Ükskõik, kas siseneda Norrasse Utsjoelt või Käsivarre Lapist, torkab kohe silma, et ilusast laiast ja siledast maanteest saab äkki kitsas ja vingerdav rada.
Ka loodus on teistsugune – Lapi tundra asendub Norras mäekestega, mis tasahilju aina kõrgemaks kasvavad ja viimaks on näha selliseid, kus jaanipäevalgi veel lumeriismed peal. Turisti silmis on kahel maal veel teinegi oluline vahe – Norras on toidul ja teenustel hind, mis isegi soomlasel hääle värisema võtab.
Internetilinke:
• [Valuutakonverter: NOK kursid täna] • [Hotelli broneerimine Oslos, Norras] • [Hotelli broneerimine Bergenis, Norras] • [Lennupiletid Norrasse] • [Rongipiletid Norras] • [Laevad Tallinn-Stockholm] • Autoga Lapis ja P.-Norras • Bergen-Guide • PM: Norra reisikiri 2002 • Matk Norra linnukaljudele • Hiiu viikingid Norras • Norwegian State Railways • Seljakotirändurile: backpackers.no • Jalgratturile: bike-norway.com
Öömaja
Telkimine: nagu Rootsis, tohib ka Norras viibida telkides eramaal maksimaalselt 1 ööpäev. Ametlikke telkimiskohti on palju. Gjesthus: Bergenis kõige odavam ööbimine peaks olema Marken Gjestehus. Seal on ainult meiliaadress, markengjestehus@smisi.no Öö peaks olema alates 160 nok.
Transport
Rong: Oslost Bergenisse ca 610 NOK, jalgratas lisaks 90 NOK.
Anna, September 2001 Toomas Mikkor
Kuna läksin Arktikasse eelkõige keskööpäikest vaatama, siis enamasti kõik ööd sõidan. Kesköist päikest ei näe just sageli ja nii on see tohutu innustus.
Sätin oma teekonna nii, et see kulgeks võimalikult pikalt mööda fjordikaldaid. Kõikjal taas kummituslikud väljasurnud kalurikülad.
Ikka ei taha mõistus veel uskuda, et keskööpäike on siinsetele inimestele tavaline asi ja nad elavad oma tavalist elu ning öösel kell 2 on uneaeg. 
Tursk
Tundub, et Põhja-Norra elab tursast. Igas kalurikülas on oma tursapüügilaevastik ja siin-seal torkab silma väikseid kalatehaseid. Norralaste sõnul olla tursalimiiti kõvasti vähendatud ja kalatehased pidavat sageli seisma või siis töötlema venelastelt ostetud turska, sest neil pidavat turska jaguma – nad sülitavat keeldudele. Kalatehase ja -püügi seismapanek norralastele suurt tuska ei tee, sest kohe nõudvat nad saamata jääva tulu valitsuselt sisse. Fjordikallastel on hiiglaslikud tursakuivatid. Sinna riputatakse roogitud tursad päris ilma soolata jaheda tuule kätte kuivama.
Otsisin hulk aega võimalust mõnd sel viisil kuivatatud turska proovida, sest kaua sa sõidad mööda fjordikaldaid, suu vett jooksmas. Kuna enamasti oli südaöö, siis ei tekkinud ostmiseks mingit võimalust. Nii otsustasin ühe tursa varastada. Kalakuivati juures aga nägin, et samade mõtetega varesel oli üsna räbalasti läinud – see oli jalgupidi kalakuivati külge üles poodud ja kõbises juba sama kuivalt nagu tursk.
Nähes oma eelkäija saatust, pöördusin autosse tagasi. Järgmisel päeval silmasin ühe kaupluse ees tursakuivatit ja oletasin, et seal on seda hõrgutist müüa. Kui aga nägin letil pisikest peotäit kuivatatud tursaliha hinnasildiga 40 NOK, küsisin müüjalt, ega ta nalja tee. Müüja oli aga tõsisemast tõsisem ja nõnda jäi minust proovimata nii Lapi poro kui ka Norra tursk, sest saja grammi tursaliha eest ei maksa ma eales kahe kasti räime hinda, ennem kugistan siis juba otse rahapabereid. 
Nordkapp, Honningsvog ja Gjesvaer
Need kohad asuvad kõik saarel. Varem pääses sinna praamiga, nüüd on norralased uuristanud mere alt 13 km pikkuse tunneli, mis ulatub kohati 125 meetrit allapoole merepinda. Tunneli läbimise hind on sama soolane kui kõik muu Norras – seebikarbi suurune sõiduauto koos kahe reisijaga edasi-tagasi u 700 Eesti krooni.
Nordkap on üsna tuntud sihtkoht nii auto- kui kruiisituristidele. Väikese Honningsvogi linna sadam on üks Norra vilkama liiklusega kruiisisadamaid. Sinna tulevad sisse hiiglased kõikjalt maailma otsast, turistid aetakse kui lambakari enne keskööd laevalt bussidesse ja sõidutatakse paarikümne kilomeetri kaugusele Nordkappi, saare põhjapoolseimasse punkti, kuhu on rajatud pompoosne turistilõks restoranide, kaupluste ja muu juurdekuuluvaga. Honningsvogis on siginat-saginat ka öösiti, sest tuhandete turistide sõidutamine ja laadimine käib just sel ajal – need on tulnud siia ju keskööpäikest vaatama. Honningsvogi kesklinnas on ka kalasadam oma tursalaevade ja võrgumajadega. Seal sai tursalaevu lähemalt uudistada. Ega nad turska traalidega püüa, neil on peal üpriski keerulised ja põnevad õngemasinad, mis lasevad kümneid miile õngeliini fjordi, ise söödavad automaatselt konksud ja vabastavad lipsud.
Honningsvogis on ka pisike lennuväli, aga selle mägedevahelise asukohta järgi arvan, et Jäämerelt tulevate ootamatute ududega on see igale lendurile tõeline õudusunenägu. Gjesvaer on aga reisi nael! Kummaline, et kogu selle meeletu turistisumma juures, mis seal saarekesel käib, oli seal isegi võimalik telkida ja Gjesvaeri tee äärest mägijärve kaldalt leidsin lausa onnikese, mis kõigile öömajasoovijatele avatud.
Kui Nordkap on Jõulumaa tüüpi tobedus, siis Gjesvaeri kaluriküla seevastu tõeline avastus. Just seal tajud maailma lõpu lähedust ja aeg oleks kui peatunud. Küla oli isegi päeval unisevõitu. Pisike pood, postkontor, kalatsehh ning paarkümmend eramut moodustasid ühe terviku. Kohalikud osutusid üsna sõnakehvaks.
Siiski leidsin inimesi, kes ise juttu tulid tegema. Need olid veidrikest maailmarändurid, kes olid kunagi turistina siia sattunud ja avastanud, et just see on paik, mida nad maailmas otsinud. 
Kohtasin prantslast, kes enne oli elanud Iisraelis ja Kambodzhas ning nüüd töötas siin kalatsehhis, ning soomlast, kes tuli kord Nordkappi vaatama ja nüüd saavat sellest juba kolm aastat – temast on saanud kohalik ehitusmees.
Nii prantslane kui soomlane tegid mõlemad kohe juttu, ega mul kärakat või suitsu müüa ole. Norra maksud olla sellised, et kogu küla joovat ja suitsetavat Vene traaleritelt ostetud salakaupa. Prantslane kurtis, et on pidanud veinijoomisest peaaegu loobuma, sest seda ei jõuaks ta eales maksta, kui sooviks koduselt päevas pudeli või paar sisse kulistada. Mõlemad rändurid olid sama meelt ka polaaröö suhtes. See olevat ränk ja masendav, kuid selle üleelamises olevat omamoodi väljakutse: valgust ning päikest oskab alles siis hinnata, kui seda pool aastat näinud pole. Mulle endale mõjus keskööpäike kõvasti. Juba paari päikesepaistelise öö järel ei suutnud ma enam meenutada, mis asjad need olid, mis mind veel paar päeva tagasi muretsema ja hädaldama panid ja takkajärele võin öelda, et jaaninädal Arktikas andis oma südaöise päikesega kogu suvele teise värvi.
