Reisikiri Zambiast
Saadetud Reisijututoale 02.02.2003.
Andres Sursu
Internetilingid
- South Luangwa National Park
- Zambia turismiamet
- Zambia Online
- Thezambian.com - soovitas Nelson L.
Olen nyyd siis Zambias… Hirmus palav, palav, palav. Kuna istun neti kohvikus, siis teen hästi lyhidalt, hiljem kirjutan pikemalt.
Sõit kulges Zambiasse vaevarikkalt, kuid probleemideta. Esimese palga olen kah nyyd kätte saand…160 000 on nädalapalk. Sellega olen ma vist kyll eesti suurimate palkade top 10is. Aint et tegu pole mitte kroonidega vaid kwatchadega…1USD võrdub umbes 4000kwatchaga, kui palju see eekudes teeb, arvestage ise välja. Selle rahaga tuleb ilusti välja, sest keskmine kuupalk on siin 120 000 ja meie teenime nädalas 160 000…võite siis ise arvata, milline see elu siin on.
Ok, hiljem kirjutan pikemalt, lihtsalt tahtse teada anda, et elus ja kõrbenud olen.
Sulav Andres
21.03.2002 Tervitus!
Pyyan siis seekord natuke rohkem oma elu kirjeldada.
Olen saanud kimbu jagu emaile, a la, et kirjuta milline Zambia on. Lyhidalt öeldes-teate ju, milline on Eesti?! Nu vot, Zambia pole yldse selline nagu Eesti :) Aga pikemalt...
Nagu ma juba eelmises emailis mainisin, on siin hirmus palav. Aga kõige kiuste otsustasin päikesekreemi mitte kasutada ja end natuke säristada. Ainult näo peale panin kreemi, sest mul peale esimest päeva olin juba nina punane pean (Rudolph the red nose reindeer). Tulemus on nyyd käes, kõht ja käed nii kõrbend, et otsustasin siiski uuesti päikesekreemi kasutama hakata.
Mingit erilist kultuuri- ega keskkonna shokki ei olnudki saabudes, ootasin vist, et lõvid vabalt tänavatel jalutavad, aga seda nad ei tee...vähemalt mitte keset linna. Ja see, et kõik ymberringi murjamid on, mind kah ei häiri. Mis aga tõsiselt ebamugavust valmistab, on see, et tänavatel oled sa valge inimesena automaatselt bwana (loe:buaana), mis tähendab bemba keeles bossi, isandat. Kui lapsed sind niimoodi kutsuvad, pole hullu, aga kui minust vanemad inimesed mind bwanax ja master’ix kutsuvad, siis on kyll paha tunne. See-eest aga agulite tänavatel hyytaxe sulle kogu aeg: how are you? Seda just väikeste laste poolt, kellest enamik isegi ei tea, mis see tähendab. Ning muidugi olen ma musungu - valge inimene. Kui tänaval kõnnid, siis muud ei kuule, kui musungu ja musungu. Ilgelt vahva sõna. Rami tuli arusaamale, et musungu on juba sadu ja sadu aastaid vana sõna. Et kui väike murjam ja suur murjam jahile läxid, siis väike murjam kohe kysima:“ Isa, isa, kes see on?“ - „ See mu poeg on lõvi, väga kuri loom!“ „Isa, isa, aga kes see on?“ - „See on antiloop, väga kiire loom!“ „Aga isa, kes see veel selline on?“ - „ Aga see, mu poeg, on musungu. Temast saab väga head suppi...“ See sellex...
Zambia on väga religioosne riik. Kõik keda ma kohanud olen, on usklikud. 66% rahvastikust on kristlased, 33% muslemid ja 1% indigenous (maausk?). Isegi bussides peetaxe palvuseid. Kui Lusakast Ndolasse bussiga minema hakkasime, siis pidime 15 min. palvust kuulama.
Ja kui Eestis oli veel mõnda aega tagasi rahvaautox Ford Sierra, siis Zambias on ylekaalukalt esikohal Toyotad. Tõenäoliselt 99% autodest on Toyotad...
Inimesed on siin kõik väga sõbralikud ja tänavatel kuuled kogu aeg: „Hello my friend, how are you?“ see-eest pole aga hinnad sugugi musungu sõbralikud. Tavaline tax on see, et kysitaxe 2-3 korda tegelikust suuremat hinda. Valge inimene on ju rikas!!!! Aga kui kaubelda oskad, siis saad asjad normaalse hinnaga kätte. Täna oli just juhus, kus Bartile pakuti tänaval puust kruusi myya 10 000 kwatcha eest. Bart ytles, et tema yle 500 ei maxa. Lõpux maxis ta selle eest 1000 kwatchat... Kauplemine käib muidugi ainult tänavatel ja turul, mitte poes, mis on omakorda paha kah, sest poes tõmmataxe sul kogu aeg tagumik lohku, isegi kui sa sellest aru saad...
