mägitee ning vahime silmade pööreldes autoaknast ürgset võimu. Peatume ning ronime väikese kaljusse ehitatud kabeli juures autost välja. Me ei usu oma kõrvu! Mäed kolisevad ja kõlisevad. Ja siis... määgivad. Vahime hoolega teisele poole kanjonisüvikut järsule mäeseljale, kuid ei näe kedagi. Sa vaatad kitsi, aga ei näe neid. Sa kuuled nende kaelas kõlisevate kellade muusikat, aga kedagi pole. Sõidame edasi, tee kitseneb ja veidi aja pärast kitseneb. Esimesel juhul aheneb, teisel astuvad teele mökitajad ise.
Piltpostkaartide keskel
Mägede teel ringi sõites avanevad igas suunas suurepärased vaated, päevast päeva, siin ja seal. Tee läbi mägede Kreeta lõunarannikule võtab tõsiselt ahhetama. Tõuseme Preveli kloostrisse ja käänulisel mägiteel on säärevärin ühtäkki jälle platsis. Tee siugleb kitsukesena kuristikuserval ja kõrvalistuja õhkamine ei tee asja paremaks. Kui eelmisel päeval saime teada, et autojuht ei tohi sõidu ajal kuristikku vaadata, kui ta soovib terve psüühikaga koju naasta, siis nüüd saab selgeks, et kuristiku olemasolule ei tohi üleüldse mõeldagi. Peatume ja vaatame alla Plakiase lahele. Kaugel Liibüa meres paistab kaljusaar, veel kaugemal merepinnal ähmane triip, mille usume Aafrika ranniku olevat. Vaade on nagu piltpostkaart. Siin neid siis tehaksegi, mõtleme ja sõidame edasi, uskudes, et vaadete vaade on nüüd meie fotoaparaadis hoiul. Kuid juba mõne aja pärast, pool kilomeetrit serpentiini pidi edasi selgub, et vaade on kõrguse kasvades veelgi võimendunud. Kustutame kehva pildi üleoleva muige saatel aparaadist ära ja teeme uue ning parema. Säär väriseb, jõuame uuele platvormile. Nojah, muigame üleolevalt ja kustutame eelmise pildi ära. Küll teeb küllale liiga.
Ükskõik, kus auto kinni pidada või aken alla kruvida, hakkab kostuma tsikaadide järelejätmatu saagimine. Tsikaad on nagu rohutirts, saeb ka üsna samamoodi. Nad teevad kohati nii valju kära, et omavahel rääkimine muutub raskeks. Neid näib olevat igal pool: põõsastes, heinas, puu otsas, ja et tsikaadide hulgas häälitsevad ainult isased, kes meelitavad nii emaseid ligi, siis viibime päevast päeva himurusest ja armuvalust tiines õhus. Inimesed võiksid ka, näiteks neljapäeviti, oma armuiha sel moel välja elada, et kes kõvemini röögib saab emase. Usun, et Annelinnas või Lasnamäel, Mustamäel, oleks neil õhtutel põnev jalutada. Viimasel päeval saan ühe tsikaadi ka pildile. Loomake maiustab parajasti millegi roosi taolisega, suu kõrvuni lillekeskmest saadava maitsva pudruga koos.
Mägedes sõites valitseb autojuhtide vahel kindel respekt. Näib, et mitte kellegi huvides pole kuristikku langeda ja all tuleklombis nagu filmis juppideks plahvatuda. Autorentija hoiatus “Here is everyone Schumacher!” kaotab tähenduse. Sõidukuulsused neelavad mägedes vihaselt verd ja hoiavad käigukangi vaka all. Elu on neilgi üks.
Hiljuti ehitatud, veel värvi järgi lõhnavate valgete triipudega mägedetee, lai ja mõnus, tekitab meis segadust, sest seda pole veel kaardile kantud. Jõuame sootuks ootamatutesse kohtadesse, krabistame üllatushüüete saatel kaarti, kõksame selle kohal päid kokku, läheme vaat et närvigi, et kreetamaalased on suvatsenud oma maanteevõrku kohendada. Kuskil on tee suletud ja me peame tagasi pöörduma, kuskil satume mägedevahelisse pragudesse varjunud kanjonile. Kanjon on muidugi tore, aga kuidas edasi? Tagasi? Silt näitab, et Patsose külasse on veel vaid kilomeeter ning surume rõõmsalt pedaalile. Varsti on aga teerist, kus enam lahket silti pole. Siin tuleb visata lihtsalt näppu, tõmmata liisku, usaldada nina. Sõidame kilomeetrikese siia ja siis sinna, aga Patsost pole. Selline asi on siin tavaline. Sildid lõppevad, oled Kreetal üksinda. Sina ja sinu asfalttee, ise vaatate neid asju. Minema sõites, tagasi, näeme kaugel mägedes siiski mingit küla. Usume, et see ongi Patsos, nähtav, kuid mitte sisenetav. Kummitusküla.
