Tõelist avarust pole meil kindla jalgealusega kohtadest mujal kohata, kui jäätunud merel. Kuna Kurkse ja Pakri saarte vaheline meri oli jääs juba ammu, siis käisime tõukekelgumatkal enne suurt sula ära. Veebruari lõpus paukunud karm pakane oli peale talvist lühikest sula lume kõva koorikuga katnud ning vabama mere klaasjaks jäätanud. Kohe oli näha, et tõukamiseks ähvardavad tulla ideaalsed tingimused.
Kurkse pole üldse lähim koht, kust oma matka saartele alustada, aga talveoludes mugavaim. Igasuguse lumeoluga on sadamasse tee ikka lahti lükatud ja sealt, kalurimajakeste vahelt on lihtne end jääle libistada. Lisaks meile startisid jalgsimatkajad, mõned olid läinud ka autoga (heina vedama või võrke nõudma) ning peale meid tulid mõned suusatajad. Suusa jaoks oli alguses jää samuti ideaalne oma õhukese lumekirmega. Saartelt tuli tagasi mootorkelk ja jääpurilauduri lumele veetud jooni oli ka igal pool näha.
Suund oli otse Suur-Pakri kirikule ja seal sai probleemideta enam-vähem sama tempoga ka mandril edasi liikuda - lumi kandis hommikupoolikul hästi ja päike sulatas kooriku pehmeks alles pärastlõunaks. Aga siis olime me jääl juba tagasi.
Kirik on hakanud katuse alla saama ja torn on tellingutes. Kunagi nõukogude pommitajate sihtmärgiks olnud kirik pole siiski otsetabamust saanud ja varsti võib paekivikarbist pühakojana asja saada. Kiriku juures on ka üks meie peidetud geopeituse aare.
Üle lageda välja põhjatipu (või loodetipu) poole tõugates leidsime lõpuks üles ka Suur-Pakri matkaonni - talvel lootusetult kinnijäätunud uksega. Paekivimüüridega majakeses võib üsna jahe olla, suvel palavaga on see isegi eeliseks.
Läänepoolsel küljel valitses ideaaljää - täiesti sile, vaid kerge härmatisekorraga. Üksikud kivid jääpankadest mütsidega istusid peegli sees kuni loodetipuni välja.
Varjulisemad lahed olid täiesti peegelsiledad - teed ühe tõuke ja liugled takistust tundmata sadu meetreid.
Loodetipus asub veel üks geopeituse aare ja veeteede ameti hallatav majakas. Moodne majakas on päikesepaneelidelt laetav ning lambi asemel kasutatakse valgustamiseks laserdioode. Majaka otsast paistab Krassilaid - tohutu jäämurru taga, kus vahepeal ka vaba vett võib silmata. Kuni 50-meetrine sügavus Krassilaiu ja Suur-pakri vahel ei lase jääl rahulikult sirgeks tõmmata. Hoovus, mille veehulk on suurem kui mistahes mandrijõel, kisub jäämaassid ikka ühele või teisele poole liikuma. Sellepärast pöördusimegi tagasi Kolviku nina poole. Teele jäi avamerel hiiglaslik rahn. Suvel lõhutakse kõrgema veeseisuga selle kalju peal sõukruvisid.
Matkateekond eeldab saateautot, sest algus ja lõpp ei klapi. Kokku tuli ligi 22 kilomeetrit, aga kui sõita tagasi Kurksesse, siis võib arvestada ligikaudu 25-27 kilomeetri pikkuse tõukekelgumatkaga. Ideaaljääga pole see mingi maraton. Küll aga tabas meid Kolvikusse jõudmise eel üsna ebamugav taldrikjää, mis on küll silmale ilus vaadata, aga kehv tõugata soome kelguga. Seda oli lausa mitu kilomeetrit ja võttis 20 km/h kestnud tempo alla jalakäija omaks.
Vaata lähemalt...
- teekonna pilte - 6. märts 2011
- Matkateekond Everytrailis
- matka videot Youtube´is (ja kuidas sel läheb veebifilmide festivalil)
- matkateekonda Google Mapsi kaardil
- matkateekonda Endomondo sporditräkkimisportaalis
Vaata kaarti suuremalt:
