Türgi Jalakest, mille Türgi Euroopa ukse vahele on surunud, kutsutakse Traakiaks. Lõviosa Türgit, mis laiub Aasias, on tuntud Anatooliana.
Türklased on uhked selle üle, et olles pisut Euroopas ja rohkem kui pooleldi Aasias, on neil õigus kuuluda Euroopa Liitu. Tõsi, viimasel ajal on entusiasm kahanenud ning ilmneb isegi vastupidiseid meeleolusid, sest liitumine venib.
Rikkalik ajalugu
Väike-Aasia poolsaar, millel asub enamik tänapäeva Türgist, on üks Euroopa vanimaid asustatud alasid. Just sealt on leitud ühed maailma vanimad inimasustused – Catal Hüyük, Göbekli Tepe ja Mersin.
Turisti vaatevinklist on riik üks kauneimaid Vahemere piirkondi. Rannamõnude eelistajale jagub sooja merevett Türgis tervelt kolmes ilmakaares, vaatamisväärset leiab ka kõikjalt sisemaalt. Kõige vanemate muinsusmälestiste vanus ulatub 4000–6000 aastani tagasi hetiitide kultuuri. Loodusturistidele pakuvad silmailu kivivormid, karstinähtused ja termaalpiirkonnad.
Praeguse Türgi territooriumile mahuks 17 Eestit, elanikke on seal aga tervelt 64 miljonit. Riigi eriline uhkus on pealinn Ankara, millest – tollal kandis linn Konstantinoopoli nime – sai Ida-Rooma riigi keskus juba 330. aastal.
Minu tutvumine Türgiga algas Kemeri linnast. Teadsin, et esimesed elanikud tulid Türgi maile umbes miljard aastat tagasi, et 6. sajandil eKr sai Anatoolia Pärsia osaks, et 4. sajandil eKr vallutas territooriumi Makedoonia Aleksander ning 1. sajandil eKr marssisid sisse Rooma väed. Nüüd aga nägin asitõendeid territooriumi edasisest eluloost.
Pärast Rooma impeeriumi langemist oli Balkani poolsaar Bütsantsi valduses, sellest perioodist on säilinud palju ehitisi. Bütsantsi perioodil sai territoorium mitmete kallaletungide osaliseks nii pärslaste, araablaste, slaavlaste kui ka ristirüütlite poolt. Alles 7.–8. sajandil tulid Bütsantsi türgi-tatari hõimud. Neid sisserändajaid kutsuti seldžukkideks, nemad tõid islami ja uue riiginime – Türgi.
Fantastiline loodus
Türgi kiituseks tuleb öelda, et see on maailmas üks haruldasemaid kohti, kuna metsik loodus on sulandunud täiuslikult kokku antiikse kultuuripärandiga. Loodus suudab säilitada vana, inimene mitte. Nii pakubki Türgi jätkuvalt unustamatuid kultuurielamusi.
Kuulsuselt Ateena Akropolisega võrreldavad Ephesose varemed jäid minu puhkuselinnast paraku liiga kaugele, ka ei jõudnud ma napi puhkusenädala jooksul Kapadookia karstikoopaid ja -torne kaema, kuhu on oma eluaseme ja kirikud rajanud troglodüüdid (koopaelanikud). Küll aga nägin ära Pamukkale kaunid valged alad, termaalvee basseinid ja Hierapolise Rooma-aegsed varemed.
Meie hotell asus Kemeris, mis on Haapsalu-suurune ja sama elanike arvuga linnake. Ka meeleolu on sama idülliline ning elutempo sarnaselt rahulik. Kuid peale selle rõõmustavad silma Tauruse mäed, mis Kemeris on päikeseloojangu poolsel küljel, päikesetõusu poolele jääb türkiissinine Vahemeri. Väikelinnale üsna lähedal on rahutumate linnadena kuulsad Antalya ja Marmaris. Kiviviske kaugusel on ka kuulus antiikaja linn Olümpos.
Myra – jõuluvana prototüübi kodulinn
Esimese reisina võtsime ette Kekova ja Myra. Pikemalt peatusime 5. sajandil eKr püstitatud linnas, mis jagas oma nime etruskide jumalanna Myraga.
Tänapäeval Demre nime kandvas linnakeses suri püha Nikolaus, kelle auks püstitatud kirik on saanud silmapaistvaks nii oma ajaloo kui ka arhitektuuri poolest. Jõuluvana prototüüp püha Nikolaus oli laste ja meremeeste aitaja, teda on kutsutud ka Santa Clausiks või St. Nicholaseks.