Toidust rääkides....zambialaastel on yx toit, mida syyaxe hommikust õhtuni, sajandist sajandisse- nshima. See on maisijahust valmistatud plönn, mida syyaxe kätega(nagu põhjusmõtteliselt kõike muudki siin, sest kahvlid pole just eriti levinud), ja mis sulle kivina kõhtu kukub ja sealt hiljem samasuguse kivina kolinaga WC torudest alla läheb.
Päev on siin 12h pikk ja kõik! Mitte nagu Eestis, kus talvel on päev 3h ja suvel 20h pikk. Kella 6.00-18.00 on valge....18.30 on kottpime! Mingit koitu ega eha pole, kui päike loojub, siis on tuled kustund. Tähed muidugi säravad ja ma pean ytlema, et palju eredamalt kui Euroopas.
Tööpäev algab kell 8.00 ja lõpeb siis, kui sa selle lõpetad :) Aga aja peale ei saa siin absoluutselt mingit rõhku panna, sest kui sina arvad, et koosolek algab kell 8.00, siis seesama koosolek algab zambialaste arvates kuskil 10.30 või nii...igastahes varem ei vea end keegi kohale. Ja see ei ole erand vaid reegel...õigel ajal ei alga siin miski...
Resideerun siin Hope( see on projekti nimi) Centeris Ndolas nagu ma juba mainisin. teen siin outreachi, mis tähendab seda, et töötan linnast väljas agulites ja õhtux vean end Hope Centerisse magama. Hope Centeris on peale murjamite ja musungude veel hunnik tarakane ( kes on hiiglaslikud võrreldes syytute prussakatega, kes meil Eestis elucevad), jänes Lunch(Lunch sellepärast, et Wassili lubas sellest jänesest lihavõtete ajal stew’d teha) ning igatsorti sitikad ja satikad ja kameeleonid ja sisalikud, kes olevat Jocki sõnul võimelised vajaduse korral ka lendorava kombel õhus hõljuma(seda ei usu küll peale Jocki mitte keegi). Paar päeva tagasi olime yhel õhtul palvetajaritsika ja sisaliku vahelise „duelli“ tunnistajatex. Need kax seirasid teineteist tykk aega kuni yhel hetkel meie kõigi suurex yllatusex ja nördimusex sisalik jalga lasi!
16.04.2002 Nu tere jälle!
Vabandan kui kiri kohati kuivax ja huumorivaesex kipub jääma, aga midagi pole teha, tööpäevad on nii pikad, et kohe kuidagi pole jaxu koomuskit visata.
Khmm, millest siis alustada, ei mäleta ju enam, millest ma eelmises emailis kirjutasin. Ysna varsti pärast viimase emaili saatmist õnnestus mul pasanteeria siin hankida. Sitt lippas, nii et vähe ei olnud. käisin siis dr. Habibi(!) juures, kes kirjutas mulle sellise hunniku tablette välja, et Tootsi parafraseerides: " Kui sina olex nii palju tablekaid pidanud neelama, kui mina, siis olex sa juba surnd. Aga näe, mina elan!" See eest hoidsin söögi pealt raha kokku, sest kui ikke 12 tablekat päevas neelad, siis kogu aeg selline täiskõhutunne:) Peale tablekate sain ka pritsi persse...vabandage mu kõnepruuki. Igastahes koomusk asja juures oli see, et piale systi tegemist ytles medõde mulle mesimagusal häälel: "Thank you for your co-operation!?!" Siiani on mulle selgusetux jäänd, mida ta sellega mõtles- kas seda, et ma ei kisendand vai seda, et ma rabapyssi ei paugutanud...
Tol systi saamise hetkel mõtlesin, et see ongi siis see kurikuulus pain in the ass, aga paar nädalat hiljem, kui mind yx kuri moskiito pures ja mind malaariatas, tundsin tõelist ja ehedat torget torke järel kannis. 3 päeval järjest käisin systi saamas. Iseenesest polnudki see nii hull, sest rohi oli nii tugevatoimeline, et paar minuti möödudes olin ma totaalselt pilves:-)
Enne, kui siin vihmahooaeg hakkab läbi saama, õnnestus mul ka tõelist, kadakaid murdvat vihma oma nahal kogeda. Istusime kambakesi varju all ja imetlesime vihma, kui Cyril kysib järsku Bartilt, et kas too ikke toa akna oli kinni pannud. Kuri kahtlus hiilis mu ligi, sest ma polnud yldsegi 150% kinnel, et minu toa aken kinni on. Kiikas siis Andres-poiss uxe vahelt sisse ja vaatepilt, mis silmadele avanes oli võimas. Vihm voolas lausa tulvaveena akna all asuvasse voodisse. Meil on toas kolm voodit- Rui, Rami ja minu oma. Nuh ja võite nyyd 3 korda arvata, kelle voodi akna all asub.
