Esmaspäev 22. september 2008
Meenub ühe tuttava öeldud lause minu valitud reisisihtkohtade kohta - Ära räägi mulle, et kavatsed sel aastal Hollandisse või mujale Euroopasse minna. Sinu puhul ma ei usu seda. Loomulikult – õigesti teed, et ei usu. Euroopasse miskipärat ei tõmba. Paljude kaasmaalaste arvates on tegu hullumeelsusega - reisida paika kus käib lõputu sõjategevus, kus pole kohta turvalisusel, kus kõik on usufanaatikutest terroristid, kus kõik tapavad kõiki. Tahan oma silmaga näha kas see ikka on nii. Mulle meeldivad need maad, kus ei toimu võidujooksu ajaga, kus materiaalne heaolu pole alati esikohal, kus ei rõõmustata kaaslase ebaedu üle, kus sulle ulatatakse alati abikäsi kui seda vajad ja paik kuhu oled sa alati oodatud.
Kevadel sai märk maha pandud. Liibanon – Süüria – Jordaania. Küllap andis otsuse tegmisel jõudu kevadväsimus ja meenutus eelnevatele Eestimaa suvedele. Kusagilt peab ju saama kompensatsiooni selle olematu soojuse, päikesepaiste ja heatahtlikkuse eest mida meil siin Eestis pakutakse. Hetk hiljem selgus, et unistusest kaugemale ei saagi. Üks militaarne rühmitus Liibanonis otsustas, et võimuvaakum riigis tuleb lõpetada. Eksisteeris see riik juba pea aasta ilma riigijuhita. Nagu arvata oli, ei piirdu sealkandis asjade lahendamine ainult suusõnalise kokkulepetega. Järgmistel päevadel oligi Liibanon jälle kodusõja lävel. Korra tekkis juba hirm, et saatus hoiab mind tagasi sinna minemast. Tänu targematele peadele naaberriikidest suudeti kõige halvem ära hoida. See oli nagu uuestisünd. Soov minna muutus veelgi suuremaks. Mõni nädal hiljem kui olukord tundus klaarim olevat tegin esimese argliku kuid kindla sammu – ostsin lennupileti Beirutisse. Selle tehinguga oli esimene märk maha pandud. Mulle tähendas see seda, et tagasiteed enam pole. Reisi alguseni oli jäänud 128 päeva....
Mu pea kumises igasugu mõtetest ja soovidest. Vaja oli need saada õigesse järjekorda ja mahutada ajagraafikusse. Eestimaa suvi koputas uksele ja see tähendas, et vaba aeg kulub mujale kui internetis surfamisele ja reisiplaani tegemisele. Meie ebastabiilne suvi aitas kaasa minu ettevõtmise edenemisel. Koos esimeste eestimaa maasikatega oli mul valmis plaan kuhu minna ja mida näha. Nautisin esimest töövõitu ja meie suves valminud maitsvaid vilju.
Suvi läks kui unenägu...... Kätte on jõudnud kõige põnevam aeg enne reisileminekut. Reisipalavikku ei põe enam ammu. Plaanid on vaja teha konkreetsemaks. Idamaade niigi uimast asjaajamist võimendab veel alanud paastuaeg. Kuid lõpp hea kõik hea.
Mu pea kumises igasugu mõtetest ja soovidest. Vaja oli need saada õigesse järjekorda ja mahutada ajagraafikusse. Eestimaa suvi koputas uksele ja see tähendas, et vaba aeg kulub mujale kui internetis surfamisele ja reisiplaani tegemisele. Meie ebastabiilne suvi aitas kaasa minu ettevõtmise edenemisel. Koos esimeste eestimaa maasikatega oli mul valmis plaan kuhu minna ja mida näha. Nautisin esimest töövõitu ja meie suves valminud maitsvaid vilju.
Suvi läks kui unenägu...... Kätte on jõudnud kõige põnevam aeg enne reisileminekut. Reisipalavikku ei põe enam ammu. Plaanid on vaja teha konkreetsemaks. Idamaade niigi uimast asjaajamist võimendab veel alanud paastuaeg. Kuid lõpp hea kõik hea.
jätkub siin - http://liibanon.blogspot.com/