Myrast põhja pool on säilinud unikaalsed mere kohal kõrguva kalju sisse uuristatud matusekambrid. Lüükia elanikud ei matnud oma surnuid maha, vaid raiusid neile kaljudesse hauakambrid. Need meenutavad linnupesi – sealse rahva usuliste tõekspidamiste järgi on inimese hing linnusarnane, nii on hingel pesataolisest hauast hõlpsam taevasse lennata. Lahkunule pandi kambrisse kaasa kõik vajalik hauataguseks eluks: tööriistad, riided, ehted, sõdalasele ka sõjarüü.
Sama tee, mis hauakambriteni, viib ka amfiteatri juurde. Iidne amfiteater tuletab meelde antiiktsivilisatsiooni õitsengut. 110meetrise läbimõõduga antiikteater ehitati 2. sajandil eKr loodusliku mäe sisse ning see mahutas kuni 10 000 vaatajat.
Kekova saar – mereröövlite pelgupaik
Päeva teisel poolel viis jahtlaev meid Kekova saarele. Pikk ja kitsas saar oli keskajal mereröövlite turvapaik. Meie laeva kapten aga oli rahumeelne ja külalislahke, pakkudes meile lõunasööki ning puhkepeatust oma majas.
Kekova saare põhjakaldal nn uppunud linnas saab läbi selge vee vaadata Lüükia aja sarkofaage, harmoonilist looduse ja antiikajaloo ühinemist. Maavärin hävitas 4.–5. sajandil eKr eksisteerinud hellenistliku asula, basiilika-ehitised ja torn on nüüd vee all. Äärmiselt selges vees saab vaadelda varemeid, viadukte ja ka tsisterne, kuhu koguti vihmavett. Tore paik nii ajaloolastele kui ka toru-ujujatele.
Puuvillalinn Pamukkale
Pamukkalet ehk puuvillalinna (pamuk = puuvill) nimetavad türklased uhkusega kaheksandaks maailmaimeks. See on stalagmiitmägi, mis asub mitte koopas, vaid maapinnal. Looduslikelt terrassidelt allavoolavas jões segunevad kuum ja külm vesi. 35kraadine soe, kaltsiumi sisaldav vesi värvib kallakut mööda alla voolates kaljud valgeks ning annab terrassidele pidevalt lisamaterjali. Kui legendi uskuda, on Pamukkale basseinides suplemine noorendava toimega.
Rääkimata ei saa jätta ka türgi saunast ehk hammam’ist. Kõigepealt lebasime soojadel marmorplaatidel, lõdvestusime pikalt. Siis valas saunamees meid üle sooja veega, et nahapoorid avaneksid, seejärel tohutu koguse seebivahuga, et eemaldada surnud naharakud. Puhas nahk pruunistub kergemini ja sügavamalt, seepärast on otstarbekas käia saunas kohe puhkuse alguses.
Nautimisväärne Türgi köök
Viimasel kahel päeval lasime – kaks vallalist naist – end võõrustada ühel türgi mehel, keda kohtasime Kemeri rannas. Istusime bugenvilleadest varjutatud kohvikuterrassil çay’d ehk õunateed rüübates.
Järgmisel päeval sõitsime Kemerist välja kuulsasse kalarestorani. Sealses ehtsas türgi miljöös nautisime toitu päikesevarju all madalate laudade ääres rätsepaistes istudes.
Türgi köök on õigustatult üks parimaid Vahemere ääres. Õhtusöök algas eelroaga, milleks oli suur valikutaldrik kitsejuustu, tomati ja sibulaga, mitmesuguseid salateid ja türgi leib.
Põhiroaks olime valmis tellima maitsvat lambakebabi jogurtikastmes, kuid meie võõrustaja tellis ise, meilt midagi küsimata. Lauale toodud kala maitses imehea.
Mida öelda türklaste kirgliku kauplemissoovi kohta? Veendusime, et see on tõesti türklastele emapiimaga kaasa antud. Lausa rumal võib neile tunduda, kui eurooplane nõustub esimese hinnaga.
Veendusime selleski, et nahavabrikus nimega Naturel Bodrum on võimalik osta või õmmelda lasta nahast kehakatteid, mille uskumatult kõrge alghind langeb osava kauplemise korral vähemalt poole võrra.
Kindel on seegi, et nädal on Türgi jaoks liiga vähe, nii palju jäi veel nägemata. Järelikult tuleb uuesti minna ning siis juba pikemaks ajaks.
