Reede, 4. september 2009 - Algus
Miks Iraan?? Enamusel läänemaailma inimestel oleks vastus: never ever. Kuid neile, kes vaatamata kõikidele hirmudele ja ootustele on julenud siiski ületada esmalt hirmu ja siis riigipiir, saab osaks suur üllatus. Üllatus mida see võimas riik ja tema arvukad alamad oma külalislahkuse ja sõbralikkusega pakkuda võivad. Isegi teadmine, et oled pärit maalt, kellel Iraaniga pole just kõige parem läbisaamine, ei lahjenda sugugi iraanlase ülimalt sõbralikku hoiakut oma külalise suhtes. Veelgi enam võib seda suhtumist nimetada sõpruseks, ilma igasuguste eelarvamuste ja tagamõteteta.
Rahvusvaheline meedia on suutnud luua mõne maa suhtes negatiivse eelarvamuse ja sellepärast arvame, et reisimine Iraanis, Süürias või mõnes teises USA poolt tembeldatud kurjuse telje riigis on ohtlik kui mitte eluohtlik. Praegust poliitilist ja majanduslikku olukorda arvestades on see piirkond reisimiseks tunduvalt turvalisem, kui Ameerika või Lääne-Euroopa. Rännates muutub maailm palju väiksemaks, kauged kultuurid saavad lähedasemaks ja võõrad nimesed tuttavaks.
Üks rändur võõrsil suudab rohkem tutvustada oma riiki, kultuuri ja kombeid, kui kõik riiklikud ametkonnad kokku. Eriti neis maades kelle vahel on liiga erinev kultuuriline ja ajalooline taust. Koolis õppides oleme me kõik saanud endale tööriistad mõistmaks maailma selle kultuuri ja sündmuste taustal. Kuid kahjuks õpetatakse meile neid valesti kasutama või üldse neist loobuma. Kui distantsiline vahemaa väikese Eesti ja suure Iraani vahel pole eriti pikk ja kellaajaline vahe on kummalised 30 minutit, siis kalendaarselt jääb meie vahele enam kui kuus sajandit. Näib uskumatuna rännata kaheksa tunniga aega, mis ulatub aastasse 1388...
Jätkub siin - http://iraan2009.blogspot.com/