See, et kreeklased ei armasta siltidel pikka juttu teha, ei armasta siltegi teha, saab uuesti selgeks pealinn Iraklionis. Eksleme, silt juba näitab Rethymnon, meie silm lööb tänutundlikult särama, kuid järgmisel ristteel kustub taas. Seal pole miskit. Ülejärgmisel ka, ja nii viis ristmikku järjepanu. Põikleme osavalt autode vahel, maadleme kohalikega sentimeetrite pärast pühal linnateepinnal ja leiame end siis tuttavas kohas, seal, kus silt kenasti Rethymnon näitab. Oleme võõra linna padrikus hakanud instinktiivselt ringe tegema nagu metsa eksinud seeneline.
Linnatänavail hämmastavad meid tugeva närviga jalgratturid ja mopeediinimesed, kes ei sõida mitte tee paremal äärel vaid otse keskel. Paremal äärel ei saa- seal on tuhat kinnipargitud autot, ratasthüpitavad kanalisatsioonimulgud ning autodevahelistest orvadest välja kargavad jõhkrad jalakäijad. Jalgratturid ja mopeedimehed on pisikese eelisega. Nemad pääsevad autodevahelisi pragusid pidi kiiresti edasi. Nad on vaieldamatult osavad, kuid siiski! Ma pole elus oma silmaga liiklusõnnetust näinud, siin aga saan selle nägemuse kenasti kirja. Õhtusel rannabulevaardil kostab järsku kime pidurikrigin ning võrrimees ja rattur keerlevad ühtäkki õhus nagu van Damme jala poolt virutatult. Nad maanduvad känkrasse kuumale asfaldile, neid rünnanud auto kaob tagatulede punastades kiirelt kaugusse ning kutid ajavad ennast üllatunult üles. Nad lonkavad rattaid lükates kõnniteele, nad on siiralt üllatunud, et nendesuguste meeste oskustaseme juures selliseid viperusi juhtub. Kõnniteele tekivad verd näha ihkavad inimtropid, tavernatest ilmuvad uudishimulikud sissemeelituskutid ja ristavad rinnal käed. Põnev ju neilgi. Inimesed arutlevad asja üle ägedalt, kes on selle poolt, kes tolle, aga ühes näivad kõik samal nõul olevat- kellegi õlul lasub ränk SÜÜ.
Mäeküljel vohama löönud metsikud valged trepid
Iga natukese aja tagant satume mäekülgedele klammerduvatesse väikeküladesse. Valged kandilised majad, kuumuse käes suletud rohelised ja sinised pleekinud, koorunud värviga aknaluugid. Majad on mäeküljesse ülestikku lükitud nagu metsikult vohama löönud valge trepp, nagu doominokivid. Igast aknast avaneb miljon dollarit, avaneb meelierutav vaade orgu ja vastasmägedele. Tahaksin ühe sellise akna all äikeseööl istuda, kreeka jumalate möll minu ees avali, aga ei saa, sest ma viibin sel ajal mujal. Peatänava ääres viluvarjus istuvad siin pahklikud, tumedas riides vanurid, kepp lõua alla toetatud ja igavik pilgus. Isegi munakivimüürid on siin valgeks võõbatud, sest soojuse neelamine on lubamatu. Teed on nii kitsad, et tuleb sõita kümnega või alla selle. Peatee vonkleb majade vahel, on ajati ühe auto laiune. Kui keegi juhtub vastu tulema, siis ole mees ja loe sentmimeetreid. Ja ära riiva seina. Kitsastele pragudele, munakivis kõrvalteedele, mis suurte kraadide all kahele poole suunduvad- mäkke ja orgu, autojuht isegi ei vaata. Ega ta hull ei ole.
Siesta ajal valitseb mägikülas absoluutne inimtühjus, koer ei haugu, hiir ei piiksu. Nõel ei kuku põrandale. Nagu surnute külad. Nagu viibimine miraažikeskmes. Võib-olla näeb meid praegu keegi janusse surija kuskil kõrbes ja ma viipan talle sõbralikult, näitan veepudelit. Mägederahvas istub vaikselt oma urgudes, kükitab targalt jaheduses. Jalutame Thronose külas ja ei näe mitte kedagi peale ühe loiu kassi, kes ka kohe kusagile minema vupsab. Korstende otsas istuvad suured mustad plekist linnud- tuulelipud, seisavad liikumatult. Neid tuulevaikus ei huvita, nemad praegu magavad. Meil on kõht päris tühi ning siseneme tavernasse, kuid selle leti taga raha lugev vuntsides mees on ilmselgelt välismaailmast välja lülitatud. Päike on talle kiirega pähe koputanud, tema nupp on “off” asendis, ta ihaldab magada-magada-magada. Räägitakse, et siesta ajal on keelatud üksteisele helistada, sest see olevat liiga jõhker tegu. Umbes nagu meil pole kombeks tänavatel inimestele näkku sülitada, kuigi aeg-ajalt oleks vaja ja õige. Kui sa siiski helistad siestapidajale, kuuled telefonitorust oigeid ja nuttu, piina. Meie veedame siestad omal jalal. On palav, aga me saame hakkama. Muidugi! Meil on ju üüriauto, isiklik kaasasõitev konditsioneer. Ka vastusõitvais autodes lehvivad inimeste juuksed suletud akende taga tuules ning täname autokompaniisid, et see nii on.
Meie lemmikmägikülaks saab Spili. See on armas paik- kuigi eelkirjeldatud tukkuvast stampkülast märksa suurem, lettidega ja nii, kommertslikum- ja eriti sellepärast, et lõpuks ometi on inimesed siin mõistusel viibinud ning ehitanud külakeskusesse sellise süsteemi, mille abil seina sisse monteeritud 25 lõvi jätkuvalt oma lõugade vahelt jääkülma allikavett välja sülitavad. Kallame vett aplasti endale pähe, kilkame mõnust, kui juga krae vahele satub ja selga mööda alla püksi jookseb ning kulistame kõhud täis. Ronime mööda majadevahelisi pragusid veidi aega ringi ja lõpuks mõistame, et need on tänavad.
Siinsete külade kohal kõrgub Kreeta kõrgeim, 2 456 meetri kõrgune Idi mägi. Jah, te ei kuulnud valesti.
Üks kahest on pidevalt soolas
Ilusaid randasid on Kreetal palju, ja kus vähegi võimalik on need täis laotud päikesevarjuoaase, mille all külitavad lavatsitel uimased turistid. Käime päevas korra või kaks ujumas, ja kui ära kuivame on meie kõrvade taga sool. Kui sündides, üsast välja astudes on inimese kõrvatagused märjad, siis Vahemerest välja astudes lisaks sellele veel soolased.
Rannas ongi võimalik viibida üksnes sel moel, et üks kahest on pidevalt soolas. Ptüi… vees. Vastasel juhul läheks inimene pannil… ptüi, rannal, kõrbema, aga see poleks enam puhkus vaid kurat teab mis. Ja nii ongi, kui üks tuleb, siis teine läheb. Lustlikum rahvas lööb veel olekut vahetades maa ja mere piiril üksteisele patsu ja viskab viis.
Kõige omapärasem rand, mida me külastame, asub Matalas. Kui tavaliselt asuvad rannad lahesoppides, mille külgedelt tõusevad taevasse tavapärased mäed, siis siin on üheks seinaks auklik liivakivi. Augud liivakivisse uuristasid omal ajal hipid, kes siin elasid, marihuaanat tõmbasid ja ennast hästi tundsid. Koobastes on äratuntavad magamislavatsid, liivakivist hipivoodid, kujutan selgelt ette pikkade juuste ning peapaeltega noori siin vabameelset sugu tegemas, värviliste riiete kuhi kõrval.
