Eestis haruldast molluskit - ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera) iseloomustab aeglane aastane juurdekasv ja kõrge eluiga. 1992. aasta suvel korjas tollane Lahemaa Rahvuspargi teadur ehk allakirjutanu viimasest pärlikarpidega asustatud jõest Põhja-Eestis kaks seljakotitäit surnud karpide kaasi. Suure suremuse põhjuseks oli 1991.-1992. aasta talvel jõe ääres tehtud kaks suurt maaparandust. 19 karbikaant jõudsid Stokholmi Loodusmuuseumi, väliseestlasest paleontoloogi Harry Mutvei laborisse.
Seal määrati maailmas tunnustatud meetodil nende vanused. Meetod ise on järgmine: karbikaanest tehakse 1,5 mm paksune ristlõige. See pannakse glutaaraldehüüdi lahusesse. Vaheldumisi olevate pärlmutterkihi ja kaltsiumikihi muudab eristuvaks kaltsiumi reageerimine lahusega, see muudab kaltsiumi tumedaks. Suure suurenduse ja tugeva valgustuse all saab siis aastate kasvukihid kokku lugeda. Seda saab teha väga täpselt, nii nagu saab lugeda kännu pealt puu iga aastarõngastega.
Nende karbikaante põhjal saadi keskmiseks karpide eaks 74 aastat. Nendest kolme karbi vanused jäid vahemikku 120-130 aastat ning 15. veebruaril 1993. aastal leitud karp püstitas Eestimaa loomariigi vanuserekordiks 134 aastat. See on ka teadaolevalt maailma vanimaks elanud ebapärlikarp üldse.
Lahemaa Rahvupargis asuvas ühes karbiga asustatud jões elab veel Eesti viimane ebapärlikarbi populatsioon. Et pea rohkem kui inimpõlvkonna pikkune aeg pole neil olnud järelkasvu, siis sureb antud liik meilt järgmise inimpõlvkonna jooksul ilmselt välja. Tänu kõrgele eale ja aeglasele vananemisele ta meie liikide nimestikust lähiaastail siiski veel kohe ei kao.
Allikas: Marek Vahula, Diplomitöö „Pudisoo jõestiku hüdroloogiast, hüdrokeemiast ja ebapärlikarbi populatsiooni seisundist”. Tartu 1995.
Foto: (CC) Tom Meijer