Kuna akende ees on moskiitovõrk, siis saab aknaid sulgeda ainult väljastpoolt. Sekundi murdosa jooxul kiskusin siis seljakoti( olin just poodi minemas) ja särgi seljast ning viskusin vihma kätte, et maja taga aken kinni panna. Vihma käes olin kokku mitte rohkem kui kymme sekundit, aga selle aja jooxul jõudsin nii totaalselt läbi liguneda, et tekkis uppunu tunne. Rami tegi must pildi ja kui hiljem yx AHA (Activ Hope Advocate)seda pilti nägi, ytles ta, et ma näen välja nagu Chackie Chan. See on tyhine selle kõrval, kuidas mind agulites kutsuma on hakatud. Rambo ja big man.....Ärge kysige mix- mul pole õrna aimugi. Oma alla 180cm ja 67 kiloga ei anna kohe kudagi big maní vai Rambo mõõtu välja. Muide, kaalust rääkides...esimese kahe nädalaga kaotasin ma 4 kilo kuhugi ära... Ja veel...eile nägin tänaval meest, kes ei myynd midagi, lihtsalt istus tänaval ja ta ees oli tavaline saunakaal. Mees ise lasi aga nigu õmblusmasin: checkue checkue checkue...algul ei jaganud matsu välja, aga hiljem taipasin, et ta hyydis check weight...kah omamoodi originaalne viis raha teenida.
Kui nyyd jälle natuke Zambiat kirjeldada, siis pian tunnistama, et banaanipuud polegi olnud veel juhust kohata, aga see-eest oli mul intsident avokaadopuuga. Jalutasin siis yxpäev Hope Centeri aias ringi, aga kuna oli ilgelt palav nagu alati, siis pugesin avokaadopuu alla varju. Ei saanud ma seal kaua olla, kui korraga käis yx tume mytsatus ja kyps avokaado sada mu peast napilt mööda. Kahju, et Newton õunapuu asemel avokaadopuu all ei istunud. Vastasel juhul polex ma fyysikas pidanud tobedaid Newtoni seaduseid õppima.
Sotsiaalne staatus pannaxe siin paika jalanõude järgi. Alguses ei saand ma aru, et mis värk on, mix kõik mu jalgu vahivad. On mul siis tõesti nii ilus säärejoox?! Hiljem hakkas mul koitma, milles point on, aga ega ma sellest end häirida ikkagi ei lase. Kannan ikke uhkusega oma poollõhkiseid sandaale, endal nägu pias, nigu kannax uusimaid Lloyde...
Nuh ja nyyd siis sellest, mis mul juba kirja algusest saati on hinges kripeldanud...
Käisime siis Livingstone'is ja Victoria Falls'il. Sai sinna ju mindud mõttega oma elu esimene benjihype ära teha. ja kus sa veel paremat paika esimesex hyppex leiad, kui maailma kõrgeimalt benjihyppeplatvormilt!!! Esimene kord, kui ma ymber mõtlesin, oli siis, kui me sillale jõudsime. Esimene pilk sillalt alla ja mul oli selge, et ainult arulage inimene hyppab vabatahtlikult sellelt sillalt alla. Teine kord, kui ma ymber mõtlesin, oli siis, kui mul olid juba varbad yle hyppeplatvormi serva ja ma vaatasin alla, kus paistis 111m kauguselt Zambezi jõgi. Instruktor soovitas, et ära vaata alla, suuna pilk otse kaugusesse. Kaugel asuvat jumalikku maastikku ei lastud mul kaua nautida, sest seljataga hakati lugema five...four...three...two...one..BUNGIIIIIII!!!!!!! Ja oligi aeg lendamist harjutada. Super! Hiljem yldsuse yhise arvamusena tunnistati minu hype stiililt puhtaimax ja kauneimax. Kõlab kyll ilge kiitlemisena, aga kes see teine koera saba ikke kergitab, kui mitte koer ise. Mul on nyyd sertifikaat kah, mis vabas tõlkes kõlab umbes nii: "Andres kaotas ajutiselt aru ja lennutas end 111m. kõrguselt Victoria Falls'i sillalt alla, kinnitatuna mitte millegi enama, kui kumminööri kylge, ja jäi elama!!" Kui nyyd kõik ausalt yles tunnistada, siis sama palju kui hyppamist kartsin ma oma pyxid ära pruunistada, sest nagu mäletate- pasanteeria ju!!:-) Enne hypet jooxin veel WC-sse, et igast yleliigsest grammist lahti saada. Ja siis ei jäänudki muud yle, kui benjihyppejumala poole palvetada, sest hyppamisest ei tahtnud ma mingil juhul loobuda. Seekord oli benjijumal mulle armulik:-)))
Ning siis käisime Victoria Falls'il. Hyper, super, mega, giga elamus. Tõenäoliselt elu suurim elamus. Sa oled Falls'ile nii lähedal, et lihtsalt liguned läbimärjax. Ma ei suutnud mõista neid inimesi, kes vihmakeepidega seal olid- Like that you are missing the whole point of being there. Vähemalt minu arvates. Nägin ka vikerkaart, mis moodustas rõnga ymber silla. Nagu värviline sõrmus. Aga jah, nagu ma ytlesin, elamus oli mega!!