Kreetal on ka üks järv- Kourna. See on kalda ääres helesiniselt madal, kätkeb enese põhjas libedaid lapikuid kive, kuid mägedepoolses küljes kuni 25 m sügav. Siin elavat kilpkonnad, keda me kahjuks ei kohta, küll näeme aga hanesid. Fotokaga hane näole suumides avastan nokalt enese üllatuseks hambarivi. Tundub olevat verejanuline liik. Inimesi on järve ääres vähe, iga teine sealhulgas venelane. Isegi mõned sildid on venekeelsed. Järveovaal on täis värviliste katustega vesijalgrattaid ja ujujate päid, ehk on mõni kaugem neist siiski kilpkonna oma, ei tea, silm ei seleta.
Õhtuti hotellirõdul veini maitstes näeme üle tee rannal päikesevarjude vahel janniussikest askeldamas. Keegi teeb midagi, aga mida? On tegevus kuri, on see hea? Mõistame siis järsku, et see on ju seesama, päeval nii enesekindlalt rannavarje välja laenutav ja münte oma vöökotti kõlksutav, alatasa õlgkaabut peas kandev lihaseline sell, tumepruun rannalobster, nagu me teda hüüdma oleme hakanud. Nüüd pimedas käib ta ja kohendab oma lavatseid, et turist hommikul suplema tulles kõik kenasti sirgete ridadena eest leiaks, et turist seeläbi õnnelikum oleks ja lobster ei peaks münte klõbistades korralageduse tõttu punastama.
Vahtisime taevasse ja puhkesime naerma
Kui ma olin oma kolmandal Kreeta päeval teinud esimese möödasõidu, siis viiendal taban end eessõitva auto külge kleepununa, päikeseprillid peas, resoluutsus näol, nina möödasõiduootuses vastassuunavööndi tönkamas. Ma olen selle pagana eesuimerdava veduri vagun, paistab eessõitja uskuvat, kuid põrmustan selle illusiooni ruttu. Märgates möödasõiduks tarvilikku mulku, kiman minema. Ma olin lihtsalt hetkeks taltsutatud komeet!
Kuraas kaob käbedalt, sest peame kohe auto tagasi viima. Muretseme hirmsasti Kriimu pärast. Kriim on meid algusest peale häirinud. Me oleme rohelised autorentijad. Mitte keskkonnasõbralikult rohelised, vaid noorelt rohelised. Me ei olnud laenutustöö käigus Kriimule osutanud, et näete, autol lasub Kriim, meie-eelne. Nüüd pelgame, et see kirjutatakse meie arvele. Ja kriim autol, mõlgike või värvikoore, need maksavad tuhandeid, selge see, sest auto on inimese kalleim vara. Ulatame laenajanaisele mökitaval ilmel võtme ja ootame hulleimat, ootame mässu Kriimu pärast, hirmsa jõuga lahti kangutuvaid rahakotiraudu ja muud sellist, kuid naine isegi ei vaata auto poole. “Kas oli meeldiv aeg?” küsib ta naeratades ja meie innukas seletus jätab talle mulje, et Kreeta vapustas meid vägevasti. Ta ei aima, et pool meie rõõmupagasist võib kirjutada kriimujutu ärajäämise arvele.
Jalutame hotelli kõrvalt majade vahele, meetrilaiust tänavaniiti pidi labürinti, ja üllatume omamoodi. Siin leidub otse šikkide hotellide vahel ja kõrval, taga, täielikku agulielu. Vaatame kellegi aeda ja meile vaatab vastu turjakas kukk. “Mis vahite, töllmokad?” kireb ta meile kukekeeles näkku ja me astume hämmastunult suud mätsutades edasi. Näib, et siin elavad veel need õiged, endisaegsed rethymnolased, need kellest 90% on hotellide poolt välja tõrjutud, need, kelle hüti endisel asupaigal tatsub nüüd tuhande ülemaailmse päikesesõbra plätu, punasest küünelakist kiiskavad varbad harali. Kahe hotelli vahel olev krunt on räämas ja sellel asub hütt. Vaesrahvahütt, papitükid akende ees, traadijupp seinu koos hoidmas, hüti ees toidusepeenrad. Kuidas me seda varem ei märganud? See on ju meie hotelli kõrval, meie rõdult kohe näha, siinsamas! Kas inimene näeb vaid seda, mida usub? Usub näiteks, et siin on turismibulevaard ja kõik. Kas seoses puhkusega, päikesepaistega, tõrgub silm inimkonna hambavahedes vaesust märkama?
Ah jaa! Ja üks päev läks päike korraks pilve taha. Peatasime auto ja ronisime välja, vahtisime taevasse ja purskasime siis sõgestunult naerma.