Käisime ka yhes rahvuspargis, mis mulle erilist muljet ei valmistanud. Iseenesest on ju tore ninasarvikust 10m. kauguselt pilti teha ning kaelkirjakute, elevantside, sebrade ja antiloopidega tõtt vahtida, aga minu suured lemmikud on ikkagi kaslased ja neid seal pargis ei olnud. Umbes poolel maal rahvuspargis ytles giid, et kohe jõuame kohta, kus vahel jõehobuseid kohata võib. Ta ytles ka, et jõehobu hääle tunneb juba kaugelt ära, see kõlab hahahaha nagu nad naeraxid.
Jõudsime siis yhe veikese veekogu äärde, kust punnitaski välja jõehobu selg. Aga selle asemel, et hahahaha teha, oli hobuke vait nigu sukk. Nagu lähemal uurimisel selgus oli hobuke hinge heitnud. Tõenäoliselt oli yx teine kuri hobu meie hobukesele liiga teinud.
Paar nädalat tagasi võtsin mõõtu yhe kaubitsejaga. Tema tahtis mulle oma asju myya ja mina tahtsin osta kah, aga jah, hind... Kahe asja eest kysis ta kokku 65000!! Mina ytlesin muidugi oma hinna, mis oli 10000. Jagelesime, mis me jagelesime, aga lõpux sain ma need asjad kätte 24000ga. Kõige parema tehingu tegi Livingstone'is Rui. Ta maxis kahe puuskulptuuri eest 20000, kax paari sokke, kax õuna ja pastaka:-)
Tagasiteel Ndolasse võeti Rami politsei poolt vahele kuna ta viisa oli aegunud ning tal tuli öö kartsas koos 17 teise tyybiga veeta. Kuna ta on oma suure suuga kõik juba nii ära tyydanud, siis oli nyyd hea võimalus tema yle nalja visata. Parima naljaga sai Bart hakkama, ta soovitas Ramile tagumiku ette moskiitovõrk panna. Ex mõelge ise välja, mida Bart silmas pidas :-)
Rambo reinkarnatsioon:-))
16.05.2002 Hommik!
Ei teagi kohe, kust alustada, sest ei maleta ju enam, millega viimane email lõppes. Pealegi oli see email mul juba tykk aega tagasi valmis kirjutatud, aga siis andsin oma floppi Cyrili katte, et ta sinna mõned pildid peale keevitax. Nu ja ta tore inime formattis mu õnnetut disketikest ja kiri oligi lännu... Shit happens! Enivei, ex see email oligi na pika võitu ja niisama jauramist tais(nagu kõik mu eelmisedki emailid..hehe)
Asja juure siis...
Kuna mulle mu töö yldse ei istunud, siis võtsin juba varakult investigation week'i. See on meil ettenähtud nädalake, kus saab mingit teist projekti kylastama mindud. Peale seda, kui Cyril ja Bart Ndolast jalga lasid, oli elu peris igav ja talumatu. Tahtse sialt nii ruttu kui võimalik minema saada. Enne ara sõitu rääkisin Verenaga(BOSS!...uuuu...), et mul on Ndolast ninaauguni. Leppisin siis kokku, et perast inv. week'i ma enam Ndolasse ei naasegi vaid põrutan otse Chipatasse tööle, mis asub ida provintsis.
See uurimise nädalake oli peris tore, ma ytlex isegi, et lausa mõnus:) Lõpetasin selle nädala juhuslikult(yeah right!!:-) ) Monzes, kus Cyrilgi pesitses.
Monzes sai mulle ka selgex, kui efektiivne on tervishoiu systeem Zambias. Kohaliku haigla vastas oli suur kirstubusiness ja haigla kõrval asus mortuary!
Enne Chipatasse sõitu veetsin yhe öö Lusakas Chachacha backpackers'ite hostelis. Jumalik oaas keset ymbritsevat räpasust. Veike bassein, pinxilaud, internet ja last but not least -hot shower. Esimest korda viimase kahe kuu jooxul oli võimalus võtta kuum dush ja ma kasutasin selle võimaluse 100% ara!
Nagu isegi arvata võite ei kujunenud reis Chipatasse just ootuspäraselt. Hommikul vara läx 2 bussi Chipatasse. Esimene buss oli coach(meie mõistes tavaline reisibuss), lahkus kell 6 ja maxis 10000 kwatchat rohkem kui kella seitsmene buss. Kella seitsmene buss oli Zambia mõistes ordinary bus(Eestis väga haruldane liik, Punasesse Raamatusse kantud, harvadel juhtudel võib kohata romulates rohelisex roostetanuna).Oma arust tegin supertehingu-sain odavama ja hilisema bussi, mis tahendas seda, et sain tunnike kauem magada hommikul. Aga jah nagu selgus oli see buss nyyd hiline kyll...
Buss lahkus kell 7 ja see oli ka ainuke asi, millega võis rahule jääda. Toeline ristikäik oli see teekond Chipatasse.Lusakast Chipatasse on ~600 km ja yldiselt võtab teekond aega ~6h.Sel bussil võttis 12h(sic!). See teeb siis keskmisex kiirusex 50km/h! Vahepeal oli kyll nii, et aknast välja vaadates võis naha kilpkonni viuh ja viuh mööda tuiskamas. Aken ise oli kah selline, et mõranes kogu teekonna jooxul ning ma olin surmkinnel, et sylle ta mul kukub, aga õnnex pidas ikke lõpuni vastu.
Esimese öö veetsin Chipatas kuskil väga kahtlases kohas, mis haises tugevalt kuse järele ja kontingent oli kah selline, et magasin nuga padja all:-) Aga ega ma sinnagi sekeldusteta ei jõudnud. Kõigepialt pani taxo mind ei-tea-kus maha, kus ma aga kohtasin sõbralikku valvurit, kes mulle värava kenasti lahti tegi. Astusin siis sisse ja nii poolmuidu kysisin, et kas ta Charliet ja Gregorit teab. Vastus oli eitav. Aga Shawni? Jällegi ei. Nyyd hakkasid häirekellad peas kõlisema. Yritan nyyd nii täpselt kui võimalik minu vestlust valvuriga kirja panna.
Andres: Is this DAPP Hope Station?
Valvur: No!
A:No????(Oh fuck) Do you know where is it?
V: Yes!
A:Is it very far from here?
V:Yes, it's very far.
A:Is it possible to take a taxi from here?
V: No!
A:(oh fuck)ok, it doesn't matter I have to go there anyway. can you show me which way should I go?
V:I don't know!
A: but you DO know where is DAPP?
V: no!
A:you don't know where it is?
V:yes!
Tol hetkel oli kyll selline meeleheide, et kuku pikali. Pärast paari tunnilist jalutuskaiku raske seljakotiga pimedas ja totaalselt võõras linnas, jõudsingi siis lõpux sinna kohta, mida ma eespool juba kirjeldasin.
Esimene nädal oli Chipatas "huvitav", et mitte rohkemat öelda. Käisin yhes raadiosaates, kus ma korraldasin paraja sensatsiooni, vastates saatejuhi kysimusele, et mul pole midagi homode vastu. Homo teema on kristlikus Zambias tabu. Hiljem kahetsesin, et ma selle peale ei tulnud, et väita end homo olevat. Oi kyll siis olex nalja saand.
Siis lagunesid mul kingad ära, mõlemal kingal tuli tald poole kinga ulatuses lahti. Kuna ma polnud kax nädalat taskuraha saand ja viimase raha eest ostsin suure saia ja purgi peanut butter'it(kolm päeva elasin sellest), et eluvaimu sees hoida, siis polnud raha, et kingi parandada. Otsisingi siis kax nöörijuppi ja lihtsalt sidusin tallad kingade kylge. Nyydsex on kingad parandatud ja raha pole kah enam probleem nummer yx 8-).
Andrjuhha
Osades:
Wassili- Kreeka
Cyril- Costa Rica
Bart- Belgia
Rami- Poola
Rui- Portugal
Jock-Ðotimaa
Charlie- Ðotimaa
Gregor- Sloveenia
Shawn- USA
